igapäev

Passiivne joomine ja lapsed

19. mai 2015

Mulle on kuidagi üsna hinge läinud see passiivse joomise reklaam, mis viimasel ajal telekast jookseb (youtube link). Muidugi saab seda teemat üsna laialt võtta, aga reklaamist lähtudes, võtan ma seda väikese lapse seisukohast ja tahaks selle üle natukene rohkem arutleda. Et kuidas väikest last see teiste alkoholijoomine siis mõjutab või.. nii. See on vist minu jaoks ka kõige olulisem alkoholijoomise teema, sest ka minul on ju kodus väike mudilane kasvamas.

Võin öelda, et enne tema ilmatulekut oli ikka nii, et teinekord tulid sõbrad külla ja võtsime mõned joogid. Kui last majas ei ole, siis võib nii teha, nagu ma aru saan. Aga et kui perre sünnib laps, siis…

peaksid vanemad oma sünnipäeva pidama kas alkoholita või siis lapse selle sündmuse ajal ära vanavanemate juurde kupatama kui ikkagi soovitakse mõned tervitusnapsud võtta.

Ilmselgelt kannatab passiivse joomise all eriti jõhkralt laps, kelle vanemad on padujoodikud ehk et absoluutselt iga nädal või isegi nädalas mitu korda vanemad kodus räuskavad ja mingi rõveda rahvaga peale kütavad. Sellises keskkonnas ei peaks ükski laps kasvama ega elama ja sellised vanemad on vägagi probleemsed ja nad ei tohiks lapsi omadagi.

Aga see reklaam sisendab mulle kuidagi nii tugevalt, et… kõik mida ma elus kogenud olen ja mida niiöelda üsna okeiks pidanud, on vale ja nii ei tohi teha.

Ma ei saa näiteks öelda, et ma poleks lapsena kunagi näinud, et mu vanematele sõbrad külla tulevad ja nad natukene võtavad. Ikka olen. Näiteks kellegi sünnipäeval. Ma olen seda täiesti normaalseks suurte inimeste tegemiseks pidanud ja pole selle tõttu kunagi kannatada saanud ega end halvasti tundnud. Mulle alati pigem meeldis, kui mõni selline üritus aset leidis, sest sain mina ka alati palju-palju tähelepanu. Ja kui mul uneaeg kätte jõudis, siis ema pani mind kenasti teise tuppa magama ja ma ise nõudsin, et ta ukse praokile jätaks, et ma kuuleks nende suminat ja oleks julgem magama jääda.

Ja ma ei räägi siinkohal ainult enda vanematest. Ma arvan, et paljud suudavad sellist olukorda endale ette manada täiesti normaalses võtmes ja on lapsena viibinud sellisel üritusel, kus on alkoholi ja see ei ole nagu probleemiks olnud. Sa ju tead, et sina ei või ja suured inimesed võivad. Ja sa ju näed, et nad ei tõmba end nii pumbaks, et… täitsa imelik hakkaks või nii. Ja isegi kui Onu Jüri ennast sigalakku täis tõmbab, siis ilmselt su vanemad ütlesid, et tal on nüüd aeg minema hakata.

Ühest küljest muidugi väga õige ja tegelikult nii võiks olla küll. Et kui vanemad tahavad alkoholi pruukida, siis võiks laps mitte kodus või samas seltskonnas olla. Aga samas kas on näiteks tabu ka see, kui ma lihtsalt tahan õhtusel ajal endale ühe siidri lubada või pokaali veini? Vot siin läheb mu jaoks asi segaseks. Et kust jookseb see piir üleüldse.

Mina näiteks ei pea seda väga imelikuks, kui ma jään alkoholi pruukimisest hoolimata täiesti adekvaatsesse olekusse ja samal ajal olen koos lapsega. Või et kui mul tuleb sünnipäev, sõbrad tulevad külla, teeme grilli, joome miskit ja Annabel ka rõõmsalt meie seas ringi tatsab. Ilmselgelt tema kohalolek sunnib mind ennast “tagasi hoidma” ja ma ei uputa end kuskile viinapudelisse ära. Ühesõnaga, tarbin alkoholi, aga olen täiesti normaalse mõistuse juures siiski.

Ja kui pidu kipub käest ära minema või inimesed juba liiga ülemeelikuks lähevad, siis lähen ma ilmselgelt koos lapsega minema või otsin talle kaine hoidja, kes temaga seltskonnast ära läheb. Sest jah, mingilt maalt jookseb tõesti see piir, kus inimesed on juba natuke LIIGA purjus ja siis ei ole see lapsele eriti sobilik koht.

Ma kujutan ette, et samas on ilmselt ka suurel hulgal inimesi, kelle jaoks selline asi on… üsna niisugune asi, et mind võiks sellise mõttekäigu eest elusalt tuleriidale panna ja üleüldse võiks minult lapsehooldusõiguse käest ära võtta. Et ma leian, et lapse juuresolekul VÕIB natukene pruukida.

Aga ma arvan siiski, et nii kaua kuni vanemad suudavad oma üritusi või asju normaalselt pidada ja laps ei jää alkoholipruukimise tõttu tähelepanuta VÕI talle ei osutata hoopis negatiivset ja ilkuvat tähelepanu, siis see ei mõjuta last kuidagi negatiivselt. See, kuidas kogu see asi last mõjutab, sõltub väga paljudest teguritest. Ja passiivse joomise all kannatamine saab alguse siis, kui laps end teiste teo tõttu ebamugavalt või alavääristatuna tundma hakkab. Siis muutub asi kriitiliseks.

Aga ma ei hakka siin rääkimagi äärmustest, sest nagu öeldud, siis kindlasti on miljon varianti ja olukorda, kus selline asi on täiesti vastuvõetamatu ja kus alkohol muudab inimesed vastutustundetuks ja see ON lapsele kahjulik, aga minu küsimus on selles, et kas tõesti absoluutselt IGAL juhul nagu reklaam sisendab.

Muidugi on rõve absoluutselt igas vanuses, kui sulle liinibussis mingi õllehaisudega pomss otsa vaatab, aga see on juba teema, millest annaks täiesti eraldi postituse kirjutada. Samuti ka teiste passiivse joomise negatiivsete nähtuste kohta.

Kes soovib, siis passiivse joomise koduleht on siin, kust saate selle kohta rohkem lugeda ja uurida, kas teie olete passiivse joomise all kannatajad (mina mitme teguri tõttu justkui peaks olema, aga pole ise osanud end küll kunagi kannatajaks pidada).

Mida teie arvate vanemate alkoholijoomise kohta laste juuresolekul? Kas see on absoluutselt igal juhul välistatud või mõõdukalt siiski vastuvõetav?

PS! Ärge mind tuleriidale visake. Ma lihtsalt arutlen. Ma ei mäleta, millal Annabel viimati oleks olnud alkoholi pruukivas seltskonnas, seega ilmselt ei ole selline asi siin lähikuudel ikka aset leidnud ja eriti sage nähtus ei ole.

38 kommentaari

  1. K! ütleb:

    Minu arvamuse kohaselt, on vanemate alkoholijoomisel laste juuresolekul tähtsaimaks märksõnaks mõõdukus. Kui aga eraldada laps täielikult täiskasvanutemaailmas ja pidada kõik peod ilma alkoholita jne, kust peaks kasvav inimene õppima mõõdukust. Mina olen eluaeg näinud, juba väiksest saadik kui mu vanemad tarbivad sünnipäeval mõne klaasi veini või mõne õlle. Ja see on minumeelest okei, sest varajasest lapseeast õppisin ma kõrvalt nägema ja tulevikus ise järgima mõõdukat alkoholitarbimist. See on tähtis, lapsed õpivad eeskuju pealt ja varajase lapseea õppetunnid kinnistuvad kogu eluks ju.

    1. Katre ütleb:

      Jaaa, sul võib õigus olla.
      Mul on ka endal alkoholiga läbisaamine niiöelda hea, et kui ma kunagi selle asja enda jaoks avastasin, siis see ei võlunud mind nii ära ja viinakurat minust võitu ei saanud. Sest ma teadsin ja tean siiani, kui palju on mõõdukas ja kui palju tohin ja kui palju läheb juba liiale. Kes teab, äkki tõesti see mind õpetaski, et ma juba väikesest peale nägin seda asja niimoodi mõõdukalt pealt ja panin justkui kõrvataha.

      Siiski aga iga inimene võtab ja tajub asju erinevalt ja mõnele lapsele sellise asja pealtnägemine võib siiski sisendada, et see on normaalne ja et see on SUURTES kogustes normaalne. Vanem peabki ära tajuma oma lapse käitumist ja olekut vaadates, kuidas see temale mõjub ja kas ta tohiks sellises seltskonnas viibida.

    2. Liina ütleb:

      Mina ja minu mees (lapsed pole ainult naise projekt!) oleme oma alkoholitarbimist laste saades kõvasti muutnud. Kehtib ainult üks reegel – lapsed ja alkohol ei sobi kokku st alkohol ei ole laste juuresolekul seltskonnajook. Vanemate ülesanne on lapsed õpetada alkoholi kultuurselt tarbima. Paljudes maades on tavaline, et alkohol on toidulaual, aga seda mitte seltskonnajoogina vaid toidu maitse esiletoomiseks. Juuakse pokaal veini liha- või kalaroa kõrvale, pits konjakit koogi ja kohvi juurde ning see on ka kõik. Piduliku tähtpäeva puhul on normaalne, kui avatakse pudel šampust, kõlistatakse klaase ja juuakse pokaal inimese kohta (mitte pudel!). Lastepeod on raudselt alkoholita.

      Ehk siis, mõõdukas tarbimine on veidi alkoholi toidu kõrvale. Kui lauast ollakse juba tõustud ja soovitakse edasi alkoholi tarbida, siis lapsed sinna seltskonda kindlasti ei sobi st tuleb lastega sellest seltskonnast lahkuda.

      Ahjaa, veel üks reegel – kui on vastupandamatu soov ennast täis juua, siis mitte mingil juhul ei tohi vanem oma pohmaund lapse lähedal välja magada. Haisev (juba paar pudelik lahjat alkoholi muudab tarvitaja hingeõhu ebameeldivaks) ja lällav vanem on lapse jaoks mitte ainult halb eeskuju vaid ka hirmutav ning vastik. Kes tahab pidutseda, magagu ennast mujal kaineks ja siis mingu koju.

      Parim alkoholi kultuurse tarbimise kogemus oli mul aastavahetusepeolt Itaalias, kus kohalikku restorani oldi suurte peredega tuldud – imikud magasid kärudes laua kõrval, suuremad lapsed jooksid laudade vahel ringi, täiskasvanud suhtlesid, tantsisid, sõid-jõid. Kogu aeg toodi tühja veinipudeli asemel uus lauale. Kuigi pidu hakkas õhtul kaheksast pihta, ei olnud keskööl suure restorani peale mitte ühtegi purjakil inimest näha, sest kõik tarbisid alkoholi mõõdukalt. Meil kahjuks nii ei ole. Rikkam keskklass lakub õhtu otsa peeneid veinikesi ja siis põetakse järgmine päev kohutavat pohmelust. Üliõpilased istuvad pargipingil päikesetõusuni ja joovad kõike ning parandavad sealjuures maailma. Jõmmid tiksuvad oma bemmi või grilli ümber ning nende beibed nõtkuvad kaasa siirdipurk kogu aeg näpus. Kui tühjaks saab, siis kohe uus asemele.

      Kurb, et meie mõistes on seltskonnas alkoholi tarbimine ainuõige ja”normaalne”. Kes alkoholist keeldub, on rase, haige või siis napakas.

  2. kati ütleb:

    See reklaam on ka mind mitu korda mõtlema pannud ja arutelu tekitanud.

    Mina sinu arvamusega nõustun. Ka minul on kindlad reeglid,kui seltskonnas on mu laps ja alkohol. Kodus olles ma tavaliselt enne oma siidripudelit ei ava,kui laps magama läinud (on ka erandeid olnud). Samas kui väike seltskond külla kutsutud ja Hannal veel uneaega pole, siis tatsab küll tema meie hulgas aga kõik on normaalsuse piirides ja mitte et näe ma selles mingit ohtu lapse jaoks.

    …või noh, ainuke oht,mida mina näen, et keegi oma klaasi joogiga kuskile vedelema ei jätaks, sest nagu elu näidand, paljud kellel lapsi pole, ei ole ka harjunud et korrakski ära käies, tuleb asjad asetada kõrgustesse….muidu lapse uudisimu saab võitu ja tuleb uudistama,mis klaasis on! Ja see on juba tõesti ohtlik….aga jällegist,kui mingit hullemat sorti läbu ei toimu, siis keegi hoiab alati ka lapsel silma peal.

    Mina aga ei kujutaks ette, et ma istuksingi õhtustel grillipidude ajal kodus, sest NAGUNII tarbitakse seltskonnas alkoholi ja ma oma last sinna viia ei tohiks. Minu kui vanema kohus ongi lihtsalt aru saada, kuna oleks õige aeg lapsega lahkuda ….või siis nagu näitena tõid, et lapsehoidjaga koju saata.

    Minu arvamus ja ma leian, et mitte kuidagi pole ma oma last “passiivse alkoholitarbimisega” kahjustanud.

    Negatiivse poole pealt tean ma küll,kui rängalt võib mõjuda kui laps iga päevaselt näeb kodus joomist..isegi kui selleks on tõesti ainult 2 pudelit õllet iga õhtu, mina sellest aru ei saa ja ei hakkagi saama…..põhjus lihtne, sest kahest õllest saab kunagi 4 , neljast õllest järgmine etapp on juba kangem kraam jne jne. Isegi kui selline edasiminek võtab aastaid, siis suure tõenäosusega need 2 õllet muutuvad näiteks viinaks! (ei pane kõiki ühte patta, räägin tõenäosusest) Ja sellises peres on laps tõesti passiivne alkoholitarbija ja ma arvan, et ma ei pea välja tooma hakkama,kui suurt “kasu” on lapsel purjus vanemast.

  3. Merily ütleb:

    Ma olen sinuga täiesti nõus!

    Kuskilt on mulle meelde jäänud kommentaar, kus inimene kirjutas, et enne seda reklaami tema laps on nukke/mänguasju ei jootnud. Kui reklaam aga välja tuli, tekkis koju ka sama “mäng”. Mind pani see veidi mõtlema küll. Mäletan oma lapsepõlvest ka, et sünnipäevadega käisid kaasas pisikesed pitsid “suurte inimeste joogiga”. Nii oli see alati olnud lihtsalt. Kui suuremaks sain, mõistsin ka, mis seal sees oli. Millegipärast aga ei mäleta ma, et me oleks kunagi sellised joomise mänge mänginud. Oli vist palju muud teha.

    Mina oma laste juuresolekul üritan mitte juua. Kui siis üks siider. Üldse joon ma oma joomised väljaskäies ja kuna ma tihti väljas ei käi, siis ei joo ka. Härra mul vahel istub kodus sõbraga, joob õlut ja on selline mõnus. Lapsed saavad siis alati palju tähelepanu, sest sõbrad toovad ikka miskit head ja mängivad nendega. Kui aus olla, siis on juhtunud ka, et keegi vajub ära. Lapsed selleks ajaks aga ammu magavad. Külalised suudavad oma hääletooni normis hoida ja see ei häiri kellegi und. Austatakse seda, et lastel on uneaeg.

    Ja noh, vanema generatsiooni jaoks on ju igatepidi norm, et tähtpäevade, k.a. laste sünnipäevade, puhul võetakse napsu. Minu jaoks on see veider ja imelik, aga vanale koerale uusi trikke ju ei õpeta, kahjuks. Niisiis käibki kõigega kaasas “tuisupits” ja “janukustutav õlle töö kõrvale”. Minu arvates on inimesed, lapsevanemad, hakanud endale joomisega piiripidamist teadustama. Enda tutvusringkonnas olen küll märganud, et peale lapsesaamist ei võeta enam nii vabalt.

    1. Katre ütleb:

      Minu jaoks on täiesti välistatud, et LAPSE sünnipäeval napsu võetakse. Sest see üritus on mõeldud ikkagi lapsele ja lapse lauale selline asi ei kõlba. Ka ei kõlba, et lapsed ühes toas peavad sünnipäevad ja vanemad siis teises toas lapse terviseks napsitavad. Minu arust on see täiesti ebasünnis. Küllalt on ju aastas sünnipäevi, kus saab võtta, aga laste sünnipäeval võiks pigem mitte.

      1. Merily ütleb:

        Täpselt! Meie laste sünnipäevad ongi suuresti seetõttu kodus toimunud (vanem generatsioon ei võta lihtsalt pikka reisi ette).

  4. Marelle ütleb:

    Appi, ma poleks osanud seda paremini sõnastada! Olen ise samal teemal palju juurelnud, kuna viimasel ajal on silma jäänud tõesti, et kui oled ema, siis on isegi siidri joomine tabu. Endal mul lapsi ei ole, aga kumab jah igalt poolt blogidest ja mujalt läbi, et kui lapse ema peaks kas või grilli kõrvale siidri võtma, on see täiesti ennekuulmatu. Minu meelest väga veider :) ei taha ma oma lapsi hakata kuskil vati sees kasvatama, kus nende ees käitutakse hoopis teistmoodi ja siis synna pidamiseks saadetakse vanaema juurde. No miks :)

  5. Keidy ütleb:

    Mina olen ülesse kasvanud passiivse joomisega. 17 aastat oli minu jaoks alkoholi joomine, minu juuresolekul täiesti normaalne. Mul polnud selle vastu mitte midagi ja see ei mõjunud kuidagi negatiivselt mulle.Mu isa ja ta sõbrad lihtsalt oskasid juua ja nad muutusid täis olles nii lõbusaks ja toredaks :D samuti oli ka minul lubatud laua taga juua natuke, noh nii mõni lonksuke veini/siidrit. Ja tänu sellele, et see oli minul lubatud, ei tundud ma kunagi vajadust käia kusagil väljas ja juua ennast täis, nagu mu klassikaaslased seda tegid. Aga kui ma 17 aastaselt kohtusin oma praeguse elukaaslasega, siis maailmapilt natuke muutus. See inimene lihtsalt muutus täiesti vastikuks minu silmis, kui ta joonud oli. Ta solvas mind, ta muutus egoistlikuks ja nii edasi. Muidugi enam ta selline ei ole ja ta joob väga vähe, sest ma ei lubanud tal juua, kui ta minuga koos tahab olla.
    Ehk siis, joomisel ja joomisel on ka vahe sees. Kui inimene oskab juua ja oskab täis peaga ka normaalselt käituda, siis mina selles probleemi ei näe. Aga kui joomine muudab inimese vägivaldseks, olgu see siis füüsiliselt või vaimseks, siis on tegu juba väga suure probleemiga ja see mõjutab kohe kindlasti lapse psüühikat.
    Ja meie peres on ka kasvamas üks pisike, tema juuresolekul me alkoholi ei tarbi. Kuid pidudel ja üritustel on ta kaasas olnud. Minu jaoks on passiivne suitsetamine mitu-mitu-mitu korda hullem, kui joomine. Noh muidugi oleneb ka joomisest, nagu ma juba mainisin.

  6. Aili Alber ütleb:

    Olen sinuga täitsa samal meelel. See reklaam on mind ennastki mõtlema pannud, eriti ühel õhtul kui võtsin klaasikese veini, Oliver oli sellel ajal veel üleval. Sellel hetkel leidsin, et Allan saab ju temaga ka väga kenasti samal ajal mängida ja tegeleda. Seda arvan ma muidugi siiani, et polnud tegelt midagi jubedat, aga see reklaam pani mind tundma väga halvasti. Võiks öelda, et tekkisid isegi süümekad, et lubasin endale selle hetke – lapse ärkveloleku ajal.
    Iseasi kas Oll üldse teadvustas endale midagi sellel hetkel, ta oli nii mänguhoos. Tagantjärgi ei tee ma sellest aga enam numbrit. Ma tean oma piire ja tean ka põhjuseid miks enne last ikka alkot veidi rohkem sai tarbitud. Enam ma isegi ei tunne mitte vajadust, seega selle klaasikese veini või pudeli siidri pärast ei tõmble. Mõistuse piires. Mu ema muidugi kommenteeriks seda, et milleks üldse alkoholi on vaja tarbida, aga tema tuleb ka veidi teisest lapsepõlvest. Tema nimelt ei tarbi pea üldse alkoholi, sest peres olid alkohoolikud (kes nüüdseks on õnneks sellest jagu saanud).
    Küll aga ei suhtu ma hästi sellesse kui lapse enda sünnipäeval peavad täiskasvanud jooma. Ei, ma ei mõtle siin seda piiride ületamist, aga ma ei pea vajalikuks, et lapse sünnipäeval on vaja vein lahti teha. Rääkimata siis pitsist viinast, mida mu vanaisa on alati tahtnud. Sel korral panime jala maha, et tehku kodus see tervituspits – lapse sünnipäeval alkoholi ei ole. Ja sellest kavatsen ma kinni pidada ka Oliveri järgnevatel sünnipäevadel. Kui tahavad “kolksu” lüüa klaasidega – palun väga, mahla voolaku ojadena.

  7. keegi ütleb:

    Mina olen kasvanud kasuisaga, kelle puhul sai lõpuks’ kahest õllest nädalavahetuseti õhtul’ agressiivne tsüklijoodik. Üleüldse olen näinud liiga palju joomist ja sellega kaasnevat, mistõttu ma ise ei võta alkoholi suusissegi. Igasuguse kange õlle ja viina nägemisest ainuüksi tulevad negatiivsed emotsioonid peale. Mäletan, et lapsena (oli äkki mu 10. sünnipäev) kehtestasin ma oma sünnipäeval korra, mille kohaselt alkoholi ei tohtinud mu sünnipäeval tarbida. Pole vist mõtet mainida, et mu esimesest juubelist sai sellest olenemata mingi onude-tädide joomapidu.. Ema on mul muidu korralik, lihtsalt ta on ise kasvanud üles pideva joomise ja tralletamise saatel ja ei oska seda ilmselt ebanormaalseks pidadagi. Igatahes, jah.. lapse nähes võib võtta mõõdukalt, aga purjus inimestega ei peaks lastel küll mingeid kokkupuuteid olema.

    1. Katre ütleb:

      Muidugi on ka juhtumeid, kus alkoholi nägemisest tulevad juba judinad peale. Mul on ka mõningatel juhtudel ja mõningate inimeste puhul see tunne, sest on teada, et ega heaga see asi ei lõpe ja paarist õllest saab alati jumal teab mis.
      Palju olenebki seltskonnast ka ja sellest, millised inimesed koos “napsitavad” kui palju nad teineteist õhutavad ja kas nad ka mittejoojatesse austusega suhtuda suudavad.

  8. Katri-Helena ütleb:

    Minul lapsi pole, aga pole väga ammu see aeg, mil ise olin samasugune laps nagu seal reklaamis. Mu vanemad on väga seltskondlikud inimesed. Mõlema töökohad korraldasid perekondlike suvepäevi, kus mis seal salata toimus ka alkoholi joomine. No see oli üpris tavaline, kui mõni jõi rohkem kui kanda jaksas. Mäletan ühte töötajat, kes sageli jõi end purju ja siis muutus väga sõbralikuks. Naisterahvas. Alati kutsus siis lapsed ja täiskasvanud kokku ja mängisime kõik koos mädamuna vms. Muidugi saime aru et see tädi on purjus, aga kedagi ei häirinud. Ta ei hakanud ülevoolavalt käituma ega midagi. Nägin ka onusid, kes magasid kuskil telgis sest lihtsalt ei võtnud pilti ette. Muul ajal oli tegemst täiesti tublide inimeste ja töötajatega.

    Minul on alkoholiga täiesti okeid suhted. Kui noorem olin, siis sai kõvasti pidutsetud ja mis siin salata- ka alkoholi joodud. Praegu kaalub mugavus üle ning eelistan autoga koju sõita, kui et takso võtta ja järgmisel päeval muretseda, kuidas auto linnast koju saada.

    See reklaam ongi veider. Ühest küljest muidugi ei ole see ilus kui laste sünnipäeval shampust juuakse või laps näeb kuidas vanema sünnipäeval pitsi tõstetakse, aga no kõik me oleme sellega üles kasvanud ja see küll kedagi alkohoolikuks pole teinud. Ma näiteks ei tunne, et kõik see alkohol, mis ma minevikus olen joonud on sellepärast et mul oli sellised eeskuju figuurid võtta.

    Samas on perekonnad, kus on päevast-päeva lausjoomine, mis pole kindasti okei. Paraku selle probleemi vastu ei saa reklaamiga. Olukord on hullem kui me aimata võimegi. Sotsiaaltöötajad TEAVAD aga ei tegutse. Palju kergem on eurorahadega mingi reklaamikampaania kokku panna.

    1. Katre ütleb:

      Sellega on jah see häda, et reklaam tõlgendab normaalsetele inimestele justkui, et see, mida te teete ON VALE. Teie pere, lähedased ja LAPSED kannatavad! Ja siis ongi, et täiesti süütud inimesed istuvad teleka ees, pokaal veini käes, nagu Ailigi ütles, laps mängib teleka ees mängumatil, ja tunnevad hetkeks süümekaid. Et äkki teen midagi nüüd valesti.

      Aga seal peredes, kus on see tõsine probleem ei pruugi telekat ollagi. Isegi kui on, NAERDAKSE see reklaam välja, pannakse laps ikka teise tuppa “omaette mängima” ja võetakse hoopis uus pits peale.

      Minu arust võiks passiivse joomise reklaam olla pigem sedasi üles seatud, et lapsed, kes selle all kannatavad ja reaalselt tunnevad, et vanemad LIIGA palju ja liiga tihti võtavad, JULGEKSID minna sellest kellelegi rääkima või et kutsuda koju lastekaitse. Et inimesed julgeksid asjast teada anda, mitte, et tavalised inimesed ennast süüdi tunneks.

      1. Liina ütleb:

        Aga see ei ole ju normaalne, et laste juuresolekul on seltskonna- või olmejoogiks alkohol. Alkohol ja lapsed ei sobi kokku. Laps ei hakka lugema, kas jõid klaasi või pudeli, tema näeb, et vanem joob.

  9. L ütleb:

    mina olen pealt palju n2inud joomist ja suitsetamist,nyyd kyll t2nu lastele ei suitseta ega ka joo eriti yldse. aga teismelisena ja 20. alguses kyll. meenub esimene kord kui alkoholi j6in (m2letamist m88da 4-aastaselt portselanist nukuserviisist shampust – portselankann oli t2is,uuel aastal j2in sinna ka magama ja 2rkasin hommikul samas kohas.)

  10. LL ütleb:

    Mina olen alati vanematega kaasas olnud, kui on nende tutvuskonnas mõni sünnipäev olnud. Seal on alati mõõdukalt osatud alkoholi tarbida ja mina väiksemana küll nautisin nendel pidudel kaasas olemist. Ma leian küll, et lapse olemasolu ei tähenda seda, et tuleb teda täiesti isoleerida elu normaalsest osast. Alkoholi tarvitamine ei ole ju seadusega keelatud tegevus. Aga kindlasti ma ei taha, et lapsed näeks liiga täis inimesi, kes enam adekvaatselt käituda ei oska. Kuna saan ka ise varsti emaks, siis ma küll ei kavatse vahel mõnda klaasi lahjemat alkoholi endale keelata, kõike võib ju teha aga mõistlikult :)

  11. Egle ütleb:

    Olen sinuga täitsa nõus. Aga kuidas suhtud nn “laste alkoholi”? Pean silmas lastešhampust ja limpsi mille nimi sisaldab alkohoolse joogi viidet, nt see mojito limonaad? On see sobilik ja vajalik? Enda lapsele ostaksid?

    1. Katre ütleb:

      Ma ei tea, natuke vara vist öelda, sest praegu on see limpsiaeg üldse nii kaugel kuidagi. Üritan pigem mahla anda talle ja kuna ma ise ka väga gaseeritud jooke ei joo ja koju ei osta, siis.. ma ei tea, millal ta neid üldse võiks maitsta saada. :D
      Aga samas ma mäletan, et kui ma ise mingi kümneseks sain, siis lastešampust oli tuus ja uhke tunne saada ikka vms. Kui mu laps peaks seda tahtma, siis arvan, et äkki ma talle ikka lubaksin mingist vanusest alates ja ei peaks seda imelikuks. Aga alla kümnesele ta kindlasti sobilik ei olegi (või ma ei tea, kas sellel üldse on mingi vanusepiir ka?)

    2. :) ütleb:

      Mina olen spetsialiste rääkimas, et kõik laste”alkohol” on hüppelaud päris alkoholi tarbimiseks. Et lapsele tekib lasteshampust juues arusaam, et see ongi normaalne peo pidamine, et ikka pudel laual, nii et suuremaks saades muutub see siis päris alkoholiks. Oma lapsepõlvest mäletan küll, et lasteshampus oli ikka äge asi :D

  12. Aveli ütleb:

    Mina olen üles kasvanud peres, kus isa üldse alkoholi ei tarbi ja ema võtab klaasi veini või šampust ainult sünnipäevadel/pidustustel. Otseloomulikult tunnen ka mina, et pole sellest vähesest alkoholitarbimise nägemisest mingit traumat saanud, aga saades suureks, jälgides teisi perekondi, lapsi perekondades ja käitumismalle, mida peetakse või ei peeta normaalseks, olen jõudnud otsusele, et mina oma laste juuresolekul alkoholi tarbima ei hakka. Minu jaoks on normaalne, et alkohol ei ole osa igapäevaelust, ma ei ole karsklane, aga ma ei ole kunagi saanud aru sellest “limpsimisest”. Ka mina tarbin aeg-ajalt pidudel alkoholi, aga teen seda täiesti läbi mõeldult ning reeglina lähengi sel puhul peole plaaniga juua (ma ei pea silmas enda pildituks joomist, kuid siiski olukorda, kus promill on sees tuntav ja tuju lõbus), kui end selgelt joogisena tunda ei taha, siis ei võta ka peol tilkagi. Minu meelest ongi alkoholil tegelikult üks eesmärk – inimesi purju teha (ja purjusolemisega kaasneb paratamatult ebaadekvaatsem konditsioon kui kaine olekuga) ja kui seda tarbitakse lihtsalt eesmärgil, et seltskonnas on nii tavaks ja kogustes, mis tegelikult enesetundele praktiliselt mõju ei avalda (a’la klaasike veini, paar õlut või siidrit), siis võib ju samahästi limonaadi juua. Muidugi olen ka mina lapsena viibinud pidudel-sünnipäevadel, kus täiskasvanud alkoholi tarvitasid, kuid täiesti selgelt on mul neist üritustest meeles ka see, kuidas üks või teine kaugem või lähem sugulane või peretuttav omadega natuke liiale läheb. Mulle tundus nii õudne kui mõni onu hakkas laua taga laulujoru üles kiskuma või tuli minuga ebaharilikult sõbralikult rääkima, samas teadsin alati, et see on sellest, et nad on alkoholi joonud ja kuna minu “omad” suured inimesed olid alati kained, siis ei teinud ma sellest suurt numbrit. Kasvades suuremaks sain aru, et need episoodid, mis mulle olid kord paari aasta jooksul suuremale suguvõsa peole sattudes ette tulnud, on mõnes peres ja laste silme all iganädalased, kui vanematele sõbrad külla tulevad ja natuke üle piiri võib minna ka isa või ema ja see hakkas mulle nii hirmus tunduma, just see mõte, et need inimesed ongi kasvanud üles pidades sellist sotsiaalset läbikäimist, kus alkohol juures on, igapäevaseks. Kuna nagu ma juba ütlesin, et limpsimist ja sellist muuseas joomist ma heaks ei kiida (mistõttu ei taha ka, et mu lapsed hakkaksid arvama, et täiskasvanuna on normaalne mõnel õhtul või koosviibimisel lihtsalt niisama purk siidrit või klaas veini ära juua), suurem tarbimine aga vanemate puhul lapse juuresolekul on absoluutselt lubamatu, siis olengi seisukohal, et tulevikus mina oma laste juuresolekul alkoholi ei tarbi. Alkoholi ei tarbi ma pereringis ega suguvõsa üritustel ka praegu, vaatamata sellele, et vanuselt võiksin seda seaduse järgi teha juba hea mitu aastat. Minu jaoks on alkoholi jaoks väga kindlad ajad ja kohad ning perering ükskõik mis ajal sinna hulka ei kuulu. Samas ei ole ma seda meelt, et lapsi sellistest üritustest, kus alkoholi tarbitakse üldse eemale hoiaksin, sest alkohol on ühiskonna osa ja las nad siis näevad, kes kui palju joob ja kellega see mida teeb (sest eks suguvõsaüritustelgi juhtub, et keegi liiale läheb), samuti jagaksin lapsele sel teemal vajadusel selgitusi, see aga, et kodus alkohol igapäevane nähe on, isegi juhul kui keegi sellega kunagi liiale ei lähe, ei ole minu meelest õige.

  13. Kris ütleb:

    Reklaam on veidi ebaõnnestunud tõesti, sest minu meelest peab laps alkoholi tarbimise oskused ja nö kultuuri just kodust kaasa saama. Vahemere äärsetes riikides ja nn veinimaades on vein veega lahjendatult vahest ka pidulikel õhtusöökidel laste laual. Osatakse veini juua, nautida, söögiga sobitada jne. Ei jooda selleks, et purju jääda. Linnapildis joodikuid ei ole. Probleem ongi selles, et Eestis ei osata juua. Laksatakse viinapudel lauale, õllekast nurka ja tõmmatakse ennast umbe. Sellist joomat ei peaks muidugi lapse nähes korraldama. Aga õhtusöögid sõprade ja veiniga, klaas veini koos mehega, saunaõhtu koos õllega – see on elu üks osa. Ma ei kujuta ettegi, et ootaksin, mil lapsed sügavalt norskavad, enne kuiveinipudeli lahti korgin või sõpradele klaasid ette panen. Nemad on samamoodi meiega koos söögilauas ja piknikul, sest kaasame nad oma ellu ja tegevustesse.

    Veel üks huvitav lugu. Elame Hispaanias. Lastel on siin iga aasta juunis kooli lõppedes pidu, kus nad esinevad üksteisele ja oma vanematele. Loomulikult oli olemas ka kohvikunurgake, kus pakuti vanematele veini ja õlut. Kõik rüüpasid viisakalt, ajasid juttu. Kusjuures tegemist on meie mõistes lasteaed-algkooliga, ehk seal õpivad 3-12 aastased. No kas te kujutate midagi sellist Eestis ette? Et lasteaia või koolipeol tohiksid vanemad veini rüübata? Nagu siingi kommentaarides on välja tulnud, et laste sünnipäevalgi on alkohol täiesti OUT. Ma arvan, et asi ongi selles, et Eestis seostub alkohol pigem enda mällarisse tõmbamise ja labase käitumisega, mitte seltskonna ja toidukultuuri osana.

  14. Helen ütleb:

    Oeh see teema mõjutab kindlasti tugevalt neid, kes tõesti kasvasid/kasvavad koos vanematega, kelle jaoks alkohol on probleem. Mul oli ka mingi vahe aeg,mil pidasin oma vanemate pea igaõhtust veini joomist ikkagi imelikuks. Kuigi jah nii mina kui ka mu õde olime siis juba vanemad ja kindlasti ei juhtunud selliseid asju siis kui olime väiksed. Selliseid kummalisi joomise mänge pole ma kunagi mänginud. Pigem ikka kodu/arst/köök või jumal teab, mida muud. :)
    Samuti ei pea ma õigeks laste sünnipäeval joomist,üks pidu võib ju morsi ja limonaadiga mööduda.
    Kuigi jah vahel mõnel reede/laupäeva õhtul ma luban endale pudeli siidrit aga seda siis kui laps juba magab ning sellisel juhul ma usun, et see teda mitte mingil määral ei mõjuta. Eriti arvestades, et ega ma end maani täis joo. :)
    Hea, et sellest kirjutasid. See teema on juba pikalt õhus olnud, aga keegi pole sel teemal sõna võtnud. :)

  15. sannuke ütleb:

    Nõustun ka sinu mõtteviisiga Katre ning viimane Krisi kommentaar oli ka naelapea pihta – eestlastel on kuidagi kujunenud see enda mällerisse joomine tavaks. Noh nii üleüldiselt, euroopa järgi hinnates. Probleem on olemas ja sellega tuleb tegeleda. Kas antud reklaam jõuab õigete silmadeni ja muudab midagi? Keeruline öelda.

    Minu 10-aastane õetütar ütles mulle selle reklaami peale, et tema küll ei “kannata” kui näeb, et emme-issi vahest klaasikese võtavad.

    Ise olen kasvanud samamoodi nagu siin eeltoodud, et lapsena juba näinud kuidas sünnipäevadel alkoholi tarbitakse, möödukalt. Olen sellest ka omad järeldused teinud, et täiskasvanute asi.

    Küll aga mäletan paari ebameeldivat seika, kui ema on alkoholiga üle piiri läinud ja ühe korra mulle halvasti öelnud, teisel korral voodisse läinud ja oksendanud. Minu kui lapse kohalt oli see küll häiriv ja jälle järeldus, et alkoholi ei tohi liialt tarbida.

    Ning üks juhus oli, kui mind kogemata 4aastasena öössl üksinda koju jäeti. Ema arvas, et isa valvab, isa, et ema ja teismeline õde läks peole juba varem. Mina ärkasin keset ööd paanikas. Lõpuks veetsin öö naabrite juures. Siin on tõesti nii alkoholi tarbimisel, kui ka hooletusel süü. Ometi on mul korralikud vanemad, mitte joodikud. Kuid see seik jättis ikka tugeva jälje, seega olen eriti teadlik, et minu laps kunagi midagi sellist kogema ei peaks ning ma ei mõita tuttavaid, kes jätavad lapse üksi koju magama, isegi 7-8a, et ise paariks tunniks peole minna. Ka muidu korralikud mõõdukad alkoholi tarbijad.

    Olen ise 2 a poja ema ning olen lapse magades ning isegi sünnipäevadel, kui olen lapse vaateväljas paar pokaali veini endale lubanud. Lapse sünnipäeval alkoholi pakkumist vajalikuks ei pea.

    1. Katre ütleb:

      Minu arust on tegelt isegi seadusega sätestatud, et alla mingi vanuses last ei tohi üksi koju jätta või noh, järelvalveta? Võimalik, et eksin ka muidugi ja pead ei anna, aga minu arust justkui oli. :D
      Ja üleüldse arvan ma ka, et isegi KUI su laps magab ööotsa rahulikult ja ta 98% juhtudest ei kipu öösel üles ärkama, siis ikkagi ei tohiks last ükski koju jätta, sest never knows. Ei tea ju tegelikult iialgi, millal laps võib ärgata kasvõi pissihäda pärast üles või kõhuvalu, hakkab vanemaid otsima ja kedagi ei ole. Ehmatus ja miljon emotsiooni ja ongi õudne kogemus käes.
      Kui hoidjat ei saa, siis paraku tuleb leppida sellega, et ei saa sõpradega välja minna. Nii see eluke on.

  16. L ütleb:

    Ma mäletan lapsena ma alati ootasin, kui täiskasvanud külla tulid, kui mingi tähistamine oli alkoholiga jne. Ka laste sünnipäeval. Tol ajal see mind ei häirinud, see tähendas alati, et pidu ja pillerkaar ja et lõbus on. Ma olin alati pahane, kui mind varem magama pandi ja teised edasi pidutsesid, sest purjus inimesed on alati lõbusamad ja tore oli :D Ju siis nii liiale ei mindud kordagi, et oleks oksendatud või end täitsa täis joodud. Ei mäleta midagi negatiivset seoses sellega.
    Nüüd ise 25-selt ei meeldi mulle purjus inimesed üldse. Ei naudi enam neid suuri läbusid, kus end täis juuakse. Samuti ei meeldi igapäevane alkoholi tarbimine, kas või pudel õlut.
    Küll, aga paari klaasi veini vastu aeg-ajalt ei ole mul midagi. Paar õhtut kuus või nii. Minu jaoks ei ole ka laste sünnipäeval täiskasvanutele veini pakkumises midagi halba, kui jäädakse normi piiresse.

  17. evelyn ütleb:

    Nõustun sinuga 100%!
    Aga see reklaam on tõesti ebaõnnestunud. Ta on suunatud valedesse kohtadesse. Sotsiaalmeedia, uudisteportaalid ja tavatelekanalid on kohad kus seda näevad just sinu ja minu sugused normaalsed inimesed mõõduka tarbimisega ja tunnevad end halvasti selle pärast. Aga peaks panema plakatid bussidesse, bussipeatustesse, ja kohtadesse kus käivad ja näevad neid plakateid just padujoodikud ja sellised inimesed. Mina ise joon üliharva ja siis ka vähesel määral. Just nagu mu emagi, kes jõi ainult sünnipäevadel ja siis ka mõõdukalt. Nii et jah, sa oled oma lapsele eeskujuks ka joomise koha pealt. Jood sina mõõdukalt, joob su laps mõõdukalt. Ja kui sa ei jooks üldse, siis ei oskaks laps ka piiri pidada, sest tal puudub sinu eeskuju. :)

    1. Katre ütleb:

      Awww, see küll armsasti öeldud, et.. ma lapsele saan enda paari siidriga eeskujuks olla. :D
      Aga tõesti, kui ma ise 16 ikka olin ja alksi mekkida tahtsin, siis eeskujuks oli see, et mu ema LUBAS mul seda teha ja ostis teinekord ise ka mulle. Lihtsalt, et.. nagunii oli ju teada, et kui ma tahan seda, siis ma kuskilt selle endale ka sebin. Ja ta parema meelega ostis ise, kui et lasi mul poe ees mingitel pomsidel endale osta lasta.
      Ja kuna vanematega oli igasugune usaldus ja ausus alkoholiteema suhtes olemas, siis nagu ei olnud vaja rebel olla ja end väga segaseks juua. See poleks ellu põnevust pakkunud. :D

    2. Laura ütleb:

      Ee… mu vanemad on mõlemad karsklased, nii et joomise “eeskuju” selles mõttes polnud, aga sellegipoolest olen ma alkoholiga heades suhtetes olnud, nüüd täitsa vabatahtlikult ka karsklane. Kummalisel kombel lubasid nad mul alkoholi tarvitada, kui mul huvi oli. Teismelisena jõin end paar korda purupurju (loomulikult ainult sõpradega ja salaja, purupurjus olemine ei olnud tolereeritud :D) ja sellest aitas vist eluks ajaks.

  18. Lauri ütleb:

    Sisenen siia vestlusse kahe lapse isa ja juhuslikult ka selle passiivse joomise kampaania algatajana. Aitäh Katrele väga hea teema tõstatamise ja ka kõigile teistele nende huvitavate mõtteavalduste eest. Täitsa mõistan, et see kampaania kõigile ei ole ühtemoodi arusaadav. Võib-olla natuke selgitamiseks, paar punkti. Meie kampaania peamine teravik on kellegi alkoholi tarvitamise kaudu teistele tekitatud kahjul. Ehk lihtsalt öeldes, kui kellegi alkoholi tarvitamine EI tekita mingit kahju ega avalda mingisugust negatiivset mõju, siis ei tohiks ju probleemi olla. Meie meelest ka. Kuid nagu siin nii mõnedki väljendasid, siis selle negatiivse mõju tuvastamine ei ole alati väga lihtne. Ja seda eriti laste puhul. Kui te mõtlete sellele 3-klipist koosneva kampaania keskmisele ehk siis sünnipäevapeo klipile, siis seal viitame peokontekstile, mille tagajärjel laps MUUTUB KURVAKS. Järelikult on tal varasemad negatiivsed kogemused olemas. SELLEST me räägime. Ehk siiski kontekstist, kus laps saab kannatada. Siiski on siin ka teine pool ehk laps võib saada negatiivselt mõjutatud ka juhul, kui ta seda ise ei mõistagi. Ehk purjus ja rõõmsameelse tädiga mängimine võib väikesele lapsele olla tõesti vahva ja meeldejääv kogemus, kuid tegemist võib ju siiski olla kriitilise ja riskantse situatsiooniga. Lubage mul illustreerida näiteks sellise klipiga – https://www.youtube.com/watch?v=Y91xgcTROsU&app=desktop
    Omaette küsimus on see, mismoodi mõjutab lapsi alkoholi tarvitamise regulaarne nägemine. Ehk teisisõnu, me kasvatame generatsioon-generatsiooni järel üles lapsed, kellest valdav enamus peab alkoholi (psühhoaktiivne sõltuvusaine) tarvitamist omamoodi normatiivseks käitumiseks ning sellest hoidumist omamoodi äärmuseks. Niisiis, väidan, et üks mõõdukagi alkoholitarvitamise negatiivne mõju kodus on see, et lapsed saavad eeskuju, et ju siis nii peab. Ju siis teistmoodi on imelik. Ja seda sõltumata, et ega keegi vanematest otse seda oma lapsele ei ütle. Vaadake näiteks seda: https://www.youtube.com/watch?v=yiXvAo6o0HY
    Mõned teist mainisid, et see kampaania tekitab teis asjatuid süümepiinu. Nagu ma juba mainisin, siis me räägime kedagi kahjustavast joomisest. Kui seda ei ole, siis pole probleemi. Ja vabandan, kui see kampaania tekitab teis asjatuid negatiivseid emotsioone. Samas on kindlasti oluline, et vanemad mõtleksid nendele küsimustele. Just nii nagu te ka siin teinud olete. Me ju tunneme oma laste kasvatamisel väga paljude asjade pärast muret. Ja peamegi tundma. Karta on, et keskmiselt võttes alkoholi tarvitamine on üks nendest asjadest, kus inimesed panevad omaenda eluviisi õigustuse oma lapse huvidest ja heaolust paraku ettepoole. Ma kindlasti ei viita kellelegi teie seast siin, ma räägin üldisest ja keskmisest pildist. Toon väikse näite kaugemalt. Austraalias avaldati hiljuti uurimuse tulemused, millest selgust, et 34% inimestest joob selleks, et purju jääda. 43% tunnistasid, et nad on joomise kontekstis oksendanud ja 75% arvasid, et Austraalial on alkoholi liigtarvitamisega probleemid. Samal ajal nimetab 92% austraallastest ennast vastutustundlikeks alkoholi tarvitajateks. Kas on õiglane väita nende vasturääkivate tulemuste põhjal, et kui inimesed vaatavad enda suhet alkoholi, ei ole see valdavalt aus ja adekvaatne?! Ja kui paneme nende arvude konteksti lapsed, siis seal on kahtlemata hulk lapsi, kes elavad kodus, kus vanemad enda meelest on vastutustundlikud alkoholi tarvitajad (92% on ju väga suur enamus), kuid kus tegelikkuses tekitab alkohol selgeid probleeme.
    Viimane mõte mu pikas tekstis. Kui te meenutate oma läbielusid ja lapsepõlve, siis tundub, et valdavalt ei ole alkohol midagi negatiivset tekitanud. Kuid mis te arvate, kas paralleel promillidega autorooli istumisega on väga kohatu? Tõenäoliselt lõpeb umbes 90% alkoholi mõju all autojuhtimistest ilma reaalse kahjuta (paraku mis annabki julgust seda ikka ja taas teha), kuid see ei muuda asjaolu, et need juhid on potentsiaalsed mõrtsukad ja ühel päeval võib juhtuda see, mis võib rikkuda iseenda ja kellegi teise elu.
    Kokkuvõtlikult, tänud kaasa mõtlemast ja arukaid valikuid. Palun ärge võtke mu mõtteavaldusi tüütu targutamisena :-)

  19. Anonüümne ütleb:

    Mul mees joob. Seda sõna otseses mõttes. Ja ma võin öelda et mina ja lapsed kannatame selle käes väga. Ma olen füüsiliselt juba sageli haige, sest kuskilt peab ju kogu see meelepaha välja lööma.
    Mees joob õhtuti õllet, kõik nädalavahetused tõmbab ennast korralikult umbe, magab ebaloomulikult kaua, lubadusi ei pea, vajalikud tegemised on tegemata. Sinna kaasneb see et joomise ajal on megalõbus järgmisel hommikul saadab kõiki …… ja karjub meie peale et vaiksemini oleksime. Vihkan juba ammu nädalavahetusi. Mees ise midagi omaks ei võta, ütleb et ma kujutan ette. Tööl käib , aeg ajalt jätab pohmaka pärast minemata, kuid leiab alati mingi vale. Tihtipeale keegi mind ei usu. Ja kuidas ma seda tõestan?
    Seega on see passiivse joomise teema minu jaoks täiesti aktuaalne probleem.

    1. Katre ütleb:

      See on loomulikult passiivse joomise käes kannatamine, kui mees muudkui joob ja laaberdab ja ei arvesta sellega, et see EI OLE normaalne tegevus ei suhtes ega ammugi mitte pere elus ja pere keskel.

      Sinu kommentaari põhjal ei saa ma ausalt öeldes üldse aru, miks sa sellise mehega veel koos oled, eriti kui tunned, et kannatad tema joomise, valetamise ja etteheidete käes. Kui ta väidab, et ta teid kõigest hoolimata armastab, siis loe oma kommentaar uuesti läbi ja küsi endalt, kas ta ikka teeb seda?
      Kui ta armastaks, siis ta ju suudaks või tahaks oma alkoholilembuse suhtes midagi ette võtta ja olla üleüldse peretegevustes veidikene asjalikum.

      1. Anonüümne ütleb:

        Kõrvalt teoorias on väga kerge midagi soovitada. Ise supi seest välja saada kordades raskem. Põhjuseid on palju. Esimene küsimus kuhu peaksin minema? Meil on ehitatud koos maja laps käib siinsamas koolis jne. Minu sissetulek on väga väike, mille eest ma ei saaks rohkemat kui ühe toalist korterit pluss ma ei tea kust ülejäänuks raha peaksin võtma. Lapse peaks uude kooli panema, mis on tema erilisuse tõttu vägagi raskendatud. Mingist armastusest pole ammu juttugi. Lihtsalt oma kodu on raske maha jätta, aga seda tavaliselt keegi ei mõistagi.
        Ise kõrvalt soovitaksin tõenäoliselt sama.
        Kusjuures kõrvalt küla küsitluses tuli välja, et seal ei ela mitte ükski mees ja naine enam nii et jagaksid voodit. Tõenäoliselt üsna suurelt levinud see majanduslikel kaalutlustel kooselu, imestama paneb kui vähe sellest räägitakse. Kui nüüd keegi soovitab lahutust, siis võin öelda et olen juba paraja kopika juristide alla pannud.Mees ei ole lahutusega nõus ja kohtusse minek on väga kulukas ja mis peamine kestab aastaid. Mul ei ole nii tugevat närvivaru enam võtta.

        1. Katre ütleb:

          Muidugi mõistavad inimesed, et kodu on raske jätta, eriti koos ehitatud kodu. Ega keegi paha pärast ei soovita kellelgi lahku minna või muid variante kaaluda.
          Kindlasti on üksi raske, aga samas kui kooselus ei ole enam armastust, mehest lapsele isa ei ole, siis milleks koos olla. Mina mõtleks sellises punktis nii palju kui võimalik sellele, kas ma tahan, et laps kasvab üles sellises peremudelis ja näha, et isa on täielik tolgus. Pigem ei.

          Kindlasti on sõbrad, tuttavad või sugulased nõus aitama ja toetama, kui neile oma murest räägid. Ürita leida parema palgaga töökoht, et materiaalselt kasvõi parem oleks ja isegi ühetoalises korteris elab asja pärast ära.

          Jah, ma tean, et soovitada ja rääkida on kerge ja tegelikkuses seda kõike teostada KORDADES raskem, aga sellest tuleb rääkida, kui sa ise tunned, et olukord kohati ikka kriitiline on.

          Kui sa tahad sellest pikemalt või lähemalt rääkida minuga, lihtsalt mured ära kurta, siis võid minuga meilitsi ka suhelda ja mulle kirjutada. Kasvõi, et hing tühjaks nutta või kui tõesti on asi päris halb, siis äkki saab siiski mingi lahenduse välja mõelda. :)

  20. Liivi ütleb:

    Minagi tundsin end võib-olla veidi puudutatuna sellest kampaaniast. Mitte otseselt, sest lapsed vist ei olegi mind alkoholi tarbimas näinud, nad on näinud vaid kapis mõnda minu kokteili, mille olen ära joonud nende uneajal. Kuid kõik sugulaste sünnipäevad, jõulud, aastavahetused ja jaanipäevad mööduvad alkoholiga. Ma ei saa teha tervele suguvõsale ettekirjutusi, et nüüd joote ainult morssi, sest ma ei taha, et mu lapsed alkoholiga kokku puutuvad. Tegelikult ei annaks seda kuidagi vältida, sest alkohol on sees isegi laste multikates, kus see on veel eriti ülepaisutatult esitatud, a`la kassil silmad pöörlevad ja keel on ripakil ning “hõkk-hõkk” käib ka. Kuna me oleme reklaamide, naljade, ürituste, kingituste ja kõige muu tõttu alkoholist ümbritsetud, siis oleme läinud ikkagi seda teed, et oleme lastega alkoholi teemal avatud. Pikemalt kirjutasin sellest viimases Pere ja Kodu blogipostituses: https://perejakodu.ee/blogi-2/1AF65

    Muide, minu ja mehe lähisugulaste hulgas ei suitseta mitte keegi peale minu õemehe, aga lapsed pole teda vist suitsetamas näinud, kuid kodus on nad sellegipoolest suitsetamist jäljendanud. Lapsed ei ole rumalad ja pimedad, nendeni jõuab kõik kasvõi autoaknast välja vaadates. Muidugi ka läbi multikate, sest ma olen 100% kindel, et ka suitsetamist on “pööraselt naljakana” edastatud. Meie roll ei ole laste eest selliseid asju peita, vaid õpetada nende suhtes seisukohta võtma. Minu lapsed on mänginud “tervist” mängu ja ma pole keelanud ka, sest see ei seostu nende jaoks alkoholiga, nad ei hakka mängu lõpus tuigerdama ega muud sellist. Lapsed saavad ka tähtpäevadel morsipokaalid kätte ja seda just seetõttu, et pokaalidest joomine ei seostuks neile alkoholiga, vaid pidulikuma õhkkonnaga. Mina joon samamoodi pokaalist morssi. :)

    1. Liivi ütleb:

      Hahh, pärast kommentaari saatmist tuli lehekülje alla vahuveini reklaam. Hea ajastus! Ma ju räägin, et me oleme alkoholist ümbritsetud. Juhuslikult oli kõrval ka minu 6-aastane, kes ütles reklaami peale: “Pane ära see, see on ju pähh!” Siiamaani oleme ikkagi õigel teel olnud! :)

      1. Katre ütleb:

        Aga vauu, kui tubli laps! :D
        Ma nüüd mõtlen, et kas peaks alkoholireklaami maha võtma. Ega ma eriti nagu alkoholijoomist ei propageeri küll, aga samas eks enamik meist ju ikka aeg-ajalt laseb sõbrannadega olemise kergeks ja teeb seda.

        Muide, aitäh mainimast (ise adblockin kõike :D).

        1. Liivi ütleb:

          Ah, see ju kõigest vahuvein, las olla. Ma üldiselt reklaame ei märka, aga seekord lihtsalt aktuaalse teema pärast jäi silma. Reklaami ohvriks ei langenud ja vahuveini ostma ei tormanud. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga