igapäev | Laps

Potitreeningust – kuidas ja miks nii hilja?

14. september 2015

Avasin oma blogi lehe, et tulla ja teha potitreeningu teemal üks postitus, kui nägin, et 2 tundi tagasi oli just keegi kommenteerinud ja palunud mul sellest postitus teha. Vot, milline kokkusattumus. Mul JUST oligi mõttes seda teha! :D

Korraks mõtlesin ka, et ei tea, kas potitreeningu teemaline postitus oleks…kohatu. Selles mõttes, et see on vist ju tegelikult üsna delikaatne teema kui mõelda selle peale, et laps kasvab kunagi suureks ja siis talle äkki ei meeldi, et see info temast siin netis on. Aga samas kuna mulle meeldib alati lugeda teiste aktuaalse teema postitusi, siis usun, et kellelgi on ikka huvitav lugeda ka meie saagat seda teed mööda. Minu enda arust ei ole see info iseenesest kohatu, sest tegu on siiski täiesti tavalise lapsekasvatamise protsessiga, millest emmed ikka räägivad.

Nimetan üle, et Annabel on kohe, 2-nädala pärast, saamas 2-aastaseks ja potitreeningu võtsin ma ette äkki kõigest nädal aega tagasi. “Miks ta veel potil ei käi?” ja “Miks nii hilja?” on minult viimase poole aasta jooksul päris palju küsitud, aga ma ei ole kellegi parastamisest suurt välja teinud. Väga tore, kui kellegi laps enne aastaseks saamist juba potil käis või et minu emagi mind üsna varakult potile ajas, aga see ei tähenda, et KÕIK maailma lapsed peaksid seda sama vanalt tegema hakkama.

Mulle ei tundunud lihtsalt kordagi varem, et oleks nii mulle kui mu lapsele sobiv aeg sellega algust teha. Lähtusin täiesti oma sisetundest ja olin kindel, et küllap ühel hetkel käib kuskilt seest see plõks läbi, et nüüd võiks tegelema hakata. Ja nüüd see käiski.

IMG_6323-1

Tegelikult oli mul plaanis see talle möödunud suve jooksul selgeks saada, aga kuna me viibisime Viljandis ja seal oli mu elukorraldus üsna segane ja ebastabiilne ehk et me ööbisime pidevalt erinevates kohtades, siis ma lihtsalt ei viitsinud potti pidevalt endaga kaasas tarida. Samuti ei viitsinud ma seda isa juures üla-ja-alakorruse vahet tassida. Mõtlesin aina, et kui me kord tagasi Soomes oma korteris/kodus, siis on ikkagi kõige parem sellega tegeleda, sest oleme paiksed jne.

Samuti olen ma palju potitreeningu kohta lugenud, et last ei tasu sinna vägisi toppida. Kui ikka potile istumine teda hüsteeriliselt röökima paneb, siis oleks parem seda potti talle mitte vastumeelseks teha ja oodata pigem, kuni ta potti ise tunnistab ja selle vastu huvi tunneb. Pean ütlema, et ega Annabel ka eriti meelsasti seal potil istuda ei tahtnud ja tema sinna SURUMINE ei meeldinud mulle sugugi. See ei tundunud kuidagi õige viis asjaga alustada ja ka seetõttu sai asja siiamaani edasi lükatud.

Hetkel on Annabel potiga sõber ja istub seal aeg-ajalt meeleldi. Ka praegu kui ta telekast lastelaulude videosid vaatab, istub ta näiteks hoopis poti peal, mitte diivani peal. :D Oma valik!

Teoreetiliselt paistab tal ka selge olevat, mis selle potiga teha tuleb. Aeg-ajalt ma küsin talt: “Näita emmele, kuhu piss-piss tehakse?” ja siis ta jookseb poti juurde või suunab sõrme potile ja hüüab: “SJÄÄÄÄ!” mis peaks temakeeli tähendama siis kas “siia” või “seal.” :D

Jah, teooria on selge. Praktika koha pealt võin öelda nii, et kui ma alguses mõtlesin, et ma hakkan üles märkima sellist skooritabelit nagu “Annabel 1 ja põrand 0”, siis sellest mõttest loobusin ma üsna kähku, sest see skoor oleks hetkel umbes “Annabel 0 ja põrand 1000.” :D Ehk et mitte ühtegi häda ei ole hetkel õnnestunud potti saada ja kõik on olnud mööda põrandat. Ma pole eales oma kassihädasid ka nii palju koristanud, kui nüüd nädala jooksul Annabeli omi. :D

Aga ei ole hullu. Teooria on ikkagi selge ja küll me selle praktilise poolega ka ühel hetkel hakkama saame.

Ma arvan, et ma olen hetkel asjale lihtsalt natukene valesti lähenenud. Nimelt lasen ma tal kodus lihtsalt palja alakehaga ringi joosta, et teada saada kui tihti tal üldse mingi häda on ja noh, et ei peaks kogu aeg märgasid riideid ka seljast kakkuma. Mulle tundub aga, et nii on tal hoopis üsna mugav ükskõik kus oma häda ära teha, sest noh, mis see natuke märg jalg siis ära ei ole ja kogu kupatus langeb põrandale, kust saab kenasti edasi joosta või edasi mängida.

Mõtlesin, et lähen nüüd esimesel võimalusel ja otsin/ostan talle päris ALUSPÜKSID! Täiesti tavalised aluspüksid üritan leida ühesõnaga ja kodus siis lõpetame mähkmekandmise täiesti ära. Sellisel puhul on tal ehk ebamugav, kui püksid märjaks laseb. Mähe imab ju üsna kiiresti pissi endasse ja on ikkagi kuiv olemine, aga aluspükstega jääb olemine selline niiske ja ebameeldiv. Pesupesemist saab küll palju ja tihti vist olema, aga äkki kui ta ca 3x sellist ebamugavustunnet tunneb, küsib neljandal korral ikkagi potile?

Ühtlasi tundub mulle, et ta äkki lihtsalt ei oska veel oma hädasid kontrollida või kinni hoida. Et kui häda tuleb, siis tuleb nüüd ja kohe ja ei jõuagi mõelda, et võiks või peaks potini jõudma. Äkki ebameeldivustunne püksis aitab kuidagi ka sellele kaasa, et ta õpib natukene aega kinni hoidma, et ikka potile jõuda. Elame-näeme. :)

IMG_6332-1

Igatahes võtan asja täiesti tasa ja targu. Küsin talt ikka aeg-ajalt, kas tal häda on ja kuhu see teha tuleb, kui peaks häda peale tulema. Kuna ta ju aru saab, KUHU see teha tuleb, siis ei arva ma, et ta seda kunagi selgeks ei saaks. Kiiret ei ole, tähtaega pole ette nähtud ja küll varsti asi selge on!

Selle postitusega tahan ühtlasi rõhuda ka sellele, et keegi ei peaks end tundma halvasti selle pärast, et kellegi laps hakkas potil käima varem vms. Tõesti, iga üks alustab selle teekonnaga siis, kui temale õige tundub või tema lapsele. Ei ole ette nähtud mingit kindlat piiri või reeglit, millal peaks. Suhteliselt ilmselge on, et veidi KOHATU on äkki, kui 3-aastane terve ja kõigest arusaav laps ikka veel potil ei käi, aga ma leian, et 2-aastaseks saamiseni on küll täiesti normaalne selle asjaga oodata.

Samuti VÕIKS laps käia potil, kui ta läheb lasteaeda. Ehk et jah, kui sul on ette mõeldud, et sinu laps läheb lasteaeda 1,5-aastaselt, siis võiks ehk tõesti ta selleks ajaks potil käima õpetada, aga kui sa tead, et oled lapsega pikemalt kodune, siis võid sa ju endale selle edasilükkamist natukene lubada. KUI TAHAD. Mitte kellelgi ei ole õigust parastada ja ilmselt parastabki sellise asjaga ainult inimene, kes tahab ennast lihtsalt milleski “parema ja tublima emana” tunda.

Kordan, et iga ema tunneb ise ära, millal on talle ja tema lapsele sobiv aeg sellega alustada. :)

Kes aga soovib mulle (meile) mingeid näpunäiteid potitreeningu osas jagada, siis sellised kommentaarid on igati teretulnud. Samuti võite mitteparastamata rääkida sõbralikult ka sellest, kui vanalt teie laps hakkas potil käima ja mismoodi see teekond välja nägi. Kas sundisite last sinna vägisi ja läbi pisarate? Panite ta potile istuma ja näitasite samal ajal telefonist Maša multikaid? Pissisite ise lapse potti? Pissisite lapsega koos? Või mis iganes… :D

72 kommentaari

  1. Anne-Mari ütleb:

    Ergo hakkas potil käima u 2a3k vanuses. Siis lihtsalt tuli suvi peale ja suvel maal oli super harjutada. Üldiselt tuli see üsna päevapealt ja ka ööd jäid kuivaks üsna kohe. 2a6k oli ta juba nii mähkmevaba, et hoidis kasvõi terve pika päeva häda kinni, aga mähkmesse ei teinud ja suurel potil polnud ka nõus pissima. See suure poti teema on endiselt aktuaalne, aga ma ei kiirusta :) Kui mina teda kinni hoian, siis on nõus küll :) Aga küll tuleb kõik omal ajal. Ja Sina ära ka muretse, küll see klõps käib peast läbi ja siis tundub ühel hetkel mähkmeteema justkui kuskil kauges minevikus toimunu.

    1. Katre ütleb:

      Muretsesime ka selle pealse, mis suure poti peale käib, et äkki seal istub meelsamini. No et laps ju ise valib, kas teeb potti, või üleüldse MILLISESSE potti teha tahab ja mõnele meeldib kohe hoopis suurel potil käima hakata nagu emme-issi. Aga suurt potti pigem kardab jah ja istub väga meelsasti hetkel SIIAMAANI oma roosas potikeses. :D
      Öösel kasutan veel mähet, senikaua kuni päevad kuivaks saame. Alustame ikkagi päevadest ja kui päevasel ajal asi toimima saab, siis võtame ööd vaikselt ette. :)
      Tore, et teil nii kiiresti läks! :)

  2. Aili ütleb:

    Enne lapse sündi olin ma see tark, kelle laps pidi väga varakult potitamise selgeks saama. Lugesin raamatuid isegi selle kohta. Ja mis tegelikult oli? Oliver on tänaskes aasta ja kaheksa kuud ning mähkmetes. Sama moodi saab aru mis on pott ja milleks seda kasutatakse…. aga põrandale on palju lõbusam hetkel teha :D
    Ehket me ka ei kiirusta sellega. Vaikselt ikka harjutame ja kuidas mul endal ka viitsimist on (jep… ei viitsi end halliks rügada iga päev ja pükse pesta non stop).

    1. Katre ütleb:

      Ma õnneks selle koha pealt ei mõelnud varem ka, et tahan varakult, vaid teadsin ette, et see ettevõtmine saab kindlasti nii tüütu olevat, et ma ei viitsi selle pärast juba eos pablada ja pigem ootan reaalselt selle hetke ära, kui ma tunnen, et viitsima hakkan. :D

      Meie jaoks on ikkagi päris suur samm see, et ma teda nüüd päevad otsa palja tagumendiga hoian ja pigem pesen päevas mitu korda põrandat kui et vahetan mähet. Õnneks meil ei ole hetkel vaipu ka, nii et hea on koristada. :D

      1. Aili ütleb:

        Meil paraku vaid vaibad ongi ja seetõttu ma ilmselt ka venitan asjaga :D

  3. annika ütleb:

    Minu laps hakkas potil käima nädal peale 2 aastaseks saamist. Võtsin mähkme päeval ära ja kohe läks ja tegi häda potti. Õnnetusi ikka on juhtunud, aga see käib asja juurde. Lasingi alguses üsna pikalt palja pepuga tal toas ringi joosta. Väljas käies ja magamisajal oli ikka mähe. Järgmine etapp olid aluspüksid ja nüüd juba ka pikad püksid peal (retuusid, dressid) Laps sai juuni lõpus 2.

    Pikematel väljas viibimistel ja autosõitudel panen siiski mähkme, aga küsib potile. Meil läks potiga sõbraks saamine väga lihtsalt (õnneks)

  4. Janika ütleb:

    Mulle lihtsalt tundub, et kui 2-aastane veel potil ei käi, siis lihtsalt ema on laisk (veel enam, kui on kodune ema). Sõbranna laps hakkas 9kuuselt kõndima ning siis ta juba tutvustaski lapsele vaikselt potti ning aastasena käis juba laps potil. Ülinormaalne mu arust.

    1. Katre ütleb:

      Oletan su kommentaarist julgelt, et sul endal last ei ole. Seega soovitan lastekasvatamise teemal eriti mitte sõna võtta “kuidas peaks.” Pea kõik emad saavad omast kogemusest öelda, et eal ei lähe nii, nagu sa hõiskavalt varem mõtlesid. ;)

      Aga väga tore, et su sõbranna nii tubli oli. Siiski vähem tubli ei ole ükski teine ema, kes võib-olla potitreeningu arvelt mõne muu koha pealt lapsele midagi head garanteerib. :)

      1. Janika ütleb:

        Ise ka kirjutasid, et asi on sinu viitsimises ju olnud :D See siis ju ongi, et ise olid laisk, miks ennast õigustad ma ei saa aru? :D Naeruväärne..

        1. Janika ütleb:

          Ja üldsegi, miks nii ülbe oled? Ütlesid, et “Siiski vähem tubli ei ole ükski teine ema, kes võib-olla potitreeningu arvelt mõne muu koha pealt lapsele midagi head garanteerib. :)” Selle lausega tahad nagu väita, et mu sõbranna ei paku mõne muu koha pealt lapsele midagi head.
          Saad ehk ise ka aru, et Sinust on väga ebaviisakas niimoodi rünnata ja hakata lambist oletusi tegema.
          Peaksid Briti ja Miiu käest eratunde võtma ;)

          1. Katre ütleb:

            Ma enda arust ei rünnanud küll ja kahju, et sa end rünnatult tundsid. Samas, mulle tundus sinu esimene kommentaar pigem rünnakuna. :D

            Sõnastasin end ehk valesti jah. Mõtlesin lihtsalt seda, et kui üks ema õpetab lapse potile 1-aastaselt ja teine 2-aastaselt. Kuidas saab siis üks tublim olla ja teine mitte? Mõlemad emad õpetavad seda oma lastele nagunii, lihtsalt erineval ajal.

            See on umbes sama hea, et mina teen õhtusöögi kell 16:00, aga sina kell 18:00. Kuna mina teen varem, siis olen tublim?

            Ühesõnaga, mis vahet sel on, millal, kui tulemus on sama. Laps õpib potil käima ja iga ema peab seda nagunii ühel hetkel lapsele õpetama.

            Selleks ajaks, kui mõlema ema lapsed on näiteks 3-aastased, oskavad nad täpselt sama palju, seega mõlemad emad on ju täpselt sama palju tööd ja vaeva oma lapse kallal näinud. Lihtsalt erinevatel aegadel. :)

          2. Laura ütleb:

            Katre, ära pane tähele, kõige targemad ongi alati need, kel endal lapsi pole, aga toovad näiteks sõbrannasid, tuttavaid ja muude lehmalellepoegi.
            Ausalt öeldes, Janika, jätsid just Sina hetkel ülbe mulje. Mõned viisakustunnid ei jookseks Sul endalgi mööda külgi maha.

          3. Katre ütleb:

            Kunagi kirjutasin sel teemal ka sellise postituse: http://helevalgus.com/2013/11/20/suuga-teen-suure-linna/
            Sellele annaks kenasti varsti ka järje teha, sest noh, paratamatult on inimestel omad nägemused ja normid, kuidas MINA TEEKS, aga kui olukord kätte jõuab, siis tundub, et teisiti oleks õigem. :D

          4. Janika ütleb:

            Mina ausalt ei rünnanud, ütlesin lihtsalt, et ema (eriti koduse ema) laiskus on see ju, mis muud? Ei parastanud, ei heitnud midagi ette. Tundub, et see teema on Sinu jaoks hell, et Sa seda rünnakuna võtsid ning juba postituseski nii palju õigustusi enda kaitseks välja tood.

          5. Katre ütleb:

            Mulle lihtsalt meeldib vaielda ja vastu väidelda, satun sellest kergelt ekstaasi. :D Muud vähimatki emotsiooni sinu kommentaaridest mulle ei teki ja jään samuti enda arvamusele kindlaks, et kumbki ema pole selle koha pealt tublim, laisem või mis iganes. :)

          6. Janika ütleb:

            Laura, ma ei toonud näiteid lehmalellepoegadest, vaid oma parimast sõbrannast. Ta on aktiivne, tegus ning igati loomulik jätk ju sellele, et kui laps jalad alla sai, siis hakkas kohe potitreeninguga pihta. Muidugi ma ei väidagi, et see vale on, et osade lapsed veel 2-3 aastaselt mähkudega ringi lasevad, ma ei heitnudki midagi ette, aga seal tulebki ju mängu ema enda viitsimine. Ehk siis millal keegi viitsib selle teemaga tegelema hakata.

          7. Laura ütleb:

            Mnjah, Janika, ütlen veel kord, et saa ise laps ja siis saad aru, et see asi ei ole nii must-valge. Praegusel juhul ei ole sinu arvamusavaldus lihtsalt tõsiseltvõetav.

          8. Janika ütleb:

            Ja veel.. minu eesmärk ei olnudki, et Sa oma arvamust muudaks. Ma lihtsalt ütlesin, et mina arvan, et see on emade laiskus. Ja nagu ma nüüd ka Sinu vastukommentaaridest teistele lugejatele näen, siis seal Sa tunnistad ise sama, et see on ettevõtmise asi. Nii ongi.

          9. Katre ütleb:

            Ei saa su kommentaaride poindist lihtsalt eriti aru, et kuhu sa jõuda üritad või mida öelda. Tundub juba natuke jabur see “vaidlus,” aga ma ühe korra üritan veel end väljendada, mitte õigustada. Rohkem ei viitsi. (sorri) :D

            Täpselt nagu ma tõin võrdluseks, et mis vahet sel on, mis kell keegi söögitegemise ette võtab. Peaasi on, et söönuks saab.

            Kas tublim on inimene, kes ärkab üles 2 tundi enne tööleminekut, et end kasida, süüa, kohvi juua jne või kes ärkab 10 minutit varem ja läheb otse tööle?

            Kas laisem on inimene, kes peseb kõik päeva jooksul tekkinud nõud õhtul ära ja tublim on inimene, kes peseb kõik nõud kohe pärast kasutamist ära?

            Ja nii edasi ja nii edasi.
            I say it’s a matter of choice. Lõpuks on kõik siiski täpselt samas seisus ja kõik “kohustused” on ära tehtud. Jah, kes MILLAL VIITSIB, aga laisem ega tublim ei ole nendes olukordades keegi. :)

          10. Janika ütleb:

            Laura, palun valgusta mind siis, Sa kõigeteadja, milles siis asi on, kui mitte laiskuses, kui 3aastane veel mähketes ringi käib?

          11. Janika ütleb:

            Minu arust on ka see naeruväärne juba, et sa jaurad ikka edasi oma näidetega, mis selle teemaga seotudki pole :)
            Ma ütlen siis ka veel, mida ma öelda terve see aeg olen tahtnud (imelik, et pole siiani aru saanud).
            “Minu arust on see (eriti koduse) ema laiskus, kui laps veel 2-3 aastaselt mähkmetega ringi käib.”

          12. Katre ütleb:

            Nojah. Mul ei jää muud üle, kui sinu arvamust aktsepteerida. Sul on õigus sellele. :)
            Andsin lihtsalt teada, et minu arvamus on teistsugune ja kindlasti leidub maailmas veel hulganisti inimesi, kellest mõni nõustub sinu omaga ja mõni minu omaga. :)

          13. Katre ütleb:

            Küsisin ka muidu Brittilt õpetustunde, nagu sa soovitasid ja loodan, et nende hind liiga krõbe ei ole. Samas loodan ka, et sa oled nõus selle koolituse ehk ise sõbralikult kinni maksma. :)

          14. Laura ütleb:

            Ütle mulle üks põhjus, miks ma peaksin hakkama Sulle midagi seletama, kui Sa mind mõnitavalt kõiketeadjaks nimetad ning kui Sa Katre vastuseid naeruväärseks pead.

          15. Laura ütleb:

            Nagu näha, siis Katre on selles mõttes kannatlikum kui mina ning isegi proovib Sulle ühe või teise näite toel selgitada, aga noh, kui palju Sulle sellest reaalselt kohale jõuab, on Su vastustest paraku näha…

          16. M. ütleb:

            ” Peaksid Briti ja Miiu käest eratunde võtma ;)” Mis eratunde Katre peaks nendelt võtma? Kas see kuidas viisakalt suhelda ja kommentaaridele vastata? Kui jah siis no anna andeks ka Britt ja Miiu on oma postituste kommentaridele piisavalt teravalt vastanud kui kommentaar on jabur :D

        2. Janika ütleb:

          Naised, naised.. Mulle tundub, et meie vahel on suur teineteisest möödarääkimine, kuna ma ütlesin konkreetselt ja ülilihtsalt välja, mis ma arvan (ehk siis ütlen veel, et minu arust on need emad laisad, kelle 2-3 aastased mähkmetega ikka veel ringi jooksevad, teie aga arvate teisiti, aga ometi te ei ütle ühtegi põhjust, vaid tulevad näited hoopis teisest eluvaldkondadest, mis sellega abosluutselt ei haaku) ja te endiselt väidate nagu ma oleksin “pooletoobine”, kes ei saa millestki aru. Katre ka ju kirjutab, et see on kättevõtmise asi (seega see ongi ju oma viitsimises kinni).

          1. M. ütleb:

            Janika Janika mul on tunne, et sa ignoreerid küsimusi ja muud kui kirjutad oma arvamusest, mis on kõikidele juba selgeks tehtud. Liigume edasi ja nüüd ole hea seleta, mida selle all mõtlesid ;)
            ”Peaksid Briti ja Miiu käest eratunde võtma ;)” Mis eratunde Katre peaks nendelt võtma?

          2. Janika ütleb:

            Seal on kirjas ju.

          3. Janika ütleb:

            Ja muide, ma ei ignoreeri küsimusi, vaid kui ma loen Laura ja Katre vastukommentaare, siis nende jutu järgi on aru saada, et nad endiselt ei saa aru sellest, mida ma räägin :D Ma olen seda juba vähemalt 10x öelnud ja nad ajavad mulle hoopis teist teemat vastu, sellepärast end kordangi. Ma tahaks, et nad saaks aru, mida ma sellega mõtlesin ja siis ehk poleks nii hukkamõistvad, aga nad ikka ei saa..

          4. Katre ütleb:

            Minu arust on asi hoopis nii, et mina ütlesin, et aktsepteerin sinu arvamust ja sul on õigus sellele ehk et ma sain su arvamusest aru küll. Sina oled paraku see, kes hetkel siiani jändab ja mitte ühestki mu kommentaarist välja ei lugenud minu kommentaaride pointi ja ei oska nendele kaasa mõelda. :)
            Sad story, but true.

            Teema lõpp.

          5. Laura ütleb:

            Okei, ma proovin seletada.
            Enamusel lastest ei ole enne pooleteistaastaseks saamist kontrolli oma hädade üle. See tähendab, et ta tegelikult ei oskagi märku anda, millal tal oleks vaja potile minna. Ema võib kas või kahekuuselt hakata last poti kohal hoidma, aga fakt on see, et umbes kuni pooleteistaastaseks või isegi kaheaastaseks saamiseni enamus lapsi ISE oma põit ei kontrolli ning kui laps sel ajal n-ö potil käib, siis on see ainult ja ainult sellepärast, et ema on tubli ja lihtsalt paneb last pidevalt potile. Võrdluseks, et no kui sina kord tunnis potile istud, siis on üsna vähe tõenäoline, et sul õnnestub vahepeal oma püksid täis teha. Täielikult mähkmevaba pooleteistaastane laps on ikka väga suur erand.
            Enamus lapsi saab täielikult mähkmevabaks ca 2.5-aastaselt, olenemata otseselt sellest, millal potitamist alustati. Hiljuti oli just Pere ja Kodus artikkel nö varajasest potitamisest, kus üks ema rääkis, et alustas treeningut pooleaastaselt, aga laps oli täielikult kuiv alles kahe ja pooleselt.
            Samas artiklis kommenteeris arst, et laps tunneb, et põis on täis, alles 1-2-aastaselt, 2-4-aastane laps saab aru, et tal on pissihäda, ja õpib õigel ajal potile minema. Ja üldiselt soovitas tema alustada sihipärase treeninguga 18 kuu vanuses. Ta lisas ka, et liiga varajane treening võib põhjustada isegi põie tühjendamise häireid. (ma ei mtõle seda juttu praegu välja, vaid tsiteerin konkreetsest artiklist)
            Ehk siis, kui tulemus tuleb enamasti nagunii lõpuks kahe ja pooleselt, sõltumata sellest, kas treeningut alustada pooleaastaselt või kaheaastaselt, siis mulle küll ei näi, et hiljem alustav ema oleks laisk. Pigem leiab ta, et pole mõtetki enne oma närve rikkuda, kui võib juba kindlamalt mingeid tulemusi loota.

          6. Põder ütleb:

            Tead sina, ennem uuri potitamise kohta kui niisama plähvid kui koer. Lapsel on aoovituslik alles siia poyile panna kui ta öine mähe on hommikul kuiv. Üksgi ema pole parem kes oma lapse potile aunnib ja seal kinni hoiab. Ei usu mina et su sõbranna laps peale 9 elukuud potil käima hakkas. Lihtsal viisil- nii väike laps ei suuda oma hädasid kinni hoida, ja alles hakkab aeu saama mis tähendab sõna emme. Tundub, et sa lihtsalt tahad Katre enesehinnangut maha teha.

      2. Annika ütleb:

        Ma saan Katre sinust jumala hästi aru. Mul endal ka 1,5aastane ja alles tutvustn. Ilgelt ajavad närvi need prääksujad,et ema on laisk. Mina ytlengi,et jah laisk aga ela krt ise lapsega päevad läbi koos ja igatahes on sõnal “laisk” vastik tähendus sest muus osas me kodused enad ei ole kindlasti laisk. Pigem ei ole olnud jaksu sellega tegeleda.

    2. Helen ütleb:

      Tegelikult oleneb see siiski lapsest, millal ta on valmis potil käima. Tean paljusid, kes on hakanud liiga vara last potitama ja sellega hoopis vea teinud, kuna laps hakkab lihtsalt potti vihkama. Mina tegin algust siis, kui laps oli 1a11k. Enne seda jooksis ta ka vahel palja pepuga toas ringi, teadis täpselt, mis on pott ja mille jaoks see on. Aga vot põie tunnetust ei olnud. Ei näinud tõesti mõtet, miks ma peaksin teda sinna vägisi suruma, iga asi omal ajal. Ühel päeval käis tal aga lihtsalt klõps ära. Jooksis palja pepuga toas ringi ja kui nägin, et pissima hakkas põrandale, siis tõstsin ta kohe potile, nii et lõpp tuli ikkagi potti. Kolm korda järjest toimisin nii ja siis hakkas ise käima.

      1. Katre ütleb:

        Nüüd siis jõuame sinnani, et kui laps hakkab hiljem poti vastu huvi tundma, siis on hoopis laps laisk, mitte ema! Okok, nali naljaks. :D

        Minu silmis olete väga tublid ja loen, et su laps sai lõpuks päris kiiresti asjale pihta! :)

        1. Sofija ütleb:

          Minu soovitu sulle- ära lase lapsel paljalt toas olla. Ma ise tegin esimese lapsega sama. Lõpuks maadlesin pea aasta, kuna laps ei tahtnud kodus eiided seljas olla.

  5. sigrit ütleb:

    Minu laps saab see kuu 1aasta 6 kuud ja ei teagi kas alustada potitreeninguga või mitte.
    Laps ütleb kaka ja siis tavaliselt tuleb samal ajal kui ütleb piss või kaka…
    poti peal istub ilusti kuid ei ole enam teda jõudnud niimoodi poti peale panna et sinna ka midagi jõuaks…
    paar päeva lasin päeval tal püksata joosta kuid siis koristasin põrandat hoolega… potti ikka midagi ei tulnud.
    Kui tuleb kaka püksi siis karjub kaka ja tirib pluusi ülesse ja pükse alla… annab teada et ebamugav tunne vms.
    Tean et kiiret ei ole kuid kuna laps annab juba märku et kaka või pissi tuleb, kas siis on õige aeg alustamiseks või peaks veel ootama sellega?

    1. Katre ütleb:

      Ma arvan, et võiksid alustada ikka. Lase tal edasi ka mähkmeta kodus joosta või siis ka proovi hoopis tavalisi aluspükse. Kuskilt Maximast või Prismast pidi odavalt 5-packi saama, nii et pole hullu kui mõned püksid ju ära ka rikub. Alguse asi.
      Ja räägi, et pissi või kaka potti teha. Ehk tasapisi hakkab ka potile jõudma selleks ajaks, kui tuleb. :)

      Nagu sa ütlesid, siis vahepeal juba üritasid. Ma arvan, et eriti hea idee ei ole üritus pausile panna ja siis mähe jälle jalga toppida, vaid kui juba alustada, siis järjekindlalt edasi sihtida. :)

  6. Merily ütleb:

    Minu vanema lapse teekond potile oli väga konarlik. Mähkmevabaks sai ta minu ponnistustest hoolimata alles kuu enne oma kolmandat sünnipäeva. Ma proovisin liialdamata kõiki trikke ja nippe, mis mul leida õnnestus. Mul oli korralik meeleheide, kui teised temavanused olid juba ammuilma mähkmevabad, aga minu tüdruk ei olnud veel seda nägugi, et tahaks ja oskaks potil käia. Olin kurb, väga kurb. Aga otsustasin tol hetkel lapse ja enda piinamise lõpetada. Ootasin seda kurikuulsat “klikki”. Laps läks lasteaeda, kui oli 2,5. Seal nad ikka panid teda potile. Siis, ühel hetkel käis hoopis meis, vanemates, see klikk. Otsustasime, et saagu, mis saab, mitte üks mähe enam. Ja nii oligi – sellest ühest hetkest alates oli laps 24/7 ilma mähkmeta. Ööseks panime voodisse selle rohelise kaitselina, vahetasime öösel voodipesu, pesime meeletus koguses riideid. Aga see kõik tasus end ära. Nädalakese pärast oli pissiõnnetuste arv juba päris väike. Tal oli pikalt probleem nr. 2 potti tegemisega. Palju juhtus õnnetusi. Siis äkki, täiesti lambist, hakkas ta ise seda potil tegema. Praeguseks on ta ideaalne potilaps. Läheb sinna ise (viimasel ajal eelistab suurt potti), laseb veegi peale ja oskab pühkida.
    Ja siis on mul teine laps, hetkel 1a5k vana. Tunneb huvi poti vastu juba suve algusest saati. Kui ma ta potile panen, siis teeb sinna üldjuhul ka pissi. Tema nt eelistab algusest peale suurt potti, väikesel käib vaid niisama tšillimas. Muidugi ei kontrolli ta oma põit veel korralikult ja nii juhtub (väga) tihti, et põrand, vaip, diivan, tool, vms saab “ära ristitud”. Peale seda jookseb ta muidugi kohe potile ja ütleb “Siia!” :D Viimasel ajal on päris mitu korda olnud juhus, et ta küsib ise potile. Või noh, annab kehakeelega märku, et sinna soovib. Niiet võib öelda – teooria on 100% selge, praktika vajab veel veidi tegelemist.
    Minu kaks täiesti erinevat kogemust on mulle selgeks teinud, et lapsed on väga erinevad, teevad asju omal ajal ja kelleltki midagi “normide” järgi oodata, on puhas lollus. Olles esimese lapsega kogu selle “Miks nii hilja? Miks IKKA VEEL ei tee seda-toda-kolmandat? Miks? Miks? Miks?” läbi teinud, võtan teise lapsega asju vabalt. Minu kaks last on igas asjas teineteise täielikud vastandid.
    Teile soovin edu ja mingi kõik kergelt! :)

    1. Merily ütleb:

      Mainin veel, et alustasin esimese lapse “potitreeninguga”, kui ta oli 1a7k vana.

    2. Katre ütleb:

      Vanema lapse teekond ka nii tubli – nädalaga ikkagi nii hea tulemus, super! Asi ongi ettevõtmises. Tuleb lihtsalt endale pähe võtta, et nüüd saab pesumasin iga päev vatti, aga pikas plaanis on tulemuste üle nii iseendal kui loodetavasti ka lapsel, väga hea meel. :)
      Ja tõesti, lapsed ON väga erinevad. Minu arust kõige peamine ongi, et igaüks teeks asju omas tempos ja ei laseks kõrvalistel isikutel enda otsuseid mõjutada lasta. Nii tuleb pinge peale ja nii ei saavuta head edu üheski asjas,vaid tekitab pigem lisastressi. :)

  7. Helen ütleb:

    Üritasin Emilyle poti olemasolu selgeks teha juba enne aastaseks saamist. Vahepeal oli täitsa asjapulk ja istus seal rõõmsalt.. ühel hetkel tekkis aga kohutav protest ja mingi sisetunne ütles, et last sundida potile istuma ei ole õige (äkki jääb mingi trauma, või jumal teab mis.. et hakkabki potti seostama kui paha asja, mida sunnitakse peale…). Jätsin potitamise sinnapaika. Aga nüüd.. umbes juba terve nädala on ta täieti järsku hakanud küsima. Ütleb lihtsalt kaka ja juba teangi, et pissile minek. Sobib nii suur pott kui ka väike. Lihtsalt.. päevapealt. Laps on 1,7a
    Ja ongi laps kuiv. Ööd on kuivad. Ja isegi terve tunnise rongisõidu pidas koduni vastu (mähku oli kodus kuiv ja lasi pissu potti).

    Tahangi lihtsalt öelda, et kui laps on valmis siis see tuleb niiiiiii lihtsalt ja iseenesestmõistetavalt :) lapsed on lihtsalt erinevad ja kõik tuleb igal ühel omal ajal.

    1. Katre ütleb:

      Nii tublid! :)
      Mul oligi imetamise lõpetamisega sama. Ühel hetkel tundsin, et on õige aeg ja kõik sujus justkui iseenesest ja ühegi probleemita. Usun, et sel korral rahulikult võttes läheb täpselt samamoodi. :)

  8. Helen ütleb:

    Mis kindlasti hästi heaks abimeheks on…. kiitmine. Plaksutamine. Meil oli algul “preemiaks” see, et ta sai ise minu abiga poti suurde potti tühjendada ja siis nuppu vajutada. Oi kui rõõmus ta alati oli.

    Üle kahe korruse pendeldamine ei olnud jah kuigi tore ja hea meelega oleks tahtnud kiirsstiise ära käia ja pott tühjaks teha, aga Emilyle oli see niiiii tähtis, et ilmselt oleks see patt olnud.
    Nüüd õnneks ütleb peale häda tegemist, et “suuuur”. See tähendab, et peab suure poti peale viima. Aga ootab mu ilusti ära, kuni ma kiiresti ära käin ja talle tühja potti näitan.

    1. Katre ütleb:

      Nagu ma just facebookis hõiskasin, siis saimegi esimese häda potti ka! :D
      Lasingi tal ise selle suurde potti tühjendada ja vett peale tõmmata. On ka kõrvu jäänud, et selle tegevuse tegemine neile meeldib ja siis tundub, et see potti tegemine on nagu tähtsam ettevõtmine. Et pärast saavad midagi teha ja tunnevad end ise ka hästi, et millegagi hakkama said. :)

  9. H ütleb:

    Ma lugesin siin kellegi kommentaari, et laps ütleb juba pissimise ajal kaka või piss ja siis ei jõua enam poti peale panna. Arvan, et isegi kui juba püksi tegi ja ütles piss, siis ikka võiks hästi kiiresti ta potile panna. Noh, et ühel hetkel jõuab ehk seos kohale, et kui tema ütleb piss, siis pannakse ta potile. Ja et seda tuleb enne pissimist öelda.

    Meil toimis :)

    1. Katre ütleb:

      Ma arvan ka, et isegi kui juba ära teeb häda, siis võimalikult kiiresti ikkagi potile panna ja seostada teda sellega, et sinna võiks häda tulla. Mis siis, et juba mähkmesse sai, aga kohe püksid maha ja potile istuma ja rõõmsalt rääkida, et “järgmine kord katsu potti teha.” :D
      Ühtlasi arvan ma ikkagi ka, et kui laps nii teeb, siis oleks ka parem alasti alustada. Mähkmesse on ju kõige mugavam variant teha, aga kui see häda enam kuskile kinni ei jää, siis ehk seostab paremini potiga. :)

  10. Anu ütleb:

    Mina hakkasin oma poissi panema potile varakult, et mitte saada seda nö laisa ema silti. Kohe kui istuma hakkas, hakkasin teda ka potilw panema ja algus oli paljutõotav. Aastaselt sai enamus asju potti püütud. Siis aga tuli tagasilöök. Ei tahtnud enam potil istuda. Hakkasin talle siis raamatuid näitama ja muid mänguasju ja lõpuks võis ta istuda pool tundi potil aga sinna midagi ei teinud. Vahepeal jätsin siis poti täitsa ära et vb see aitab. Aga ei. Suvel lasin paslju olla lihtsalt pükstega ja mähet ei pannud, see märg tunne teda niiväga ei häirinud. Siiani jätkum meie saaga. Nüüd ikka püüan teda jälle potile panna aga jah ei ole enma seda head järjekindlust, mis alguses. Potti pole ammu midagi teinud. Loodan, et asi muutb varsti. Hetkel on poiss 1,7 a. Võtan asja rahulikult.

    1. Katre ütleb:

      Oi, kui kahju, et selline tagasilöök tuli, aga rahulikult võtta on õige suhtumine. Loodetavasti koolieani ikka mähkmetes ei ole ja saate millalgi potile ka! :D
      Jaksu ja edu! :)

  11. Liis ütleb:

    Soovitatakse, et panna laps potile siis kui ta tavapäraselt häda teeb. Nagu endalgi, et hommikul ärgates tahaks vetsu, siis võiks lapse ka hommikul poti peale panna ja raamatuid vaadata või multikaid. Muidugi kui lapsel pole selle vastu midagi, et potil istuda. Kui esimesed hädad juba potti püütud, siis edaspidi läheb libedamalt. Edu teile!

  12. Helen ütleb:

    Meie tirts alustas potil käimist kuskil enne aastaseks saamistst. Alustasin kõige lihtsamast -kakamisest, sest ta lihtsalt tegi seda nii märgatavalt, et paningi lihtsalt siis kui hakkas punnitama potile. Alguses nii vaid potil käisimegi, kuskil 1,5a ta enam püksi üldse ei kakanud ja küsis ise kakamiseks potti. Pissimisega läks ikka aega, ja palju märgi laike põrandal. Kasutasin sama nippi,et kas täitsa paljas või aluspüksid. Kusjuures viimaste puhul täheldasin kiiret aregut potile minekuks. Alguses läks ise ja lasi koos pükstega. Nüüd 2a1k on ta valdavalt päeviti kuiv. Kui vaja küsib. Öist majandust ma hetkel pole ette võtnud. Vahepeal tal juba hakkas tulema ka öine pissile küsimine, kuid pärast kolimist seda pole. Eks vast ikka tuleb tagasi. :)
    Jaksu sulle! Tean,et see pole lihtne ;)

  13. M. ütleb:

    Jee mina ootasingi seda postitust! Aga no anna andeks ei mõelnud, et keegi võib selle pärast su tuju alla viia sest sa oled “laisk kodune ema”. Emad ongi erinevad ja lapsed on samuti erinevad. Mina igati iidan neid, kes juba beebieas tutvustavad lapsele potti ja jaksavad iga tilgakest potti püüda! Läbi selle sa õpid tundma oma lapse ning juba tead millal mis häda tal olla võib. Samas ma ise tutvustasin oma lapsele potti kui ta oli 9k. Mähkmeid kodus ei kanna juba tükk aega (laps on Annabeli vanune) kuid see ei tähenda, et laps on mähkmevaba! See protsess on pikk ja minu jaoks veidi isegi keeruline. No nt kuigi me hakkasime potitamisega pihta 9k ei tunne ma absoluutselt millal tal võiks pissihäda olla (no kuidas ma saan teise eest seda tunda? :D ), samuti vahest “sortsutab” laps tunnis mitu korda jne. Praegu olen nii kaugele saanud, et magab ja nt külas käib mähkmega aga lühematel jalutuskäikudel ja kodus on laps siiski aluspükstega. Samas ei saa ma kuidagi teda teatama, et ta tahaks potti peale…ta kas läheb ise või teeb kuskil mänguhoos püksi :(

  14. LARA ütleb:

    Ma olen 2 last poti peale saanud enne 2 aastaseks saamist , vanema tütre 1,8 aastaselt ja poja 1,5 aastaselt ja paar nädalat läks tütrel ja 3 päeva pojal, noorem tütar 1,6 veel ei käi potil, aga ta käib lasteaias ka päev läbi ja mina käin teises linnas koolis, et sellega on veidi keerulisem nüüd. Aga nad pidid seal õpetama ise potile, oma jutu järgi kuigi hetkel veel keegi pole sellest huvitatud seal rühmas. Nii palju kui mina tean, siis ei ole mingeid erilisi nippe küll. Ja kõik on enda viitsimises ja tahtejõus kinni, lapsest tegelikult ei olenegi midagi . Täpselt nagu ise sööma õppimine – kas viitsid sellega jännata ja pidevalt koristada, või mitte. Tänapäeval on väga ebameeldivalt mugavaid emasid, kes vist päevad läbi ainult kodus istuvadki. Ei tea, mille jaoks see emapalk neile üldse. Et jah, see paneb imestama kui 3-4 aastane veel kellelgi mähkus ja siis ta tuleb väitma et on mingi super ema veel :D
    Aga 2 aastane on minu meelest täpselt keskmine vanus, kõik “spetsid” ütlevad ju tänapäeval, et enne 1,5 a saamist ei ole asjal nagu mõtetki, minu meelest on 1,5 poistele õige vanus ja 1,8 tüdrukutele. Alguses poisid arenevad ju kiiremini ja saavad kõigest paremini aru . Aga öösel peab see veekindel kate kindlasti kuni 3a saamiseni olema all, isegi kui ta juba ammu poti peal. Kunagi ei või teada kui joob liiga palju limpsi ja ikkagi juhtub õnnetus, siis madratsid hukas kõik . Soovin edu ja usun, et saad hakkama. Aga kindlasti ära jäta kunagi pooleli alustatult, ehk ära siis enam mähkmeid alla pane kui juba need ära otsustasid võtta. Nii ainult ajad lapse segadusse . Ja teed endal elu raskemaks. Eks tead ise paremini : ) Jõudu ja jaksu !

    1. Katre ütleb:

      Seda ütlesingi ise ka, et tõesti on ehk imelik, kui kõigest arusaav ja SUUR laps ikka veel potil ei käi ehk siis ca 3-4-aastane. Aga kuna iga lapse areng nendel esimestel aastatel on erinev, ehk et kes millal kõndima, rääkima, ise sööma, mis iganes tegema hakkab, siis on ilmselgelt ka individuaalne see, millal kellegi last saab edukalt potile harjutada. 2-aastane on minu arust veel täiesti okei piir asjaga tegeleda. Laps saab kõigest kenasti aru ja tunnen seega, et ta on selleks tõesti valmis ka ise teadlikult.
      Väiksema lapse puhul käib potitamine siiski vanema käsul, mitte lapse soovil.

      Aitäh! :)

    2. mina ütleb:

      ma pean veel l

      tegelikult on küll vastupidi. tüdrukud hakkavad oma põit ennem kontrollima kui poisid

  15. epp ütleb:

    Mina sain lapse potile kui oli 1 aasta 7 kuud vana. Oli suvi ja soe ja mõtlesin, et proovin aga lihtsalt tal omal käis ka klõps ja hakkas potil käima. Muidugi juhtus õnnetusi ka ja alguses sai õues nii käidud, et tal oli kleit seljas ja 3-4 paari varu aluspükse käekotis kaasas. Nii sai pm iga kord kui õnnetus juhtus kuivad püksid jalga. Sellepärast mulle ka suvine harjutamine meeldis, et praegusel ajal on suht kindel kojuminek kui piss püksis :D Öösel kandis ta mähet aga enamasti oli see hommikuks kuiv. Ma ise hakkasin teda pissitama vahetult enne seda kui ise magama läksin. Pm tõstsin magava lapse potile ja ta pissis ja magas siis edasi. Lõpuks ta ise keeldus öisest mähkmes ka, lihtsal ütles, et ta on nüüd suur tüdruk ja tema enam ei taha niiet ma arvan, et kuskil 1 aasta 9 kuud oli ta täiesti mähkmevaba. Nüüd ärkab ta ise öösel ja käib pissil ja läheb magama tagasi. Väga harva juhtub õnnetusi ka aga need on küll tõesti paari kuu jooksul vb korra kui sedagi.

  16. :) ütleb:

    Mul sama vana poiss ja m6tlesin ka, et suvel hakkan harjutama. Kuid kuna poti ostsime juba ammu, siis otsustasin juba talvel lapsele potti tutvustada, absoluutselt ei lootnud sellest midagi. Minu üllatus oli suur, kui ta kohe aru sai, mis värk on. Nii oligi, et 16- kuuselt oli päeval mähkmeta. Öise mähkme jätsin ära, kui ta oli 1a 10 kuud. K6ik küsivad, et mis nipiga ma poisi potile sain ja ausalt, ma ei teinud mitte midagi, peale selle , et aeg-ajalt panin potile. Jutu point on see, et iga laps on potil käimuseks omal ajal valmis, lihtsalt veidi tuleb suunata :) samas, tunnistan ausalt, et kui kuulen, kui kolme aastasel on mähe all, siis veidi tekib eelarvamus küll… Kuigi ei peaks.

  17. Anette ütleb:

    Meil oli umbes aastaselt juba nii, et kaka tuli alati potti, hääääästi harva mähkusse. Enne 2-aastaseks saamist hakkasin pissil käimist ka harjutama ja õnnetusi oli päris palju. Vahetasime elutoa vaiba ka seetõttu välja lõpuks. Nüüd küsib enamasti ise potile, õnnetusi juhtub harva aga öösel on veel mähe all ja ma arvan, et varsti saame ka nendest loobuda. Alguses pidi ikka korduvalt küsima, et kas potile on vaja minna ja siiamaani on suunamine vajalik, sest mängida on lõbus ja enne hädale tähelepanu ei pööra kui tõesti häda juba käes. Ma mingeid nippe eriti pole kasutanud, vaid olen lihtsalt üritanud järjepidev olla. See oskus on lapse saamisega ikka märgatavalt arenenud :D Kui ma teadsin, et tal on aeg potil käia aga ta protesteeris, siis me olime nii kaua WC-s kuni ta potil ikkagi ära käis. Surunud ma teda pole, olen oodanud, et ise istuks. Ja kui piss potis, siis olen rõõmustanud ja plaksutanud. Kui õnnetus juhtub, siis seletan, et kui pissihäda on, siis tuleb poti peale minna ja käime ikka korra poti peal ära ka. Sellised tavalised asjad ja töötavad meie puhul. Tundub, et järjepidevus on siin võti ja muidugi tuleb last ka kuulata. Kui ikka ei sobi, siis veel natuke oodata ja mingi aja pärast vaikselt uuesti proovida. :) Ja noh, iga asi omal ajal. Mõni ema on tõepoolest ettevõtlikum ja pealehakkajam. Mina näiteks väga pole aga ei põe ka ja juhindun rohkem sisetundest. Ja suhteliselt nõme, kui keegi mind selle pärast “laisaks koduseks emaks” nimetab. Mine pekki, sa ei tea mu elu :D

    1. Katre ütleb:

      See on asi, mis ütleb sinu kohta KÕIK! Laisk kodune ema oled! :D Kui sa last potile ei pane, siis ta ilmselt istub sul päev otsa keldris, et sa ise saaksid niisama kodus vegeteerida ja emapalka saada. :D
      Classssssic. :D

  18. Anna ütleb:

    Jagan siis oma kogemust ka.
    Mul kodus 4,5a plika ja 1,5a poiss.
    Tüdrukut üritasin pissitada hakata kohe peale sündi kuid ta vaidles nii kõvasti vastu, et lõpetasin selle jama nelja päeva pärast ära. Potitada üritasin esimest korda siis kui laps oli umbes 1,5a kuid sellest ei tulnud midagi välja. Plika väga jäärapäine mul ning kui ikka midagi ei sobi, siis ikka ei tee kah ning sunniviisiliselt ei olnud ma nõus oma last potile panema. Igatahes sai siis tõsisemalt see asi ette võetud uuesti siis kui ta oli umbes 2,3a ning siis läks asi nädalaga korda.
    Poissi mõtlesin et ei hakka proovimagi alguses pissitada kuid tema jälle kiunus ja nuttis juba teisest päevast niikaua kuni pissile pandi ning mähkmesse lasi ikka väga viimases hädas (ise poleks vist seda asja nii vara alustanud, ma ei saanud oma haige jala pärast isegi kõndida korralikult sel ajal ja siis veel pissita last :) aga laps tegi ise omad korrektuurid). Igatahes kolmekuuselt kadus meil öine mähe ära kuna poiss lihtsalt ei pissi öösel ning kuuekuuselt ei kasutanud ka päeval mähet enam isegi külla minnes. Laps annab väga hästi ise märku millal pissile tahab, tuleb lihtsalt tähele panna.
    Tüdrukuga sai siis asi ette võetud peale sellise raamatu lugemist nagu “Oh crap, potti training!”. Väga hea raamat, soovitan igaleühele kellel laps nö õiges vanuses kuid väga poti vastane on.
    Raamatu järgi siis mõte selles, et laps saaks punktist A punkti B oma mõtlemisega ehk siis alustades “Ei tea midagi”- “ma pissisin”- “ma pissin”- “Ma tahan pissile”.
    Selleks siis peakski võtma umbes nädala jagu (keskmiselt saavad lapsed asjale pihta 3-5 päevaga, mõnel võtab vähem mõnel rohkem aega) ja siis alustama sellega, et laps käibki esimesed kaks päeva palja alakehaga ning ema/isa siis jälgib last (peab ikka täiesti vabaks ennast võtma ja terve päeva lapsele pühendama, muidu ei ole tolku). Et siis jälgida seda, mis toimub enne kui laps pissile hakkab (kas ta hakkab nn “pissitantsu” tegema, kätega nö kallale minema vms) ning kui piss tuleb, siis lapse kohe vaikselt ja rahulikult potile tõstma. Et siis alguses ei tohiks last potile tõsta “igaks-juhuks”, ainult siis kui juba pissib. No ja sealt siis edasi, raamatus on väga põhjalikult kirjeldatud seda asja, ma ausalt hetkel ei mäleta väga palju rohkem :D
    Aga toimib igatahes väga hästi ning ei mingit sundimist, nutmist ega kuude kaupa lapse järgi koristamist :)

    1. Anna ütleb:

      Mis ma tahtsin oma kahe lapse potitamise kirjeldusega öelda oli see, et lapsed on väga erinevad ning ei saa kuidagi väita seda, et asi kindlasti vanemates kinni kui kellegi laps veel kaheselt-kolmeselt mähkmetes käib. Muidugi on ka selliseid olukordi, kus vanemate laiskus rolli mängib, kuid alati ei ole see nii ning enne kui sul endal ei ole sellist “rasket” last olnud potitreenitada, pole ka mingit õigust teiste kallal ilkuda.

  19. kati ütleb:

    Alusta kuna tahad aga nagu ikka siis laste puhul never knows……ehk kunagi ei tea,kui kiirelt millegi uue ära õpib. Minul Hanna (1,9k) on päris mitu kuud nö potitreeningul olnud ja hetkeseisuga on ta 0 korda oma häda potti teinud….jahm,üks suur ümar null:D. Kodus jookseb ta sellegipoolest ilma mähkmeteta ringi ja potil istub ka nüüdsest väga ilusti…ainuke jama jah, et millegipärast ta sinna midagi ei tee, eks ta lihtsalt ei oska oma põit veel kontrollida ja vabaks lasta,siis kui vaja. Ja sinna ma ei saa ise mitte midagi väga teha, lihtsalt jätkame samamoodi ja loodan,et üks päev saab asja käppa:D

    ….ja neid komenteerijaid leidub alati,kes suurte imestunud silmadega sinu mähkmetega last vaatavad ja aru ei saa,miks ta potil ei käi. Neile ma ütleks samamoodi, et tore kui sinu laps selle varem selgeks sai aga ega minu laps ka eluks ajas mähkmetega ju ei jää….kõik omal ajal:)

  20. Kui ma selle postituse pealkirja nägin, siis mõtlesin kohe, et “i need a popcorn” :D

    Ma ei võta potitamise teemal eriti pikalt sõna, aga kuna mul on kaks last, seega mul on ka kaks kogemust. Mõlemale lapsele tutvustasin potti juba siis kui nad beebieas istuma hakkasid (6-kuuselt). See ei tähenda, et saadi kohe mähkmevabaks.

    1. Katre ütleb:

      Mulle ka meeldib, et sai natuke actionit siia. :D

  21. m ütleb:

    On asju mis minule sinu puhul kohale ei jôua. Väidad et sulle meeldib vaielda ja et kommenteeriga,andke nôu jne.Samas enne kommentaari kirjutamist jäi mulle silma see lause :
    ” Samuti võite mitteparastamata rääkida sõbralikult ka sellest, kui vanalt teie laps hakkas potil käima ja mismoodi see teekond välja nägi. ” . Miks ma pean illustreerima seda mis ma öelda tahan? Loomulikult ei tule ma sulle karjuma et sa oled yks laisk noor ema,kes istub kodus ja potitamisegagi hakkama ei saa. Samas jääb mulje nagu ei tohikski öelda oma arvamust,vaid pigem sôbralikult öelda seda mida sina kuulda tahad? Tead,loen päris mitut blogi aga eestlaste blogidest vaid kahte.Alustan “malluka” blogiga ja sirvin ka viimasel ajal sinu oma.Mallukas kirjutab kyll ausalt aga tema môttemaailm minu omaga justkui ei taha yhtida.Siis tulen sinu oma lugema ja môtlen et nooo,päris armas blogi.Siis hakkan kommentaari kirjutama,aga lugedes seda “kommenteeriga sôbralikult ja mitteparastades” teemat ja môtlen et dsiisas,mis seltskond siin koos on?Jääb mulje kommentaaridest nagu keegi nagu ytleb oma arvamuse välja ja siis sina ja sinu paar bestikat leidsid et see ikka ei ole piisavalt sôbralik ja parastamatu. No sa väidad ju oma postituses enesekindlalt et iga emme oma asi ja iga laps erinev jne jne.Aga samas tunned end rynnatuna kui keegi ytleb oma arvamuse välja? Issanda kristus,igal inimesel on ju asjast oma arvamus ja keegi sind ju otseselt kyll ei rynnanud? Minu arvates on jube vôlts lugeda seda yleliialdatud poolehoidu nagu ” ära pane tähele kallike,sa oled niiiiiii tubli,lav jaaaaa!!!” stiilis postitusi. Jääb mulje et su poolehoidjaid tegelikult ei huvitagi,millest jutt käib,aga nii kui keegi sinuga nôus ei ole siis hyppavad need paandunud fännid kuskilt välja ka hyppavad kaela. Ära ikka nii hellake ka ole ja vôta siis “negatiivseid” nôuandeid pigem motivatsioonina.
    Mina igastahes jätan oma soovituse/arvamuse ytlemata sest no vot ei tea mitte,kas on piisavalt nunnult kirjutatud.

  22. kaaryke ütleb:

    Mina olin see ema kes lapse nutu saate potile surus. Kas kahetsen seda või tunnen häbi? Ei, see oli minu meelest ainuõige otsus. Ma ei hakka pikalt ja laialt seletama miks nii käitusin. Ütlen lihtsalt, et laps kartis häda potti teha ning see oli ainuke viis lapsele näidata, et temaga ei juhtu midagi kui ta potti häda teeb. 3-4 päeva pidin vaeva nägema ning sealt edasi hakkas ta rõõmuga potil käima.

  23. mina ütleb:

    minu lapsed on hakanud ise potil käima kui selleks valmis olid. Potitreeningut ei ole kummagagi kasutanud. Lihtsalt aeg ajalt sai pakutud, et proovid ehk potti oma häda teha ja üks hetk kui laps juba ise oli valmis, siis hakkaski potti oma hädasid tegema. Ei ole olnud põrandale laskmisi ja sunniviisiliselt potil istumisi. Ja mõlemad hakkasid potil käima kui olid juba kahesed mitte ennem.

  24. Kessu ütleb:

    See potitamine on üks suur ja hell teema, millest ei saa üle ega ümber, aga mina arvan, et iga laps on siiski erinev ja ka nende valmisolek on erinev. Kuigi! Kolme-nelja aastane võiks kindlasti juba aru saada, mis see pott on ja mida sellega tehakse :D
    Minu poiss on praegu aasta ja kohe-kohe üheksa kuu vanune ning otseselt potitrenni pole ma temaga kunagi teinud. Räägitakse, et laps on valmis potil käima umbes 4-5 kuud peale seda, kui ta hakkab kõndima, sest siis hakkab vaikselt tekkima kontroll oma lihaste üle. Minu poeg hakkas kõndima 11-kuu vanuselt ja poti jätsin wc põrandale talle uudistamiseks kui ta sai aastaseks. Ega alguses ei huvitanud teda üldse, mis see on, põnev oli selle otsa ronida ja sellega turnida. Mingil hetkel hakkasin talle aga rääkima, et emme läheb pissile, kas sina tahad ka?!. Aasta ja umbes kolme kuuselt hakkas ta minuga koos wc’sse tulema ning siis hakkas ka aru saama, et mida selle potiga siis õieti teha saab. Pooleteiseaastaselt läks juba ise ilusti potile ja siis jäin endale kindlaks, et ei mingit mähet enam päevasel ajal. Nüüdseks oskab natukene ikka kontrollida oma põit ka ja kui ma ikka ütlen, et oota natukene, kohe jõuame koju, siis üldjuhul ka ootab. Hetkel käib kodus oma väikese poti peal, kuid väljas olles oskab kenasti ka suurel potil pissil ära teha.

    Lastele meeldivad reeglid (kuigi nad neid alatasa väänata püüavad :D) ning kui tekib rutiin, et mähe ainult öösel magamiseks, siis üldjuhul jääb see neile külge ning potil käimine tuleb sellevõrra kiiremini. Kui aga hakatakse enda suva järgi potile panema või et üks päev mähkmega, teine ilma, siis ju ka lapsel segadus, et mida ta õieti tegema peaks, kas potti pissima või mähkmesse. Järjepidavust ja kindlat meelt on vaja :) Aluspüksid jalga, pott kogu aeg välja uudistamiseks ning küll tal käib “klik” peast läbi :)

    PS! Ka minu pojal juhtub endiselt õnnetusi, eriti just mänguhoos, kuid 90% ikkagi läheb potti.

  25. Kadi ütleb:

    See tundub ju väga hea iga olevat potile harjutamiseks. Kindlasti on palju lapsi,kes varem poti omaks võtavad. Minu poisid hakkasid ka ca 2 a. potti kasutama. Kõik toimus kiiresti ja sujuvalt. Neil tekkis endal tahtmine ja natuke kõrvalt utsitamist ning nii see läks. Vahvad olete! edu!

    1. Katre ütleb:

      Pärast näladapikkust üritamist hakkab mulle isegi vaikselt tunduma, et tema ise ei ole selleks lükkeks veel valmis, sest no ei õnnestu sinna potti midagi saada. Ainult põrandaid saan koristada. :D
      Muidugi saab järjepidevuse, sundimise, pideva korrutamisega jätkata, aga mu sisetunne ütleb, et ta ise siiski hetkel ei ole väga huvitatud sellest õppimisest ja ehk alles 1-2kuu pärast hakkab (sõltumata minu ponnistustest) huvi tundma ja võtab tegevuse omaks.

      1. Ruutuemand ütleb:

        Kuidas selle teemaga tänaseks on? :) Minul siin just 2a saanud preili, kes kohe kuidagi ei ole nõus potile istuma. Teab küll, milleks see on ja mida teha tuleb. Pott on meil nähtaval olnud kogu aja. Ehk et keeldub istumast, väga harva on end sinna poetanud korraks istuma, nii paljalt kui pükstega, aga miskit. Lihtsalt tahtmise peale tema ei istu ja kui panna, siia kohe püsti ja jooksuga minema. Nii oli ka kui varem väiksemana istuma panime, 1 aasta ja veidi peale. Kusjuures mähe ei meeldi enam ka, kisub jalast ära ja tahabki paljalt olla.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga