beebiblogi | igapäev

Mida uut Annabel oskab?

16. juuni 2015

Hoolimata sellest, et pisike preili ei ole ikka veel hakanud juttu puhuma, olen mina tema oskustest ja igapäevasest arenemisest siiski vaimustuses. Mina leian, et ta on üks igati tubli ja püüdlik laps ja selle rääkima hakkamise pärast pole tõesti hetkel veel vaja muretseda, sest ta mõistab iga päevaga üha rohkem minu keelt ja… krt, kui päris aus olla, siis ta vist ÜRITAB vahel ikka midagi öelda ka.

Näiteks on ta päris mitu korda osutanud kassile ja öelnud “ass, ass.” Ma ei tea, kas seda võiks juba täitsa sõnade hulka lugeda? Põhimõtteliselt vist nagu võiks, aga ma ei julge ja mõtlen ikka, et ei, ta ei ürita rääkida. Sest võib-olla ütleb ta seda “ass” niisama ja ei mõtlegi selle all kassi. Mina ju ei tea. :D

Vahel istub ta diivanile, vaatab mulle mega suurte ja küsivate silmadega otsa ja ütleb “aaša!” ja osutab siis telekale.. või läpakale. Mulle tundub igakord, et ta mõtleb selle all, et ta tahaks Maša multikat vaadata, aga mine sa tea, äkki niisama kobistab. :D Jälle ei julge ma seda tema sõnade hulka lugeda, aga VIST VÕIKS?

Natuke nukker ju, kui laps ütleb kass ja Maša enne kui ta mind emmeks kutsuda taipab. :(IMG_4448-1

Paaril korral on mulle veel tundunud, justkui ütleks ta korraks endamisi järgi, mis ma talle just ütlesin. Näiteks ükskord osutas ta kotile, ma ütlesin “kott” ja tema kordas siis järgi “ott.” Ja ükskord segasin ma putru ja ta tahtis kuuma pudrunõud katsuda. Siis ma ütlesin, et “Aiai, kuum on” ja tema justkui kordas järgi “kuuuuuuu.” Aga need on jälle olnud nii pisikesed hetked, et.. ma ei tea, kas neist veel sõnad on kujunenud, aga kindla peale on need hetked andnud lootust, et varsti-varsti. :)

Lisaks on ta kenasti ära õppinud, mis asjad on nina, silmad, suu, kõrvad, naba ja kui ma küsin, kus miski on, siis hea tuju korral oskab ta neile osutada. Või oleks õigem öelda, et viitsib neile osutada. Päris mitu korda on ta seda igatahes õigesti teinud, aga enamikul kordadel ta lihtsalt ei viitsi minu küsimusmängudega kaasa mängida. :D

Aaa, ma olen talle seda koppadi-koppadi asja ka teinud ehk et teda enda põlvedel ratsutanud. Selle peale ütleb ta “kata-kata-kata-kata” ehk siis see on vist temakeeli midagi koppadi-koppadi sarnast.IMG_4445-1

Issand, kui ma nüüd siia praegu neid asja kirja panen, siis te vist mõtlete ja ütlete kindlasti, et heiii Katre, su laps ju põhimõtteliselt juba ütleb sõnu. Jah, ma ise ka siit loen ja vaatan, et kuule, nagu ütleb jah, aga mina ei teaaaaa. Ei julge uskuda vist lihtsalt. :D Kardan, et ta ikka lihtsalt kobamisi ütleb ja mu kõrv kuuleb valesti.

Igatahes, jumalast tubli on ta! Vahepeal oli päris pikalt selline periood, kus tundus, et ta eriti ei tee midagi uut ja huvitavat ja kulges eluga lihtsalt niisama. Praegu aga viimasel ajal märkan ma üha rohkem, kuidas ta jälle iga päevaga midagi uut ära õpib ja midagi huvitavat mulle näitab. Just like old times. Noh, siis kui ta neid beebiasju järgemööda õppis, nagu peahoidmine ja keeramine ja roomamine jms. Jälle on elu põnev ja on midagi oodata! :D

Igasuguseid muid tegemisi õpib justkui iga päevaga juurde ja tunneb nende vastu huvi. Näiteks vetsu tahab minuga kaasa tulla ja ulatab mulle paberit. Kui ma seal lõpetan, siis paneb potikaane ise alla ja tahab veenuppu vajutada. Ma eeldan sellest, et ta on varsti potitreeninguks ka valmis. Peaks selle asja vist varsti ikka kavva võtma ja suve jooksul ära õpetama…

Sõnast “mähku” saab ta ka aru ja kui ma küsin, kus mähku on, siis ta lippab sinna, kus nad olema peaks ja õnnestunud juhtumi korral toob mulle ühe. Veel teab ta mulle tuua sellise pehme mängulooma nagu siil.  Ja nii edasi. Ma ei oskagi kohe kõiki neid asju ette loendada, millest ta aru saab ja mida ta oskab. Point on, et ta ei ole enam nii totu-lotu nagu ta vahepeal oli ja hakkab elust aru saama! :D

Ja ikkagi, appikene! Annu hakkab varsti rääkima või? Natukene isegi nagu kahju on, sest see pudikeel ja puterdamine on nii armsaks saanud. Samas aga ei suuda ma ära oodata, et ta järjest enam mu öeldud sõnu järgi kordaks ja neid endale ka mällu talletaks. :) *happydance*

Mõnusalt “suvine” ilm ka täna muidu ja nagu ikka, saan Annabeli pildimaterjaliks pakkuda ainult tema selga. :DIMG_4433-1IMG_4440-1 IMG_4451-1

7 kommentaari

  1. Britu ütleb:

    Külje pealt on nii Su elukaaslase nägu, et täitsa ississe :)

    1. Katre ütleb:

      Hahaa, on tõesti. Selle eelviimase pildi pealt eksole? :D

      1. Britu ütleb:

        Jup, eelviimase pildi peal :) Ma ootan ka millal põnn jutustama hakkab, põnev!

  2. Mari ütleb:

    Mina loeks seda ikka rääkimise alla. Nii väike laps ei peagi ütlema kõike täht-tähe haaval. See tähendab, et kui kass on ass, siis ta mõtlebki selle all kassi, lihtsalt see k häälik tuleb omal ajal. Peaasi et sa ise ikka kassi kohta kass ütleksid, mitte tema keeles äss, arvates ehk et talle on nii lihtsam, selle pealt ta õpibki. On minul kõik lapsed samamoodi rääkima õppinud. Minu noorim laps on sinu omast kuu aega vanem, kuid räägib väga palju, mitme sõnalisi lauseid lausa, kuid kõiki häälikuid samuti ei häälda veel, kuid aru tast saab, täpselt nagu Annabelistki! :) Nii, et see on alles algus, muretsema sa ei pea, kui siis ainult selle pärast, et su väikesest beebist hakkab väike asjalik inimene saama! :)

    1. Katre ütleb:

      Rääkimise alla ikka vist lugeda ei saa. Rääkimine koosneb ikka lausetest. Aga sõnadeks vist saab jah lugeda. :)
      Ta vahepeal ütleb õhkõrnalt selle K-tähe ka sinna ette, aga enamjaolt läheb see kaotsi jah. :D Aitäh.

  3. M ütleb:

    Ma arvan, et kõik need “poolikud” sõnad ongi tema sõnad praegu, sest nii väike laps ei oska tavaliselt kõiki häälikuid välja öelda ja ei usu, et kõik lapsed hakkavad nullist täiuslikult kõnelema. Nt meie 2 a 4 kuune ei oska “k”-d öelda, aga kui ta ütleb “toer”, siis on see ilmselgelt ja ühemõtteliselt see, kes hetkel aia taga haugub.
    Pigem soovitaks nüüd juba üles kirjutada kõik sõna moodi väljendid, sest see on nii põnev, kuidas väike põnn neid hääldab ning hiljem, kui ta juba ladusalt jutustab, ununeb ära, kui veidraid ja lahedaid väljendeid tal oli.
    Ja kui ta ütleb mingi sõnajupi, siis soovitan järele korrata õiget sõna, siis mõiste ja õige hääldus tasapisi ka kinnistuvad. Peegeldada lapsele tagasi. Nõnda saab laps tagasisidet, et tema jutt on mõtekas ja teda mõistetakse (mida aeg edasi, seda enam).

  4. M. ütleb:

    Need on tema sõnad jah juhul kui ta ütleb neid pidevalt ja õige asja kohta! :)
    No beebil ilmselgelt ei saa igat häälikud mis “emme” moodi kõlab lugeda sõnaks. Kui beebi häälitseb siis alguses ongi need tema häälikud, mis ema jaoks kõlavad nagu “emme”, “emm” jne aga kui laps ütleb õige asja kohta sõna (kasutab seda pidevalt), mis võibolla meile tundub grammatiliselt veidi vale, on see ikkagi sõna! :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga