Laps

Mida laps teha EI TOHI?

29. september 2015

Mulle meeldis Malluka tänane postitus samal teemal, sest see on kuidagi aktuaalne hetkel ka minu elus. Päeva jooksul ikka paar korda taban end ütlemast “Ei tohi!” aga polegi täpsemalt mõelnud, et mida täpsemalt ei tohi. Kõik toimub nii elu käigus, et ei pane tähelegi. Nii et hakkasin mõtlema, mida Annabel siis teha tohib ja mida ei tohi. :D

Joonistamine:
Olen üritanud talle õpetada põhimõtet, et joonistada TOHIB ainult selleks ettenähtud kohtadele – paberile, valgetahvlile, kriiditahvlile, magnettahvlile. Joonsitada EI TOHI mööblile, seintele, raamatutesse, paberitele kuhu midagi on trükitud (võivad olla olulised dokumendid) vms.

Muidugi ei saa öelda, et ta alati sajaprotsendiliselt minu reegleid järgiks. Ta teab väga hästi, mis asjad on joonistamiseks mõeldud ja enam-jaolt tõesti neid selle tarvis kasutabki, aga eks ikka tuleb ette ka olukordi, kus ta vaatab, et “Ahhaa! Emme unustas end hetkeks arvutisse ja on seljaga. Lähen joonistan seintele ja ustele ja sahtlitele ja kuhu iganes mul õnnestub kiiruga kriipse ja kraapse tõmmata.” Ütlen “Ei tohi! Paberile joonistatakse” ja annan paberi ette. Kui ta see peale pahaseks saab ja paberile joonistada ei taha, võtan üldse pliiatsid käest ja panen nad tema käeulatusest kaugemale. “Aitab küll!”

Loopimine:
Igasuguste asjade loopimise korral manitsen ma teda alati. Loopida EI TOHI mänguasju, raamatuid, puslejuppe, nõusid, joogitopsi ja ammugi mitte SÖÖKI.

Kassikrõbinad:
Aeg-ajalt leian ma Annabeli ka käpukil kassi kausi juures askeldavat, aga kurjaks ma selle peale ei saa. Seletan lihtsalt, et kass ei taha mingit plöga süüa ja ärme kassi vee sisse neid krõbinaid siiski pane. Kui ta ise kassikrõbinaid põske pistab siis mingile maale ma seda luban, sest ma lihtsalt mäletan, et mulle ka väiksena MAITSESID nii et kuidas ma saan keelata talle midagi, mida mulle endalegi meeldis teha. :D Ja ega nad vist tapvad ka ei ole, seega natukene võib ju nosida.

Arvutid/telefon/telekapult/fotokas:
Üldiselt on need neli asja siiski keelatud asjade nimekirjas. Nagu te teate, siis telefonis luban ma tal vahel mängida (kusjuures ta pole mingi 2 nädalat seda teinud, seega no näete, ikka ÜLI HARVA!), aga siiski kui ta omavoliliselt mu telefoni kuskilt kätte saab, ütlen ma “Ole hea, anna emme kätte” ja palun tal selle mulle tuua. Enamasti ilusasti annab ja kui ei anna, siis võtan ja kuulan sekundi väikest pettumuskisa.

Telekapulti tohib ta ka käes hoida ja riielda selle eest ei saa, aga kui nuppe hakkab plõksima, siis panen jällegist puldi eest ära. Sama on arvutiga. Iseenesest kui ta mu arvuti taha satub ja seal midagi klõbistada ja scrollida tahab, siis TA VÕIB, aga kui väga julgeks läheb ja täiesti suvalt hakkab rahmeldama, siis on sellel tegevusel ka lõpp. Parem, kui siiski ei näpiks. Kui ta kaamera kätte saab, räägin ma pigem “See on õrn asi. See ei tohi maha kukkuda, muidu läheb katki” ja päris kurjalt kohe ei keela ja üritan esimesel võimalusel ikkagi selle tal käest ära saada.

Ja no, ega ma ei teagi tegelt, mida ma talle nii väga veel keelan. Ta tegelt on vist täitsa tubli laps ja peamiselt keelangi ma tal lihtsalt rahmeldada ja asju loopida, sest kui ta mingist tegevusest ära tüdineb, siis ta teeb seda päeva jooksul ikka mitu korda ja sellist niisama vingu ajamist ma väga ei tolereeri. Igasugused asjad, mis võivad tingida tahtlikult selle, et midagi läheb kaotsi või katki, on asjad, mida teha EI TOHI. Esialgu üritan paar korda rahulikult öelda, et ta lõpetaks ja kui ei lõpeta, siis läheb ka minu hääletoon juba käskivamaks.

Kui ta minu korrale kutsumise peale oma tegevust ei lõpeta ja itsitades ja mind provotseerides hoopis edasi laamendab, tuleb “time-out” ehk siis ma viin ta voodisse pikali ja ütlen, et rahmeldagu oma rahmeldamised ja tõmblemised seal ära. “Enne teise tuppa ei tule kui maha rahuned.” Nats füürerlikult kõlab ehk, aga ma ei tea, toimib. Nii toimis minuga minu ema ja nagu näha, olen ma tema võtted lihtsalt sujuvalt üle võtnud ja just seepärast, et see toimib.

Kõik sellised asjad nagu noad, pistikud, kuumad ahjud on selgeks tehtud, et need on “ai-ai” ja ega ta väga nende ligi ei kipu ka. Kui aga koos sellise asja lähedal oleme või ise parajasti midagi kasutan ja ta uudishimulikult kõrval on, siis saab jällegi rahulikult seletada, et MIS põhjusel miski asi ohtlik on ja miks ei tohiks igaks juhuks näppida.

Aa, üks-kaks sahtlit on ka, mida ma tal eriti näppida ei luba ja kus on “emme asjad.” Ühte sahtlisse peidan ma aeg-ajalt ka tema pusleraamatuid ja ta on sellest aru saanud, aga kui ta neid puslesid enam panna ei viitsi ja niisama mööda elamist laiali tuuseldab, siis ma lihtsalt panen need raamatud nö sahtlsise “peitu.” Kui ta aga siis läheb ja neid sealt jälle välja tahab kakkuda, tuleb “Eiiiiiiiiii tohi võtta!” :D

Ma ei tea, kas õigem on lasta lastel oma tegemisi rahumeeli teha ja nõnda “maailma avastada” või ikka korrale kutsuda, aga ma ise lihtsalt leian, et ma ei pea kogu aeg mööblit pesema või laialiloobitud asju kokku korjama. Ja kuna see tegevus lihtsalt ei ole ilus või mitte kuidagi moodi arendav ega asjalik ega mõistlik, siis parem oleks, kui ta mõistaks, et nii siiski ei tohi teha ja ei ole kohane käituda.

Samas mõistan ma väga hästi neid emasid, kes lapsi iga asja korral ei keela, sest kui nad tõesti oma tegevusega mingit KAOST ei tekita, siis.. ei olegi ju otsest põhjust keelata, aga…

…mingid piirid peaksid vast siiski paigas olema ja kuigi tema järelt koristamine on VEEL (no jahupakki pole ta veel laiali kallanud) lihtne ja kerge oleks mõelda, et “ah, suva, las toimetab,” siis ikkagi tundub nagu natuke tark tegu seletada, et nii päris ei tehta. Et tekiks kombed ja arusaam käitumisnormidest ja see avaldub ilmselt hiljem ka seltskonnas, külas, poes ja muudel juhtudel.

Mis puutub sellesse, et kas laps värvides plätserdada tohib, siis ma arvan, et minu juuresoleku ja juhendamise ja lubamise korral võib. Kui ta ise kuskilt värvid avastab ja mõtleb, et oh hakkaks plätserdama, siis ei tohi. Ehk siis kui ma olen orgunninud, et tema tegevus ei mäkerda mitte midagi muud ära, on asi lubatud. Sellist värvides soperdamist peetakse vist isegi arendavaks, nii et lausa PEAKS laskma lapsel sellist mõnu kogeda. :D

Meie siin millalgi plätserdasime näpuvärvidega ja Annabel tegi seda väga korralikult ja korrektselt. Mina näitasin ette ja ta sai väga ilusasti aru, et ega sinna ei peagi jalgadega sisse ronima, vaid saab pintsli või svammiga mööda paberit tupsutada. Nii palju sõltub sellest, kuidas erinevait protsesse lapsele selgitada ja ette näidata õigeid kasutamisviise. :)IMG_6412-1

12 kommentaari

  1. Britt ütleb:

    Mul on sinuga üsna sarnased tõekspidamised :) Ja üks tähtsaimatest asjadest on minu jaoks ka lapsele seletamine, et miks siis ikkagi ei tohi. Need kaks sõna üksinda ei anna lapsele muud infot, kui et tegu on lihtsalt keeluga. Kui sinna juurde lisada ka põhjendus, seletus ja tihtipeale ka alternatiiv mida antud tegevuse asemel teha, on juba kordades rohkem tolku :) Selle õppisin ma muidugi ise ka praktika käigus selgeks.. :D

    1. Katre ütleb:

      Jaa, seletus tundub nii toimiv. Seda enam kui laps paistab üldiselt juba aru saavat, mida sa räägid. Okei, et ta 3 korda üritab veel sama “pahandust” teha, aga kui sa iga kord sama seletuse annad, siis neljandal korral on ta suure tõenäosusega aru saanud, et MIKS seda siiski teha ei tohi ja jätab tegemata.
      Aga noh, asjade loopimise kohta ta aru ei saa. Näiteks kui ma ütlen, et puslejuppe ei tohi laiali loopida, siis ta arvab, et legoklotside laialiloopimine on jumalast okei ettevõtmine ja nii edasi. :D

  2. sips ütleb:

    Meil olid Karoliisaga samad reeglid. Kõike võib teha, aga iga asja tegemiseks on oma koht ja aeg. Kummutis oli üks sahtel ainult temale. Toiduga mängimine oli keelatud ja ka pritsutamine. Kui asjalikumaks muutus hakkasin kohe õpetama, et ka segada ei tohi vahele. Näiteks mui ma mehega räägin ja Karo tahab samal ajal midagi rääkida, siis ütleb, et tal on üks jutt aga ta ootab.

    Mina nõustun sinuga 100%, et rääkima peab miks tohib ja ei tohi. Lapsed ei ole lollid, nad saavad väga ilusti aru mida neile öelda.

  3. elis ütleb:

    Õige ongi kui lapsele reegleid selgitatakse. Reeglitega tunneme me kõik end tegelikult turvalisema. See ei tähenda, et sa oma last vati sees kasvataksid.. ta saab ikka kogemusi ja õpib. Reeglid ja vastutus. Kui määrib kriitidega ise uksed kokku, siis lased tal ka seda puhastada, et ta teaks, et tuleb ka vastutada jne… Kõige lubamine valimatult ei õpetagi lapsele piire ja vastutust.

  4. Piret ütleb:

    Kui time-out’i voodis teed, kas mingit voodi paranoiat lapsel ei teki?
    Mäletan, kui enda pliks väike oli, siis panin ka vahest ta oma voodisse jonnima, kui väga käest läks… ja peale seda ta selles pisikeses voodis ei olnud väga nõus magama…
    Nüüd suur voodi ja oma tuba ja olen pigem “Mine jonni oma toas” taktikat kasutanud…

    1. Katre ütleb:

      No kuna tal oma tuba ei ole jne, siis ma seda kasutada ei saa, aga hetkel ei ole küll voodi vastu mingit trotsi märganud. Nii lõuna ajal kui ka õhtul läheb ise voodisse ja jääb ise magama, niiet igati tip top, aga eks igal lapsel erimoodi. :)

      1. Anny ütleb:

        Soovitaks ka muu koha jonnimiseks valida. Voodi võib tõesti negatiivseks kohaks muutuda ja siis on juba hilja.
        Las Annu istub toolis nt. Tee üks tool “time out” tooliks.

        1. Katre ütleb:

          Mulle tundub, et voodi variant sobib talle. Hetkel küll. Sest tal ongi voodist arusaam, et see on üks rahulikultolemise koht. Näiteks on ta hommikuti enne mind üleval, aga kui mina veel magan, siis ta vaikselt pikutab ka kõrval. Niheleb küll, aga ei räuska ja rabele enne kui ma märku annan, et üleval olen. Ka siis kui ta päeva jooksul niisama ära väsib või kurb on, siis läheb ka voodisse natuke pikutama.
          Seega timeout ajana saab ta ka ülihästi aru, et voodis ollakse tasakesi ja kuna ta ei paista selline temperamentne olevat ja voodis üldiselt edasi ei viskle ja vastu ei punni, siis talle sobib. :)

  5. Ann ütleb:

    On olemas väljend- ”hea lastetuba”, usun et Sinu lapse puhul on tulevikus võimalik sellele viidata.

    1. Katre ütleb:

      Googeldasin selle kohta ja olen nii meelitatud. Ma loodan ka! :)

  6. Anna ütleb:

    Nende kassikrõbinate söömisega soovitan küll ettevaatlik olla. Kassikrõbinad süües paisuvad ning kui see toimub söögitorus olles, siis on väga suur lämbumisoht.

    1. Katre ütleb:

      Aitäh teadvustamast. Ma ise ei osanudki tõesti arvata, et nad nõnda ohtlikud on. Pööran edaspidi nata rohkem tähelepanu sellele, mis ta seal kausi ümber teeb või mida suhu ajab. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga