Hobifotograafia

30 day photography challenge: Day 2

2. oktoober 2014

Minu teise päeva pilt sai niisugune. Südamekujulise aknaga küünal on ise tehtud ja selle DIY postituse leiab siit, kes tahab. Imelihtne ja imeilus, eriti tulevaseks sügis-talve hooajaks ja kingituseks kellelegi. :)

Lisan veel, et üsna piinlik oli viiul Annabeli voodi alt pildi jaoks välja võtta, sest oh jummel kui palju tolmu viiulikasti peal oli. Kuidas tolm nii räigelt VOODI ALLA tekib? Ma olen alati arvanud, et tolm tekib kergemini niiöelda katmata pindadele ja voodi all olles ei tohiks sinna seda nii palju ladestuda. Oeh, jah.

Üritasin paar viisijupikest ka mängida ja meenub küll. Annabelile ka meeldis ja kilkas rõõmsalt kaasa. Ainult, et ebamugav on mängida, seepärast ma eriti ei mängi. Muidu äkki.. prooviks rohkem – täitsa tore oli ju, aga nimelt puudub mul see vidin, mis käib viiuli ja õla vahele ehk sild. Ja ilma selleta on valus viiulit õigesti toetada.

Jah, peab selle vidina ikka muretsema ja vahel mängima. Kurb on niimoodi aastatepikkuseid õpinguid minema visata.

teema:
candlelight (küünlavalgus)IMG_1619v-1kaamera: Canon EOS 600D
objektiiv: Canon 50mm f/1.8
[ ISO 100 • f/2,8 • 1,5sec ]

8 kommentaari

  1. Ka Katre ütleb:

    Väga ilus ja salapärane! Kadreering meeldib mulle ka, sul on hea silm! Pillimängu suhtes olen enam-vähem samas seisus, mis sina: lõpetasin muusikakoolis klaveri ja õppisin peale seda veel 4 aastat kitarri, aga kuna klaver jäi mu vanematekoju, sest mu enda korterisse see lihtsalt ei mahu, siis on mänguoskus häbiväärselt kukkunud. Kitarriga on parem seis: seda ikka sõrmitsen enda rõõmuks. Kui paar aastat tagasi poega ootasin, mängisin ja laulsin talle kitarri saatel pea iga päev ja ei tea, kas sellest, aga laps armastab muusikat väga, iga päev osutab nõudlikult muusikakeskusele ja palub “muusita-muusita”, seejärel tantsib tükk aega omaette ja laulab omas pudikeeles kaasa. Minu pillimäng ja laulmine teda aga hetkel väga ei huvita, vahel ütleb mulle lausa käskivalt “ei!”, kui mõnd laulu kaasa lõõritan

  2. Gretss ütleb:

    Niiii väga meeldib see pilt! ;)
    Minusuguste võhikute tarvis võiksid juurde kirjutada ka mis iso’ks seadsid jne ;)

    1. Katre ütleb:

      Okei. Ma eelmisele pildile panin, aga siis mõtlesin jälle, et keda ikka huvitab… :D

    2. Katre ütleb:

      Aga isost nii palju, et üritan alati võimalusel 100 hoida, et ikka maksimum müravaba pilti saada. Kui 100 ei ole võimalik ja on kiiret säriaega vaja jne, siis 200 või 400. Üldiselt suuremaks ei taha enam eriti panna (aga see oleneb muidugi ka kaamerast, mida parem kaamera, seda suuremat ISO kannatab panna nii et müra pilti ei häiriks).

      1. Britt ütleb:

        Ma arvan, et sul läheksid silmad pahupidi, kui ma sulle oma küünlapildi iso ütleks :D

        1. Katre ütleb:

          Ma arvan, et ei läheks, sest tundub et su kaamera tuleb müraga ka kõrge iso leveli juures toime. ;D

          1. Britt ütleb:

            Väga häiriv ei tundu jah. A 3200 muidu, täiesti ulmeline number :D
            Ma muidu üritan ka max. 250 juures püsida ( või oli see 260, ma ei tea), aga noh.. :D

  3. Signe ütleb:

    See on huvitav teema jah, et kuidas mõne inimesega nii läheb, et pärast muusikakooli enam pilli kätte ei võeta. Mina olen ka üks neist, kes tõesti pärast lõpetamist kordagi oma instrumenti karbist välja võtnud pole. Ega see muusikakoolis käimine eriti minu jaoks polnud nagunii ja ega ma seal suurt peale tehnilise pillimänguoskuse arenenud ka, aga huvitav oleks ju aeg-ajalt ikka proovida, mida veel oskan. Plokkflöödi (õpitud enne pärispilli) võtsin küll hiljuti kätte ja päris tore on meenutada mõnda lihtsat lugu, mida veel mäletan :D. Või üritada kuulmise järgi midagi mängida. Varem poleks see viimane kõne allagi tulnud, aga nüüd isegi midagi tuleb välja. Võta muidugi ka sina oma viiul välja! Lapselegi meeldib kindlasti muusikat kuulata ja ega see ka ta arengule just halba tee ;).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga