igapäev

Miks ma õudusfilme vaadata ei tohiks…

19. oktoober 2014

Alati kui ma üksi olen, ilm pimedaks läheb ja kogu maailm niiöelda vakka jääb, hakkavad mu peas võimust võtma igasugused hirmutavad mõtted ja ettekujutlused. Millest? Eks ikka sellest, mida silmaga näha ei tohiks olla. Eriti veel õudusfilmide peategelased.

Natuke nooremana vihkasin ma alati seda, kui oli mingi filmiõhtu ja taheti õudusfilmi vaadata. Kui ma ütlesin eidelikult “Ei, ma ei taha ja ma kardan,” hakati ikka vastu ajama, et “Ah, ei ole ju hirmus, tuled siis mulle kaissu ja ma kaitsen sind,” ja blabla. Jah, ma usun, et mõne tibina kartus on tõesti selline, et pliis lihtsalt võtke mind kaissu, aga võiks mõista, et mõni inimene lihtsalt tõesti ei tohiks selliseid asju vaadata. Või et ta ei saa seda teha. Ma olen näiteks üks neist.

Siinkohal peaks vist mainima, et isegi Scary Movie, mis peaks olema õudusfilmide idiootne paroodia, on minu jaoks hirmus, sest ee.. seal on minu kõigiaegade kardetum mustajuukseline kaevus elanud tüdruk. Ptüi. Mul on isegi praegu, päevavalguses, temast kirjutades paha tunne sees, sest ma kardan, et kui ma talle mõtlen, on ta kuskil olemas. Äkki.

Üleüldse vist Jaapani õudukad ja see mustajuukselise tsiki teema on minusse suurima jälje jätnud. Ma olin vist mingi 15-16 kui ma käisin kinos filmi The Grudge vaatamas ja olgugi, et ma üritasin pool filmi oma mobiilis ussimängu mängida ja mitte vaadata, mis ekraanil toimub, juhtus nii, et ma nägin siiski piisavalt. Nii piisavalt, et ma ei julgenud VIIETEIST AASTASENA öösel üksi magada ja läksin ema kaissu magama. Ma tahtsin ka järgmisel ööl ema kaissu magama minna, aga siis ütles ema mulle, et ta ei saa minuga koos rahulikult magada ja saagu ma üle. :D Ma peaks ütlema, et mööda läks KUID, kui ma jälle rahulikult magama sain jääda, nii et ma oma suletud silmade ees seda rõvedat silma, mis mustade juuste vahelt piilub, ei oleks ette kujutanud…

Ja ma peaks ütlema, et olgugi et mööda on läinud pea KÜMME aastat, tuleb see rõve eit mulle alati silme ette, kui ma olen üksi (Annabeliga olemine on ka üksi) ja hakkan magama minema. Kui olen koos Keioga, siis.. siis mul selliseid mõtteid pähe ei tule. Ja ma ei saa mitte kuidagi parata, et ma salamisi kujutan ette stsenaariumeid, mis saaks kui ta mulle teki alla poeks, mu voodi kõrval või ukselävel seisaks ja nii edasi. Miks ma seda ette kujutan? MA EI TEA. SEE ON HAIGE, ma tean. :D

Igatahes jah, pärast filmi The Grudge nägemist olen ma õudusfilmide vaatamist üldiselt üritanud täie rauaga vältida, sest ma hakkan neid hiljem liiga elavalt ette kujutama. Isegi, et ma tean, et neid ei ole suure tõenäosusega (ma ei julge isegi öelda, et täiesti tõenäoliselt) olemas. Kuigi tegelikult mulle õudusfilmide teemad meeldivad. Mind huvitavad väga igasugused tõestisündinud kummituslood ka ja kõik see on siuke natuke müstiline ja huvitav, aga kuna ma tean, et ma kardan, üritan ma nende vaatamist/lugemist/kuulmist vältida.

Kuigi.. üks päev sattusin ma kuidagi filmi Annabelle treilerit vaatama. Päevasel ajal. Keio istus kõrval ja vaatas ka. Ja saate aru, ma naersin! Naersin, et HAAAHAAA, kui absurdne õudukas. Täiesti ajuvaba. Päev läks mööda, Keio läks Soome ja lähen siis mina õhtul voodisse, ikka üksi. Mis te arvate, mis mu silme ette tekkis? See rõve nukk sealt treilerist! Ja ma kartsin! Kuigi ma päeval ju ei kartnud! Need hirmsad asjad tulevad alati ikka pimeduses häirivalt meelde.

Ma tahan rääkida ka sellest hetkest, kui Keio lõpuks mõistis, et ma ei tee nalja kui ma ütlen, et ma õudukaid kardan ja et ma neid kunagi vaadata ei taha või ei suuda. Ja et ma nende suhtes kohe VÄGA nõrganärviline olen. Nimelt käisime me kunagi Rootsi lõbustuspargis Gröna Lunde, kus oli ka õudustetuba. Selline, kus pidid ühes kummitusmajas ise ringi kõndima ja kus olid päris näitlejad maskeerinud tippfilmide kummituspeaosalisteks. Näiteks seal oli Freddy Krueger või asi, siis see tüüp Saagist (valge mask, põskedel punased ringid), veel mingi hunnik tegelasi ja siis see MUSTADE JUUSTEGA TSIKK JAAPANI ÕUDUKATEST!

Ühesõnaga, ma ei tahtnud sinna õudustemajja minna, aga ometi seisime me sinna viivas ilmatuma pikas piletijärjekorras. Mitu korda selle järjekorra jooksul astusin ma järjekorrast välja ja ütlesin “Ei, ma ikka ei julge” ja iga kord üritas Keio mind ümber veenda “Ma olen ju ka, hoiame kogu aeg käest kinni.” Lõpuks oli meie kord pilet osta ja ma hoidsin kahe käega mingist postist kinni ja kisasin, et MA EI JULGE! Siis ka piletikontrolörid ütlesid, et mine ikka jne ja ma lõpuks LÄKSIN. Mõtlesin, et elan vast üle.. ja hoian lihtsalt kogu aeg silmi kinni, sest mida ei näe, seda ei saa ju ka karta?

Nii oligi. Võtsin Keiol käest ja pluusisabast kinni, hoidsin silmi kinni ja kõndisin niimoodi vaiksetel sammudel tema sabas. Kuulsin, kuidas siin ja sealpool inimesed kiljatasid ja karjusid ja ehmatasid ja hoidsin ikka silmi kinni, et mitte vaadata, mida nad kardavad. Ühel hetkel oli päris pikalt vaikust ja ma mõtlesin, et teen silmad lahti, sest uudishimu oli ikka, milline see pleiss seest välja näeb. Oli päris cool. Nagu vana mahajäetud loss, trepid ja sambad ja kõik muu selline. Vaatasin ringi ja vaatasin selja taha ja mida ma oma ainsal silmad lahti hetkel vaatama juhtusin? Kuidas kätega mööda seina kobades suundus minu poole see mustade juustega õudukatsikk. Oh my... kujutage nüüd ette, KUIDAS ma võisin hüsteeriasse minna ja karjuda ja karta.. Jah.. oh my… :D Siis hüppas kuskilt nurga tagant välja see Sae filmi vend ja pärast seda sulgesin ma oma silmad taas, et see ÕUDUS KUIDAGIGIII läbi elada.

Kui me sealt õudustemajast ükskord välja saime, olin ma näost täiesti kaame. Isegi mu huuled olevat Keio sõnul pea lumivalged olnud ja silmad olid šokist suured. Ja umbes sellises seisundis olin ma tervelt POOL TUNDI. Vot siis sai Keio aru, et ma vist tõesti ei tohiks selliste asjadega kokku puutuda. :D Ja enda kaitseks võin ma ka nii palju öelda, et isegi Keio kiljatas mõne koha peal ja tunnistas hiljem, et tõesti oli vahel hirmus.

Kellele sellised asjad aga väga meeldivad (hullud inimesed :D), siis soovitan kindlasti seal lõbustuspargis seda asja külastada. Ilmselt worth it ja tõesti saate ägeda elamuse.

Aga.. palun öelge, et ma ei ole ainuke selline inimene maamunakesel? Kas on veel olemas kedagi, kes õudukaid ei vaata ja neid ei armasta? :D IMG_1565-1-4

46 kommentaari

  1. Helena ütleb:

    Sa ei ole ainuke :D ma kardan ka seda mustade juustega kaevu tsikki :D ja kuigi ma võin sõprade kuuldes rääkida, et oh õudukad on lahedad ja vaatame mõnda, siis tegelikult ma ei saa ise öösel magada :D sest kujutusvõime hakkab tööle

  2. Merili ütleb:

    Ma kardan ka meeletult õudukaid, aga samas kui elukaaslane näiteks vaatab, siis ma ikka PEAN vahepeal piiluma, et mis seal siis ikka toimub. Kui ma alles algklassides käisin, siis oma parima sõbrannaga vaatasime ka ‘The Ring’ ja me ei julgenud päris pikalt hiljem jalad maas diivani peal istuda, sest ÄKKI tulevad kellegi käed diivani alt ja võtavad jalgadest kinni :D Muidugi temaga koos olen ma meeletult õudukaid vaadanud, sest ta on juba väiksest saati hull fänn olnud, jaaa noh.. hiljem olen ma muidugi õudukaid unes näinud ja omale üksi olles asju ette kujutanud.
    Gröna Lundis käisin ka seal haunted house’is ära, aga mul polnud üldse aega süveneda selle õudsusesse?, sest mul oli kaasas klassiõde, kes kartis paaniliselt kloune ja pidin teda rahustama ja ta kätt hoidma, nagu üks hea sõbranna ikka :D

  3. Silvia Volmar ütleb:

    Ka mina ei saa absoluutselt õudukaid vaadata. Mul on selline tunne, et iga vaatamine on minusse jälje jätnud ning kujutlusvõime aina suureneb, mis pole sel puhul hea.
    Ma arvan et mu õudukate vaatamine (varasemalt) ning hea kujutlusvõime kajastub mu unenägudes. Mu unenäod nii reaalsed, et on isegi päris eluga sassi läinud, ning kui unenägu veel õudne ka on…..siis oh õudust! Eriti tihti juhtusin ma unes õudukaid nägema sel ajal, kui mul viimases klassis koolis hästi ei läinud, ning ma reaalselt kartsin õhtuti magama jääda. Hetkel on asjad rahulikumad, kuid kirjutama ajendas just tänane õudukas mille pilt siiamaani koos luukere peade ja muu jamaga silme ees on:D
    Ja õudusfilmidest keeldun ma juba aastaid. Ära muretse, sa pole ainus kes neid kardab:)

  4. Laura ütleb:

    Mina ka õudukaid ei vaata, sest mulle lihtsalt ei meeldi. Kui, siis neid kummituste vms omasid võib veel vaadata, aga sellest ma küll aru ei saa, miks ma peaksin tahtma vaadata, kuidas kedagi piinatakse või lõigutakse.
    Kunagi käisin parima sõbrannaga Amsterdamis Madame Toussaint vahakujude muuseumis ja seal oli ka selline õuduste tuba. See oli nagu mingi kongiruum koos eriti õudsete vangidega. Kahjuks mu mõistus vist ei tee väga vahet, kas tegu on näitlejatega või on päriselt. AGA ma ei teinud terve aja mitte piuksugi, kuigi nii hirmus oli. Minu reaktsioon oleks olnud kuskile nurka pugeda ja seal looteasendisse jääda :D Nii tobe. Sõbranna pidi mind vägisi välja sikutama, siiamaani mõtlen, et ikka väga jube oli.

    1. Katre ütleb:

      Ma käisin Madame Tussaudsi omas ka kunagi, aga see ei olnud minu jaoks nii hirmus kui Gröna Lundi oma. See tundus, et oli natuke pisem ka ja sai üsna kähku läbi. :D Ja seal olid jah nad rohkem nagu kongides vms ja pistsid sealt trellide vahelt käsi läbi.. vb oli natuke kindlam kui kuskil majas uidata nii et nad seal vabalt ringi kõndisid, kus tahes. :D

      Aga muidu jah.. kummitusfilm vms on üks asi ja ma saan aru, et mõni ei karda kummitusi ja see on huvitav ja hea vaatamine.. aga need, kes näiteks Saagi fännavad ja kõiki osasid vaatavad.. ee.. vot sellest inimesest ma aru ei saa. That’s just ultimate level GROSSSSS.

      1. Laura ütleb:

        Ma ei ole küll kindel, aga minu arust keegi käis seal vabalt ka ringi :D Aga ma usun ka, et tegelikult oli see veel päris leebe, aga kuskile mujale ma ei kavatsegi minna. Tegelikult mind hirmutab kõige rohkem ehmatamine. Ma ei kannata seda mõtet, et iga hetk võib keegi tulla ja ehmatada, see on nii vastik tunne.
        Aa, üks asi veel, mis tegelikult ei tohiks üldse õudne olla, aga just hiljuti Madridis oli õhtul tänaval mingi kloun või miim ja meie just sõpradega seisime ja arutasime, kuhu sööma minna. Mingi hetk tundsin, kuidas keegi seisab selja taga ja vaatab üle mu õla. Palju ei puudunud, et ma talle ühe paremsirge oleks andnud :D Klounid on täiega jubedad.

      2. miiu ütleb:

        sa käisid… kus? :D

        1. Katre ütleb:

          Kui sa selle Madame Tussaudsi kirjavea pärast mögisema tulid, siis võta teadmiseks, et jah.. ma ei mäletanud kuidas õigesti oli ja kirjutasin endale eelneva kommentaari järgi ja ei taibanud, et tema eksida võis. :D

  5. Kätlin ütleb:

    Mulle õudukad meeldivad, aga see ei takista mul neid kartmast. Vaadata on huvitav, aga pärast kujutan ikka ette kuidas üks või teine koll mul voodi all on. Näiteks pärast Mirrors vaatamist kontrollisin ma ikka pääris kaua aega, et mu peegelpilt ikka minuga kaasa tuleks, mitte peeglisse jääks. Üldiselt sellised lahjad õudukad nagu The Others ja Sleepy Hollow judinaid ei tekita. The Conjuring´u laadseid filme vaatan pooleldi teki all olles, aga ära vaatan. Muidugi mitte kunagi üksi. Ka mul on elav fantaasia. Näiteks see samune Annabelle oli ka seal õudukas korraks ja ükspäev linnavahel jalutades nägin selle Annabelle filmi plakatit. Kuna conjuring on mul nähtud, siis läksin uurima seda plakatit ja sellest eemale kõndides tundsin terve aeg kuidas see plakat mu selga vahib. Vähemalt 5 korda keerasin ennast ringi ja no ei jäänud pisemaks see plakat vaid vahtis oma rõvedate silmadega mind :D

    Kummituse värke usun ka, kuid usun ka seda, et nad näitavad ennast kellelgi teisele mitte mulle. Eelmine nädal läksime magama kõik koos ühte voodisse ja siis Kelli kukkus veiderdama. Ükshetk vahtis valget kappi ja ütles tädi istub seal. JUBE! Ma pidin hirmust püksi tegema! Käskisin kõik tuled põlema panna ja magama jäämine venis too õhtu ikka väga pikaks. Ja siis ta terve aeg vilksamisi vahtis selle kapi poole. Ma tahan loota ja olen suutnud ennast veenda, et see oli mingi lapse fantaasia ja uitmõte ja ta vahtis seda kappi sellepärast edasi, et ma uurisin ja puurisin talt, et mis tädi jne :D Aga noh mingit kriipit tunnet siin majas muidu ei ole ja see kapp ja kapiesine pole tegelikult üldse hirmsad, nii et ma ei karda. Kui siis natukene.

    Sellises olukorras saaksid sa vist eluaegse trauma :D – http://www.youtube.com/watch?v=PUKMUZ4tlJg

    1. Jantsu ütleb:

      Mulle just the Conjuring tundus suht igav :D Polnud üldse hirmus ja ma istusin üksi kodus pimedas ja vaatasin :D

  6. Evelin Merisalu ütleb:

    Vihkan õudukaid … , olen ehk 3-4 õudkuat vaadanud see ka kõik … , ma lihtsalt jälestan ja kardan neid vaadata :)

  7. kaaryke ütleb:

    Ma olen aastatega nii hellikuks läinud, noorena võisin vabalt igasuguseid õudukaid vaadata kuid nüüd piisab ainuüksi sellest mõttest kui juba nurgataguseid kontrollin. Vimma ja Ringi loojatelt on ka selline film väljas nagu “Shutter” (pildid teispoolsusest). Lolli peaga ostsin, vaatasin keset päeva ja sellest piisas, et see film mind kummitama jäi. Olen vaadanud ka eelnimetatud filmide jaapani versioone mis on minu meelest kordades hullemad. Ühe korra kui tegimegi nende filmide vaatamise maratoni siis peale vaatamise lõpetamist läksin wc-sse. Vend tegi lolli nalja pani tule kustu ja tegi ukse taga seda hirmsat kurguhäält mis vimmas on….ma pole elu sees veel niimoodi ehmatanud

    1. Katre ütleb:

      Mul Annabel teeb vahel seda kurguhäält… :D

    2. Mia ütleb:

      Oi see Shutter oli räme. Kui seal lõpus selle puändi ära näitas, et KUS see vaim KOGU selle aja oli olnud. No ma vist lausa röögatasin ja siis tõmblesin paar nädalat ja kujutasin ette kuidas vaimud on igalpool :/

  8. L ütleb:

    Issand, nagu ma ise oleks kirjutanud selle postituse :D ma küll otseselt seda mustajuukselist Samarat ei karda, sest filmi pole julgenud vaadata (ainult Scary Movie siis, mida ma ka kusjuures kardan), kuid mind hirmutab üks teine jaapani mustapäine neiu.
    Isa vedas mind kuskil 5-6 aastat tagasi kinno, vist oli Pildid teispoolsusest filmi nimi. Siiani mäletan seda kummitusneiut seal. Film lõppes nii, et üks tegelane kirjutati psühhiaatriahaiglasse sisse ja viimased sekundid filmist näitas seda, kuidas see tegelane ennast hullu kombel kõigutas ja see neiu istus tal õlgade peal! Ma reaalselt ei maganud päris pikka aega korralikult. Vahepeal juukseid föönitades panen pea alaspidi, et juukseid altpoolt kuivatada ja siis päris tihti kardan, et see sama creepy jaapanlanna istub mul kukil.
    Seega jah, mina õudukaid siiamaani ei suuda vaadata :D tõmbab kohe värisema :D

  9. Liis ütleb:

    Ma arrrrrrrrrrrrrmastan õudukaid! Alates zombikatest ja slasher-filmidest, lõpetades psühholoogiliste ja kummitusteteemaga. Eks ma pärast kardan ja värisen, saan üle ning üksi kodus olles tulevad jälle need meelde :D Muidu sellised kummituste või kummituslike kaevutüdrukute filmid mind väga hiljem ei hirmuta, sest minu jaoks on need ebaloogilisemad, kui näiteks igasugused metsades elavad friigid, kes tapavad-vägistavad-söövad. Neid kardan ma küll :D

    Ainuke asi, mis mind püsivalt hirmutanud on, on üks stseen “The Grudge’ist”. Nimelt see, kus (vist?) peategelane läheb oma korteris vms magama ning see mustapäine poisstüdruk roomab tal teki all, ning kui ta teki üles tõstab, et näha, kes seal vingerdab, siis vahib see elukas vastu. Ma olen mitu korda nt ise teki all jalga liigutanud või on kass sinna pugenud ja ma hoian kõigi kümne sõrmega tekki nii enda peal kinni, et jumala eest ei peaks sinna alla vaatama :D

  10. Kristina ütleb:

    Noniii.. Ma oleks justkui praegu lugenud juttu iseendast. Totaalselt oleme sellekoha pealt kaksikud!! Mul sama olukord.. Kui elukaaslane on kodus, võin öösel minna vetsu, või vett jooma või niisama aknast välja vaadata ilusat ööd ja tühjasid tänavaid.. AGA nii poiss soome tööle läheb või tuleb mõni õhtu hiljem koju.. Vot siis on kõik ma olen põlevate tuledega niikaua üleal, ja silmad lahti kuni jään enda märkamata magama, et poleks aega mõelda sellele kes mu voodi all on või kes ukseavas seisab ja mind vaatab .. Ja see tegelikult on peas kinni, sest no kamoon kes mu voodi alla ikka ronida tahaks või kes saaks tuppa tulla, kui ma olen friik kes lukustab uksi nagu hull. Ja kui tõesti keegi teab, kuidas sellest kartusest üle saada, sii ma usun et mina ja Katre ning paljud muud oleksime väga tänulikud abi eest. :)

    1. Katre ütleb:

      Ma magan siiamaani tulega kui üksi olen. Noorena magasin ka, aga pidin seda salaja tegema, sest alati kui isa märkas, et tulega magasin, sain pragada, et elektrit kulutan. :D

      Eks ma mõtlen ka, et kui mu korteris SIIANI pole kummitust olnud, miks ta järsku siia tekkima peaks täiesti suvalisel päeval vms ja ega ta vast tekigi, aga lihtsalt kujutan ette, mis saaks KUII tekiks. :D

  11. Laura ütleb:

    Nagu oleks endast lugenud. Ma olen oma elus täpselt kolme õudukat vaadanud ja enam ei taha.
    Aga viimasega oli nii, et vaatasime seda vennaga päise päeva ajal…ja ma naersin koguaeg. See on lihtsalt automaatne refleks, et kui ma kardan, siis ma hakkan naerma. Ma ei tea miks see nii on, aga tean veel ühte inimest, kes sellise reaktsiooniga õudukatele on. See on küll natuke naljakas, aga ju on kehal niimoodi hirmuga lihtsam hakkama saada. Muidugi mitu nädalat peale filmi nägin sellest veel halbu unenägusid..

  12. Jasmin Isabel ütleb:

    Haha, appi Su jutt on justkui üks-ühele minu suust pärit, nii hea oli lugeda, et keegi veel selline! Mina olen alati sõprade seltskondades see nn. pussy kui õudukad jutuks tulevad ja filmiõhtutel võin kasvõi minema jalutada, et ma ei peaks õudukat vaatama :D Täpselt nii, et isegi Scary Movie on nii rämedalt õudne ja kord kui vaatasime sellist leebet õudukat Orphan, ei saanud ma vist kuu aega korralikult magada, olles ise ka 15.aastane :D Samas näiteks haifilme suudan vabalt vaadata, ma ei teagi miks, äkki sellepärast, et nad nii totrad on ja ma tean, et hai ei saa kuskilt mu voodi alt välja hüpata :D
    Meil siin Londonis Madame Tussauds-i muuseumis ka see õuduste koridor vms, seal näitlejad ikka liikusid ringi ja sosistasid ja puhusid õhku kõrva mitte ei olnud kongides kinni ja kuna me emaga olime viimased rivis, siis igasugused ebardid jälitasid ja katsusid meid :D Ma karjusin endal reaalselt hääle ära ja hoidsin ema käest nii kõvasti kinni, et tal oli käsi konkreetselt sinikaid täis pärast ja terve see grupp inimesi, kes meiega seal sees olid, imestasid pärast, et huvitav kes küll nii hullu kisa tegi seal sees? Piinlik :D…

  13. Kaire ütleb:

    Saan aru sinu hirmust, tean üht inimest kes ka väga kardab igasuguseid õudukaid, pimedust jne. Aga ise ma ei karda ei vaime, õudukaid, pimedust- mitte midagi. Küll aga hirmutavad mind maod. Kui kõige nn hirnsa suhtes säilitan külma närvi, siis maod viivad mu endast nii välja et ma arvan et suren hirmust :).

  14. Arra ütleb:

    Mina kunagi tiinekana vaatasin Salatoimikuid ja ükskord oli seal selline limane koll, kes igasugu kassiustest jms kitsastest kohtadest tuppa ronis. Peale seda ma ei julgenud õhtuti WCsse minna, sest kohe tuleb koll potist välja. Ja kui ma siis ikkagi pidin minema, siis ma alati lendasin sealt välja nii kiiresti, kui sain. See kestis nädal aega vast :D Ja ühe korra ma läksin oma tuppa päevasel ajal ja siis silmanurgast nägin, et täpselt selline koll läks mu laua alla. Ma ei tea, mida ma tegelikult näha võisin, kuid ma ei läinud terve päeva otsa oma tuppa ning kui viimaks uneaeg tuli, siis vaatasin kõik voodialused jms kohad läbi enne…
    Aga selliseid absurdseid õudukaid ma ei karda, need lihtsalt ei meeldi mulle. Sellised, kus lihtsalt verd lendab jne… Jaapani omad ning nende eeskujul tehtud Hollywoody omad on aga jah eriti kõhedad. Üldiselt ma õudukaid vabatahtlikult ei vaata ja kindlasti ei vaata ma neid üksinda.

  15. Liina ütleb:

    Ma ei kannata ka õudukaid absoluutselt! Kunagi ei olnud asi nii hull, aga kuidagi keskkooli lõpust saadik on asi aina hullemaks läinud. Kunagi põhikoolis vaatasime klassiõega öösel kahekesi Ringi ja siis teised klassikaaslased helistasid meile, et küsida kuidas film oli. Film polnud selleks hetkeks veel läbi saanud ja mu sõbranna kellega koos olime, läks täiesti hüsteeriasse sellest telefonihelinast! :D Tookord naersin peaaegu tilgad püksi, kuigi filmi vaatasime ka ikka üksteist kallistades ja ühe suure teki all. Nüüd aga ei taha ma õudukatest midagi kuulda, sest rõvedad/halvad asjad sööbivad mu silmalaugudesse ikka pikaks ajaks ja see tunne mida midagi kogedes või nähes näen, tuleb iga kord siis silmi sulgedes tagasi. Konkreetseid tegelasi ma küll ei karda ja mõne halvemini tehtud õuduka võin ära ka vaadata (ja sealjuures südamest naerda), aga nii kui film läbi saab, on jokk :D. Vaatasime paar aastat tagasi mingit hernehirmutise filmi, mis oli nii ajuvaba ja kohati naljakas ja mõtlesin seda vaadates, et ahhh, pole ju midagi. Noh, autos tõmbasin jalad enda alla ja ei julgenud neid enam maha panna. See tekib tegelikult tihti, praegu ei julge ka pärast Su postituse lugemist jalgu panna :D. Ka näiteks kui toetan jalgu tumba peale ja tumba on nt diivanist 10-15 cm eemal, siis pean ka jalad enda alla tõmbama, sest sealt vahest ju keegi kindlasti tuleb kohe.. :D RÕVE!!!

  16. katreee ütleb:

    Kunagi vaatasin mingit x-filesi osa kus mingi koll mööda kanalisatsiooni liikles ja potil istujad nahka pani. Ma ei julgenud paar nädalat vetsus käia. Ja peale jaapani õudukate vaatamist on alati väga kõhe ja vastik olla.

    1. Katre ütleb:

      Üks siin kommenteeris samast asjast. :DDD

  17. Britt ütleb:

    Mina olen ka seda tüüpi inimene, kes on liiga nõrga närvikavaga taoliste filmide jaoks. Peale Paranormal Activity vaatamist juhtus nii, et järgnevad 7 kuud ei julgenud ma öösel vetsu minna ja äratasin alati Bruno ülesse :D

    Ma ei hakka meenutama mis seal filmis kõik täpselt oli, aga ma tean, et väga pikalt kartsin ma ka vannitoas olla ja noh üleüldse magan ma öösiti niimoodi, et varbad üle voodiääre poleks, sest ma kardan, et muidu keegi lohistab mu sealt välja ( mitte et seda niisamagi teha ei saaks :D)

    Aga jah..ma elan sellistesse filmidesse väga sisse, isegi liiga ja see hirm võtab mu üle võimust. Ma võin filmi vaadata külma südamega, ei mõju, olen rahulik, aga peale vaatamist.. siis ärkavad need hirmud minu jaoks ellu. Mingil ajaperioodil veetsin ma enne magamaminekut alati aega a la parawebis ja taolistes foorumites, ka mitte kõige geniaalsem idee. :D

  18. C ütleb:

    Hahaha, minul on täpselt sama asi Ringist Samaraga, nägin seda enne Vimma. Täiesti kohutav, täiskasvanud inimene kardab väljamõeldist

    1. Katre ütleb:

      Ma vaatasin Vimm kahte vist ka kunagi (ausalt, ärge küsige MIKS ja kuidas) ja seal oli see tsikk Usas vist? Või Euroopas juba? Enivei.. ega vast palju pole jäänud, et ta siia Eestisse ka jõuaks. :D

      1. C ütleb:

        Jaaaaa, ära üldse räägi. Nii jubedad need mustad juuksed, vuihhh :D

  19. Jane ütleb:

    Haha, tuttav lugu jah. Tegelikult, ma kunagi vaatasin ema ja vennaga üsna tihti 6udukaid..eks ma natuke kartsin ka..AGA kui mu noorem vend vaatas, siis uhkus ei lubanud vaatamata jätta..Magamisega oli vahel paremini, vahel halvemini..aga aja möödudes(loe: alates The Ring vaatamisest) ma kardan üha rohkem. Varem elukaaslane ikka tahtis vahel m6nda 6udukat koos vaadata..aga kui ma seda poole silmaga teki alt piilusin ja pärast üksi kööki minna ei julgenud, ta loobus.
    Aga ma kardan ka igasugu asju lugeda..näiteks eelmine aasta juhtusin kuskil foorumis vms mingeid kummituslugusid lugema..Ma olin KOLM KUUD kindel, et meil korteris kummitab. Ilmselgelt ma üksi üleval olla ei julgenud ja kui öösel oli vaja wc-sse minna..siis ma a) kannatasin ja sundisin ennast magama b) vähkresin enne nii palju, et kindel olla, et elukaaslane on üleval..noh, juhuks kui wc t6esti keegi olema peaks.. :D

  20. Jantsu ütleb:

    Seda Samarat The Ringi-st kardan ma ikka veel…Vaatasin 12 aastasena ja nüüd, 16 aastasena ikka kardan öösiti pimedas magada kuna ma kardan et ta tuleb kuskilt ja tapab mu ära :( Muidu õudukad väga meeldivad aga vot just see kaevutšikk on jätnud jälje. Endal ka imelik, et juba suur tüdruk ja ikka kardan magada pimedas toas. Ei aita ka see kaasa, et ema käib öösiti tööl niiet öösiti olen üksi kodus ja minu fantaasia on selline, et isegi saunalina mis ripub pimedas ukse otsas on minu jaoks vaim ning lõpuks pean ma selle sealt ära võtma, muidu hirmutan ennast täiesti ära. Aga õudukaid valges võin vaadata palju tahes :D

  21. Jantsu ütleb:

    Lisaks veel selle ka, et diivanil või mujal istun alati jalad rätsepaistes muidu keegi katsub mind, varvas ega käsi ei tohi voodis olles teki alt väljas olla või muidu tuleb koll ja võtab kinni jne. Pärast Ringi käskisin emal oma toast teleka ära viia ja kui ma pidin elutoas olema üksinda katsin ma teleka linaga :D
    Muidu Annabelli soovitan neile, kes väga ei karda vaatama minna. Nalja nabani ja nukuga filmil väga vähe ühist.

  22. Jane ütleb:

    “Annabelle” on jaa hea film:) käisin hiljuti kinos vaatamad.

  23. Gätlin ütleb:

    Õdukaid olen siiski vaadanud aga muidu olen samasugune jänespüks. Eile vaatasin Annabelli treilerit…Ma ausalt kardan õudukaid, kus on LAPSED. Ma ei saa aru, mis neil viga on, kes lapsi koguaeg õudusfilmi topivad. See Paranormaalne Aktiivsus, koguaeg lapsed osalised. Ja siis kolmandas osas on veel beebi Hunter. Ma sain kreepsu kui laps üksi majja jäi ja see paranormaalsus lapsehoidja majast välja lukutaha jättis. Ja siis see laps sealt võrevoodis lohistati välja…ÕÕhhh

  24. Kati ütleb:

    Kuigi ma suudan ka peale õuduka vaatamist, endale kõiki maailma kolle ette kujutada, siis varem siiski tahtsin neid aeg-ajalt vaadata…vb just selle sama adreka pärast, mis neid vaadates tekkis või ma ei tea, igatahes ma seltskonnas neid ikka vaatasin. Lemmikud olid need,mis olid vähegi reaalsed (paranormal nt), mägedel on silmad jne, olid minu jaoks pigem rõvedad, kui õudsad.

    Peale lapse sündi aga ma pole mitte ühte õudukat vaadanud…sest noh, äkki pean öösel lapsega ärkama ja seda ma ju ei taha:D

    Mu fantaasia on aga nii suur, et ma ei pea neid filme vaatamagi, suudan ka niisama endale öösel teki all ette kujutada, et keegi istub mul jalutsis. Tõeliselt üle visanud juba tegelikult, et nende “kollidega” koos pean kogu aeg elama, keda ma isegi tegelikult ei näe ega kuula…aga ette on vaja ikka kujutada, et ÄKKI on .

    1. Katre ütleb:

      Vahel kui Annabel öösel nutuga ärkab ja mul pole aimugi, miks ta oleks võinud ärgata (sest ta ju üldiselt ei ärka), siis ma mõtlen, et appi.. äkki ta on kurjast vaimust vaevatud ja miski deemon ronis talle nüüd sisse. Noh.. muidugi nii naljaga, kui naljaga seda mõelda saab, sest ega ma siis päriselt ei usu, et nõnda juhtus. :D

  25. Keidi ütleb:

    Mina olen täpselt samasugune, kui kusagil soovitakse õudukat näha, siis ma kas palun, et vaadataks muud või ei lähe kohale. Vaatasin kunagi seda eelmise suve saladus vms..kus mingi konkskäsi jala võttis kinni voodi alt. Mul siiamaani mingid kompleksid sellega, kuigi sellest ikka mitmeid aastaid möödas. Viimati vaatasin kunagi eelmisel aastal seda Conjuringut vms kinos. Sealt jäi täpselt ka üks spetsiifiline asi külge, tänu millele peavad mu jalad olema nii teki sees, et kuskilt neile lähemale ei pääse, ajuvaba jah, aga mis teha :D Tean ka seda, et see ilmselt jäi ka viimaseks õudukaks..kuna mul kompleksid kestavad lihtsalt mitmeid aastaid ühest õudukast. Kokku olengi vist elu jooksul vaadanud 5 õudukat. Aa..ja nüüd kui mõtlen on ka ühest õudukast jäänud kompleks juurde :D haha.

  26. Nessa ütleb:

    Ma ka kardan õudukaid, okei ma võin neid vaadata. Aga need ei lähe mul meelest ära ja siis hakkan pimedas nägema igasuguseid kolle ja asju mida seal tegelikult pole.
    Näiteks mõned päevad tagasi vaatasime kutiga ühte õudukat, kus mingi tsikk oli hullumajas ja ta vahetas kogu aeg oma indentiteeti (peast hull ühesõnaga). Ühesõnaga minu jaoks piisavalt õudne, niiet enamus ajast istusin ma telefonis ja mängisin mingit mängu.
    Ja siis, kui õhtul oli magamamineku aeg jäi mu kutt elutoas magama (elame koos), nii magama et ma ei saanudki teda enam üles. Ma kobisin siis magamistuppa, panin tule põlema ja kui üks hetk mõtlesin, et okei jään ka siis magama, panin tule kustu. Ja siis hakkasin tundma, et ukse juures seisab keegi, panin siis tule uuesti põlema. Päris tükk aega plõksutasin selle tulega nii, kuniks ma jäingi tulega magama.
    Läks sellest paar päeva mööda, jälle õhtune aeg, kutt läks ees magamistuppa mina jäin veel elutoast tuld kustu panema. Jõudsin teise tuppa ja siis käis elutoas täpselt selline hääl nagu mingi ajakiri või prosüür lehed oleksid lauapealt maha kukkunud. Läksin siis vaatama, et mis see oli. Mitte kuskil toas polnud miskit maha kukkunud, köögis oli ka kõik korras. Aga kuna see on uus korter, alles üürisime välja, siis hakkas mul fantaasia möllama ja silme ette tulid kõik elukad ja asjad mis igasugustes õdukates näinud olen. Oiiiii, kui kiired jalad mul magamistuppa teki alla olid :D
    Kobisin kutile kaissu ja keeldusin sealt väljumast :D Muidugi kutt pidi igast jutte peale rääkima, et jaa siin kummitab ja on poltergeistid. Lõpuks väsis ta ka ära, tahtis magama jääda, aga ma keeldusin ta kaisust välja kobimast, hoidsin lihtsalt kramplikult temast kinni. Siis mingi hetk ütles mulle, et ilmselt oli see muusikakeskuse antenn ( see on selline juhtme moodi vmt, hästi kerge). Läks veel ikka päris tükk aega, enne kui teda uskuma jäin ja magama sain jääda :D
    Aga muidu mulle ka meeldib igasuguseid kummitus jutte lugeda ja kuulata, kuigi need hirmutavad mind ikka väga, isegi see anekdoot sellest kuidas hirmu tundes pani väike laps käe voodi alla, et ta taksikoer limpsiks kätt ja pärast tuli välja,et see oli hoopis mingi koll ja koer oli ära tapetud..
    Ahjaa, väldin ka ostmast mingeid vanu asju või kuskilt vanast majast kasvõi kõige pisema asja kaasavõtmist, sest ma ei taha et vaimud koju kummitama tuleks. Selliseid lugusid on nii palju ;)

  27. L ütleb:

    Haha, mul on täpselt sama värk. Enam ma neid ei vaatagi. Aga noorena oli küll hull põnev, et oo vaatame ja siis hiljem kahetsesin. Siiamaani mingitel hetkedel, kus ma olen üksi või lihtsalt pime ja hirmus on, tulevad lausa vägisi mõttesse igast õudukate tegelased ja stsenaariumid. Ja siis ma mingi olen, et ära mõtle sellele, ära mõtle sellele. Aga noh teadagi, mis juhtub, kui ei tohi millelegi mõelda :D Täiesti võimatu on seda siis peast välja saada.
    Hea teada, et ma pole ainuke sellise nõrga närvikavaga seoses õudukatega. Muidu teised alati naeravad mu üle :D

  28. Brit ütleb:

    Krt Katre, miks no miks sa pidid seda jubedat pikkade juustega tsikki mulle meelde tuletama :D Sinu pärast ei saanud ma eile õhtul normaalselt uinuda, sest mõtlesin kuidas see tsikk mind voodi ääres piilub :D Ja elav fantaasia nagu mul on, siis kujutasin veel ette milline see lõbustuspargi õuduste atraktsioon on ja kuidas ka seal see kriiiiiipi mutike oma juukseid lehvitab. Ühesõnaga jah, see tsikk on ka mulle nö mälust kustumatu mulje jätnud. Huvitav on minu puhul muidugi see, et õudukaid võin vaadata silmad lahti, ei karda midagi, aga pärast filmi tuleb hirm naha vahele :D kunagi kui see film, kus metsas mingi jabur värk telgis ja pimedas toimus oli ka nii, et kinos vaatasin et mis krdi jura film see on ja raha raiskamine, aga kui koju jõudsin kartsin pimedat ja metsa mitu kuud :D no ja tulega magan ka mina kui üksi olen! Mul on muidugi selline loll komme ka, et ma kipun unes ämblikke ja muid satikaid nägema ja siis ehmatan üles ja arvan, et need on mul voodis, hahaa :D

    1. Katre ütleb:

      Ma pean ütlema, et just jumala hea, et kirjutasin. Sain ta oma peast välja. Vähemalt ise uinusin eile uskumatul kombel rahulikult ja ilma asju ette kujutamata! :D Teraapia missugune!

  29. Evelin ütleb:

    Ma ka kunagi ei suutnud üldse õudukaid vaadata, kuna siis ma ei julgenud enam magama minna, nüüd on asi natukene parem…päris kõiki õudukaid ei karda. Aga minu jaoks oli kõige hirmsam õudukas The Ring, vaatasin seda siis kui ma kunagi keskkoolis käisin. Õhtul läksin magama ja siis öösel nägin ka seda unes ja siis ei julgenud enam oma voodis olla, kuigi kass magas ka minu voodis. Kuna isa oli sel öösel kodust ära töö asjus, siis mõtlesin, et lähen ema juurde magama, kuna nii õudne oli. Mõeldud-tehtud ja kobistasin siis ema juurde voodisse. Ema sai ka muidugi krambid, kui ma tema voodisse ronisin, sest ta teadis, et keegi ei tohiks öösel ta voodisse ronida ja siis küsis, et mis asja ma teen. Ütlesin et see film oli nii hirmus ja ma ei saa üksi magada. Paari minuti pärast tuli kass ka ema juurde voodisse magama ja ema küsis, et kas kass hakkas ka kartma :D

  30. Mia ütleb:

    Issand tead ma ausõna mõtlesin, et ma olen ainuke kes siiamaani põeb neid jaapani tsikke :D Ma kunagi 17selt vaatasin lolli peaga Ringi ja kui selle Vimma veel otsa vaatasin, siis vist kujunes täielik foobia välja. Peale Ringi vaatamist ma nt hirmust kangestununa jäin iga õhtu magama mingi paar nädalat, sest mul oli telekas magamistoas. Sellest ei hakka parem rääkimagi kuidas peale Vimma ma keeldusin tekiga magamast paar nädalat teatud koha pärast seal filmis hõõ. Ja siiamaani mul mingi loll komme, et mõnikord hakkan magama sättima või seal voodis vedelen ja ootan und, siis millegipärast hakkan ette kujutama kuidas see Ringi/Vimma eit sahinal roomab mööda põrandat mu voodi poole või et ta seisab mu voodi kõrval vms :/ Ma ei tea kuidas sellest lahti saada :D Muidugi siis ma kohe kujutan endale ette et eieiei ole midagi sellist, mingi lollakas kujutlusvõime aga võtab ikka seest õõnsaks. Ja nt kui mingis filmis näitab selja tagant mustade sirgete juustega naisterahvast siis ikka nii suur foobia mul on, et esmane reaktsioon on see õudus sest tulevad need japsi tsikid meelde :D
    Sinu asemel ma seal kummitustemajas kus see tsikk veel oli, ma oleks vist ausõna täiega röökides välja jooksnud ja kahe käega veel inimesi julmalt eest lükanud et ainult minema saaks :D Ma olen youtubeis ka näinud kus inimestele tehakse selle Ringi/Vimma tsikiga nagu nalja, et keegi maskeerib ennast ära ja ronib laua alla vms ja siis kargab välja, no ma tõesti ei kujuta ette kui keegi mulle sellist asja teeks, ma vist hüppaks röökides aknast alla esimese hooga :D

  31. Siky ütleb:

    Lõpuks ometi ka keegi minutaoline!!! Väldin praegu teadlikult igasugu õudusfilme, kuna tean, et isegi väikese episoodi nägemine paneb mind päevadeks täieliku paine alla. Mul on poeg, kes fännab õudukaid. vaatasin koos temaga lolli peaga ühte trailerit õudukast, vist oli “Kurja kutsumine”, kus mingi vanamutt inimesi killib. Teda ennast enamjaolt ei näidata, aga näidatakse, kuidas ta oma jõledaid käsi plaksutab, näiteks kui keegi avab riidekapi. Tulemuseks oli loomulikult, see, et ma mitu päeva ei julgenud kapiuksi avada.
    Tegelikult arvasin ma, et olen ainus, kes seda mustade juustega kaevu-Samaarat kardab, aga näib, et ma pole ainus. Ja olen minagi veel 16 aastasena läinud peale õuduka vaatamist ema kõrvale magama. Igaljuhul ei luba ma oma vaimse tervise huvides endale enam mitte jupikesegi õuduka vaatamist.

  32. Jantsu ütleb:

    Ma arvan, et see Samara The Ringist on kõigile mingi jälje jätnud :D Üks jube eit on.

  33. Klaudi K. ütleb:

    Ma ka ei vaata õudukaid. Mul on nii hea ja elav fantaasia, et mu kujutlusvõime suudab lampi ette kujutada igasuguseid rõvedusi ka ilma õudusfilme vaatamata. Ja ma suudan väga edukalt ennast ka hirmutada, seda tahtmata.

    Aga näiteks ma satun hüsteeriasse kui keegi mind trepil taga ajab. Elukaaslane on seda paar korda teinud ja noh, ma võin vabalt vist inimese trepist alla lükata, no nii suur hirm on. Veel juurde mõtted, et keegi tahab mind kätte saada ja ongi paanika. Sama lugu on sellega kui keegi ehmatab mind, tehes rõvedaid hääli ja näoilmeid :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga