beebiblogi

Terroriseerimise kõrgem level

24. august 2014

Viimased 10 kuud on mulle vahelduva eduga tundunud imelihtsad kui võrrelda palju hullemate laste variantidega. Ma olen enam-vähem öösiti ikka magada saanud, laps sööb enam-vähem valimatult kõike (ainult eilsed minu valmistatud banaanipannkoogid ei kõlvanud), hommikuti olen saanud 9-11ni magada samas kui ma kuulen, kuidas teised varahommikul peavad tõusma, laps ei jorise palju ja temaga kannatab pikalt väljas käia jne.

Ma pole kunagi väga mõistnud, kuidas inimesel ei saa olla lapse kõrvalt aega enda või kodu korrashoidmisele, aga nüüd saan ma sellest väga hästi aru. Hiljuti on Annabel justkui jõudnud järeldusele, et mu elu on kuidagi liiga kerge olnud. Mis sest, et ma olen 10 kuud teda hästi teeninud ja ainuüksi tema heaolule mõelda üritanud. “Ma olen rohkemaks suuteline!” mõtles Annabel ja tõstis terroriseerimise taseme kõrgemale levelile.IMG_0014-1

Ma ausalt ka tahaks hommikul RAHUS vetus käia ja juukseid kammida, aga ma ei saa. Annabel tahab ka vetsu tulla ja oleks ta seal siis ilusasti, aga ei.. ta peab üritama ronida libedasse dušinurka, kust ma siis pooleldi potil olles teda ära pean kiskuma. Kui ma dušinurga uksed teinekord juba eos kinni olen pannud, siis leiab ta lihtsalt midagi muud, mida kiskuda. Näiteks vannitoa kappe lahti või pesupulbripakendit. Kui ma vetsu ukse aga kinni panen, et ma saaks ÜKSI rahulikult oma asjad seal ära teha, siis seda ta mul ka teha ei lase. Sellisel juhul ta lihtsalt nutab halastamatult vetsuukse taga ja taob hüsteeriliselt käsi selle vastu. Suur ohe.

Muidugi mõista peab ta igal pool mujal ka absoluutselt KÕIKE kiskuma. Nüüd on ta avastanud, millised imelised aardelaekad on sahtlid ja kapid, nii et pooled korteris olen ma lihtsalt kinni teipinud. Talle avastamiseks jätsin köögis pottide-pannide kapi ja tema mähkmesahtli. Seoses sellega, et ma aga ohtlikumaid asju sisaldavad asjad kinni olen teipinud, pean ma iga kord teibiga mässama kui mul endal sealt sahtlist midagi vaja on. TÜÜTU! Ja ega kõrgemal laua peal ka midagi varsti hoida ei saa, sest, hah, ta oskab ju kikivarvukil upitada ka. Natuke jääb veel pikkusest puudu, aga ilmselt on tal plaanis vajalik pikkus kiiresti juurde kasvatada.

Üleüldse tunnen ma, et mul on köögi ette vaja mingit pulkadega turvaust, sest no köök võiks küll olla üks paik siin elus, kus ma saan rahulikult toimetada. Kujutate ette kui tüütu on süüa teha, kui ta kikivarvukile upitades ulatab põhimõtteliselt oma sõrmi gaasipliidi äärele toppida? Või kui ta lihtsalt mu jalgade ümber ja küljes turnib samal ajal kui ma terava noaga midagi lõigun. Rääkimata sellest, kui ma ahjus midagi küpsetada üritan, sest ilmelgelt on tal vaja siis kätega kuumale ahjule patsutama minna. Kui ma külmkapist midagi võtan, on tal ka vaja külmkappi ronida. Kui ma sahtlist midagi tahan, peab ta oma sõrmed sahtli vahele toppida üritama jne. See on nii väsitav! Ta on kõikjal!IMG_0008-1

Muidugi mõista on ka toad pidevalt segamini, sest ma olen loobunud koristamisest. Kui tuba on korras, suudab ta selle lihtsalt viie minutiga taas segamini lüüa, sest nagu öeldud, KÕIKE on vaja kiskuda ja muidugi jäävad kuskilt väljakistud asjad sinna kuhu jumal juhatab.. või ma ei tea, kes teda juhatab. Tolmuimeja üürgamise peale hakkab ta jällegi nutma ja põrandapühkimise ajal on tal vaja ka prahihunniku juures paterdada. Kui ma ta põrandapühkimise/tolmuimemise ajaks aga näiteks võrevoodisse panen, siis mis te arvate, et ta seal vaikselt on? Kus sa sellega…

Magamisega on ka isemoodi lugu. Võiks ju loota, et mul on 9:30 algava ja 23:00 lõppeva tööpäeva sees kaks väikest puhkepausi ka. Heal juhul mõlemad 1-tunni pikkused, aga ei. Seda on liiga palju tahetud. Annabel tahab KAISUS magada. Ma ei tea, kust ta sellise vahva nõudmise peale on tulnud. Ehk on selle ülemäärase kaisuvajaduse põhjus see, et rinnapiima kordi järjest vähemaks on jäämas? Loogiline ju? Samas pean piinlikult tunnistama, et kui me Viljandis olime, siis ma vahel jätsin ta enda voodisse magama, sest noh.. siis ta magas rahulikumalt. Kas ta harjuski ära?

Igatahes tahab ta minu lähedal magama jääda ja oma voodis üksi väga olla ei taha. Kui ta magama jääb ja ma ta kõrvalt ära lähen, sest mina ei taha parajasti pikutada ja oma väärtuslikke puhkeminuteid ja rahulikku toimetamisaega maha magada, siis läheb mööda umbes nii 10 minutit, kui ta MÄÄÄÄÄÄ-gides ärkab ja mind tagasi enda juurde nõuab. Vahet pole, kas ma olen tema kõrval pärast tema magamajäämist veel 15-30 minutit selle unefaasi vahetuse mõttes või ei. Mulle tundub, et tal polegi sellist asja. Ta lihtsalt ei taha sekunditki minuta olla! Kui ma temaga koos olen nõus pikutama, magab ta kenasti 1-2h tundi, aga siis läheb ju kogu minu aeg raisku!?

Tänane intsident oli näiteks niisugune, et sain Annabeli tema voodisse lõunaunele ja jäin siis veel pool meetrit eemale, enda voodise, pikutama. Noh, et ma olen ikka olemas, sest tal on kombeks aeg-ajalt läbi une piiluda, mis toimub. Ta oli juba umbes nii pool tundi maganud, kui ma mõtlesin, et.. “Okei, nüüd vast magab ilusasti. Lähen pühin põrandad ära.” Ma jõudsin VAEVU elutoa põranda ära pühkida kui juba kostis teisest toast MÖÄÄÄÄÄÄÄÄ ja ülejäänud toad pühkisin ma kiiruga tema nutmise saatel ära. Läksin siis tema juurde ja võtsin ta endaga oma voodisse, et ehk magab kaisus edasi. Natuke pikutas, üritas silmi sulgeda, aga siis taipas, et.. aitab magamisest üldse. Aeg toimetama asuda! Nii palju ma siis puhkust saingi.IMG_0518-1

Vähemalt kui ma ta lõpuks ööunne saan (oma voodis ikkagi eriti mitte, vaid eelistab minu voodis magada), laseb ta mul veidike olla, aga siinkohal on tegu kavalusega, mitte halastamisega. Ta lihtsalt saab rahus magada, sest teab et nagunii olen mina kannataja, kui ma öösel kaua üleval olen. Hommikul pean ma ju nii või naa tema nõudmise peale ärkama.

Ma tahaks mõelda, et enam hullemaks minna ei saa, aga ma ei julge. Ma kardan, et läheb AINULT hullemaks. Ma tunnen, et ma olen halb ema, sest ma teinekord lasengi tal oma voodis nutta, sest mul on vaja kiiruga midagi rahulikult (nii rahulikult kui seda hüsteerilise nutmise saatel olla annab) ära teha, nii et ta mu ümber ei sahmiks. :( Ma olen mõelnud isegi, et peaks ka mingi jalutaja endale sebima, kes paar korda nädalas Annabeliga õues jalutamas käiks, et ma oma aega saaks, aga selle idee realiseerimisega pole ma veel hakkama saanud. Ma olen isegi juba otsinud inimest, kes seda teeks ja mulle on kirjutatud, aga kui läheb aja kokkuleppimiseks, mõtlen ma “Kas on ikka asi nii hull? Ta on ju imearmas ja kõigest ülemäära uudishimulik.”IMG_0520-1

Samas, vist ikka on asi hull, kui ma täna lihtsalt nutma puhkesin selle peale, et ma põrandatki lõpuni ei saanud pühkida ja reaalselt MINUTITKI üksi olla? Tahaks ennast pesema ka minna kuidagi, kunagi. Tahaks hinge tõmmata. Üksi. Oeh…

Kuidas teie oma lapse puhul sellise perioodi üle elasite?

Ja noh.. nüüd kui ma natuke olen rahunenud pärast selle jama endast välja kirjutamist, tunnen ma ka huvi, kuidas sellist pikka teksti parem lugeda on. Varem lisasin ma pildid alati juttimööda postituse lõppu, aga praegu proovisin hoopis sedasi, et iga paari lõigu tagant midagi vahele toppida. Kas nõnda lähevad pildid väga kaotsi või on okei ja teksti ka mõnusam lugeda?

37 kommentaari

  1. Liina ütleb:

    Pildid teksti vahel on väga okei :)

    Ja ta on Sul tõesti imearmas, ehk on praegune jonn mööduv nähe ja peagi on ta rahulik plika ;)

    1. Katre ütleb:

      Mööduv on see kindlasti. Ma vähemalt loodan tõesti, et ta oma elupäevadelõpuni mul seljas ei ela. :D Aga noh.. kaua ma jaksan.. :D

  2. KZ ütleb:

    Kindlasti on parem lugeda, kui pildid on teksti vahel, siis jäävad paremini silma ka kuidagi :)

  3. Elen ütleb:

    Väga tore, et sa vahepeal selllistest asjadest ka kirjutad.. Ja usun, et Annabelil ka hiljem suuremana naljakas lugeda, mis terrorit ta oma emmele teinud on.. Kirjutad sa seda kõike aga väga humoorikas võtmes, niiet tundub, et asi ikka nii hull veel pole :)) Minul lapsi veel pole ja minu omaette olemise vajadus on nii suur, et kui ma iga päev ei saa omaette nokitseda ja olla, siis olen väga pahur.. Ei kujuta ette, kuidas ma küll kunagi peaks lapsega 24/7 kogu aeg koos olema, niiet isegi pesema minna ei saaa :D .. Aga sulle jõudu ja jaksu :)
    PS! Nii on väga tore lugeda, et tekst ja siis mingi pildike ja siis jälle tekst.. Mina vaatan nt pilte nii palju suurema huviga kui siis kui nad kõik järjest koos on, siis lihtsalt kuidagi kerid läbi..
    PPS!! Annabel on märkamatult juba nii suureks kasvanud :) Hehe :)

    1. Katre ütleb:

      Ma olen ka alati selline inimene olnud, et… mulle meeldib ÜKSI olla ja isegi vajan seda. Noh, ma olen Annabeli nimel selle soovi üsnagi tagaplaanile pannud juba jupp aega. Eks see olegi lapsevanemaks olemine vist. :D Aga noh.. ma annaks hetkel lihtsalt elu, et need paar tunnikestki päevast endale saada. Nii väikeseks olen oma vajaduse vähendanud. :D

  4. Tiina ütleb:

    Minu jaoks on alati sinu tekstid nii huvitavad, et vahet pole kas pildid keskel või lõpus. Aga muidugi praegu need pildid sobisid sinna lõikude illustreerimiseks kuidagi eriti hästi.

    Mul poiss 1a 2k, niiet sama asi et kui ta üleval ei saa peaegu mitte midagi toimetada. Kuigi nüüd juba päris hea süüa teha kui ta on leidnud endale midagi toas huvitavat teha. Selle ahjuga ka nii kui ta korraks sinna vastu on läinud ja saanud aru et valus on siis ta enam sinna nii naljalt ei lähe. Mul õnneks ta magab veel päeval kokku u 3 tundi et saan vajalikud koristamised siis ära teha.
    Vetsus käimise asi mul samamoodi… Aga ma käin temaga koos pesemas, tema on duššikabiini põrandal plätserdamas. Olen andnud talle ka mänguasju.

    Mina küll arvan et sa võiksid lasta kellegil temaga jalutamas käia, sest ikka hea kui toad on korras, ise pestud kammitud ja laps saab samal ajal värske õhu käes olla :)

    1. Katre ütleb:

      Me oleme Annul lasknud tulikuuma ahju katsuda ja ta ei teinud teist nägugi. Hoidis kätt edasi seal nii et ikkagi võtsime ise ta sealt eemale, sest meie arust oli ahjuuks ikka ilmatuma tuline. :D
      Dušikabiini põrand mul minu arust nats kitsas ja väikene, et teda sinna toimetama lasta. Noh, minu šampoonivesi lihtsalt langeks talle kaele ja ma arvan, et ta libiseks ka seal end püsti ajades. :/

  5. liisa ütleb:

    Mul 1a4k ja sama värk. See on lihtsalt selline iga. Oota veel, kui jalad alla võtab, oioioi siis. :) tuleb lihtsalt ära kannatada ja muud teha polegi. Kappidele ja sahtlitele osta lukud ette, on endal lihtsam, kui mingi teibiga jamada. Kui asjad, mida ei taha, et laps saaks, topi kõrgustesse ära. Meil on toad eraldi ja köögi ees on turvavärav. Enamuse ajast ta sinna ei saa, aga vahest lasen teda sinna ka uudistama. :)

    1. Katre ütleb:

      Ma olen mõelnud jah neid lukke uurida, aga samas see kappide avastamise periood pidi ka nii lühike olema, et polevat väga suurt mõtet. Ühel hetkel ta leiab, et elus on muud huvitaavt ka. :D
      Ja mul avatud köök. Päris pikka väravat oleks vaja siis. :D

  6. Eneli Mandel ütleb:

    Palju parem on kui pildid on teksti vahel, mõnusam lugeda. Laps on üli armas :)

  7. E. ütleb:

    Selle vetsuskäimise korraldasin kodus kunagi nii, et jätsingi väikese lapse halastamatult nutma ukse taha. Mingi hetk sai ta aga aru, et tema ei peagi kaasas käima ja lõppes see trall ära. Magamisega harjus ta sul ilmselt tõesti ära, lapsed harjuvad väga ruttu ära kui rutiini “neile sobivaks” muuta, mistõttu on omapoolne mugavaksmuutumine ikka ilge tüütus ja pärast enda kirumist küllaga :D Samas kui sul pliks on sotsiaalne ja võõra inimesega lepib, siis lase aga jalutama minna natukeseks. Väsitab ehk last rohkem ja saab päeval ka rohkem rahu kui pool tunnikest voodis lapse kõrval vedelemist :)

  8. Monika ütleb:

    Loodame tõesti, et se jääb tite ikka.Minu tütar terroriseerib juba 5 aastat tervet pere.On ka helgemaid päevi aga muidu päris masendav. Poeg kes on 5 aastat vanem,nutab kuna tütar kiusab. Kiusab nindki,karjub,lööb. Poja kasvatamisega oleme ilusti hakkama saanud aga tütrega kahjuks hakkama ei saa.

    1. Kerli ütleb:

      Ma arvan et 5aastase karjuva ja lööva lapsega peab kohe midagi ette võtma, mis siis saab kui ta on 10? 15?

      1. Monika ütleb:

        Kahjuks ei teagi enam mida ette võtta…Kodus pole enam üldse rahu.Tema ja maailm…Nõuab, karjub. Ta ei taha mind kuulatagi paneb kõrvad kinni.Poleks iial arvanud,et lapsed nii võiks käituda.Ikka täielik kiusupunn

        1. Elen ütleb:

          Äkki on laps hüperaktiivne?

          1. E. ütleb:

            Siin tuleks pigem kasvatuse poole vaadata. Ja lastepsühholoogi pöörduda, ehk on midagi, mis stressi viib. Tihtion nii,et vanemad väidavad, et lastel vahet ei tee, kuid reaalsus on teine ja seda nad tähele ei pane.

        2. T. ütleb:

          Laps ei ole kunagi lihtsalt kiusupunn, ta ei oska seda olla. Midagi on tal siiski puudu, midagi on vaja teistmoodi teha. Soovitan konsulteerida lastepsühholoogiga! Kohe kindlasti ära sildista, et kiusupunn jne. Kui laps seda kordki kuuleb, hakkabki ta ka endasse niimoodi suhtuma ja vastavalt käituma.

  9. Kerli ütleb:

    Mulle on selgeks saanud viimase 8,5kuuga et lapse erinevate tujude ja olukordadega on kergem leppida ja tihemini ütelda “jaa”, mitte “ei”. Päevas ei pea 10 korda koristama, vaid ühe korra, õhtul. Nii saab talle ka (loodetavasti) selgeks et õhtul enne magama minemist koristatakse kõik ära. Tolmu ei pea ka iga päev põrandalt pühkima. Sahtli lukud osta kindlasti, need ei maksa midagi ja küll ta järgmised pool aastat neist sahtlitest huvitub. Mina olen lihtsalt lasknud siiani lapsel kõike tirida ja kõigega mässata. Köögis olen talle ise põnevaid mänguasju teinud. Asju karpide sisse pannud, erinevatest asjadest torni teinud jne jne. Mida rohkem sa Annabelile jaa ütled, seda kergem on sul ja seda huvitavam tal. Las möllab! Seni kuni see kõik talle endale ohutu on. Käi temaga rohkem kodust väljas, nii väsib paremini, näeb huvitavaid asju ja koju tulles on vanad mänguasjad jälle huvitavad. Kui olukorraga suudad ise leppida ja selle positiivseks mõelda (nii tore et laps kasvab ja oskused arenevad!) siis ongi kergem! Jõudu!

    1. Katre ütleb:

      Tolmu ma igapäev ei eemalda tõesti, aga päeva jooksul tekib seda sodi põrandale nii palju, et rõve on astuda lihtsalt. Ju ma siis olen pudistada ja eks Annabel ka süües lödistab siia ja tänna. Ja noh, normaalne oleks ikka, et selle minuti päevast ju saan, et põrand puhtaks teha. Ma ei leia, et see oleks üleliigne puhtusehullus või kodu steriliseerimine. :D
      Sahtlite kallale ei taha ma teda peamiselt ainult seepärast lasta, et ta võib käe ju sinna vahele ära lüüa. Mõnda kappi ei taha sellepärast lasta, et seal on puhastusvahendid ja selline kraam, mida tal ei ole vaja. Kõrgemale mul neid panna kuskile ei ole.

      Aga ma olengi üritanud leppida, sessuhtes, et olen kraaminud ja üritanud sättida ohtlikke asju mujale ja köögis igasuguseid kulpe-kause-pannilabidaid ja muud nodi kätte näppida andnud jms, aga.. ikkagi see hakkab mulle lihtsalt vastu, et NII PALJU peab seda elu ümber korraldama. Ma tean (tegelt loodan), et see möödub ja ma harjun ja kõik hakkab paremini toimuma, aga hetkel lihtsalt kuhjus see kõik üle pea. :)

      1. T. ütleb:

        Puhastusvahendid pane küll kuskile luku taha, need on tõesti ohtlikud asjad. Äädikas, pesupulber jms, kõik koos kuskile, kus lukk ees. Kui kõrgele ei saa, siis vastav karp madalale, kus lukk on. Muidu ei jõua hiljem ära kahetseda..

    2. E. ütleb:

      Last tuleb karistada KOHE kui ta midagi nii-öelda valesti teeb. Nii saabt a aru,et just selline käitumine on vale. Õhtul võib laps sinuga lihtsalt nõustuda, et tegi jah pahasti, kuid reaalsuses ei pruugi enam mäletadagi millest jutt käib.

  10. Monika ütleb:

    Kui lapsed väiksed on siis se on täiesti normaalne kui nad sellised sahmerdised on.

  11. eva ütleb:

    Minul on laps algusest peale olnud selline hästi nõudlikega pole lasknud mul väga elada. Mind on korduvalt ja korduvalt vihastanud kommentaarid stiilis, et mis mõttes ei saa lapse kõrvalt koristada, süüa teha, vetsus käia??? Aga õnneks on mul mees, kes hea meelega temaga jalutamas käib – see ka ainuke aeg, kus miskit teha saab.

  12. pille ütleb:

    läheb jah mööda. Hoia aind pöidlaid, et kiiremini kui mõnel (mul nt). Mu lapsel algas kuskil 8-kuusena ja lõppes… ääm, noh, mingi aasta ja paarikuusena? Umbes nii. Lasin tal nutta vahest. Sellega ka harjub ära. Nutmise kuulamisega. Tee rahulikult oma asi ära, suhtle temaga sel ajal, ja ta saab lõpuks aru, et nii on ka okei.

  13. Johanna ütleb:

    Seda lugu on nii tuttav lugeda, umbes 9nda elukuuni mõtlesin ja rääkisin ma samuti,kui ideaalne,leplik ja rahulik mu tütar on. Hetkel on ta 1,3a. Siis u 9-10 elukuu jooksul, kui liikumine ja avastamine selgeks said ja hakkasid huvi pakkuma, olin ma samuti alguses shokeeritud, et ei või olla, kas nii jääbki? Jõudsin ühe sahtli kinni panna, oli teine lahti jne. Öökapi sahtlid ja köögisahtlid-noad,kahvlid jne kinnitain ma kohe kinni, et ta ligi ei pääseks. Need sahtlid mis ma lahti jätsin, nt tema riiete kummut, ei huvitanud teda enam üsna-pea, kui oli saanud neid u 40 korda laiali kiskuda, üritasin selle lihtsalt rahus ära kannatada ning rõõmsalt neid riideid igakord sinna tagasi laduda :D Meiepuhul kadus see tuhnimis periood kuskil 2-3 kuuga, nüüd huvitavad teda kõikvõimalikud asjad mida mina ise kasutan, kreemid,potsikud,vannitoakraam,köögikraam jnejne, ühesõnaga kõik mida lahti kruttida ja kust seest ikka midagi välja voolaks :D Aga selle kiskumisega tuleb olla ise järjepidev, igakord kui ta miskit valesti teeb tuleb öelda sama karmima tooniga, et ei tohi! Endale igakord kindlaks jäädes saab laps üsna pea aru, et ju siis ikka ei tohi. Kui ta korduvalt käib köögisahtli kallal, ning ise kord naerdes,kord mitte välja tehes ja kord keelates tekib lapsel lihtsalt segadus, et kas see on mäng,nali või ma siis ikkagi ei tohi? Aga ära muretse, see on mööduv :) Ja koristamise kohapealt, mulle meeldib samuti puhtus ja kord, korra päevas ikka tahan põrandaid pühkida ning selleksajaks leiutasin ma talle süsteemi mis toimib, avastasin ükshetk, et talle meeldib oma söögitoolis tegeleda, nt mingit raamatut sirvida, kergema puslega jamada või nt mingite plastmass topside/karpidega. Üldjuhul panen mängima youtubest mingi lastelaulu mida ta kuulama jääb, ning imehästi saan oma toimetused tehtud :P sama asja olen kasutanud ka pesemas käies, söögitooli vannitoa uksevahele lohistades ning toimib :D aga palju jõudu ja külma närvi! Annabel on armas preili ja sinu bolgist on saanud mu lemmik :)

  14. Triin L. ütleb:

    Pildid jutu keskel on palju parem.

    Esimene laps oli mul väga rahulik. Ei huvitanud teda juhtmed, sahtlid, köögis pliidi juurde ei tulnud kunagi. Magas pikalt ja üldse oli lihtne kuidagi. Aga nüüd teine on selline paharet, et vahel ajab lausa juukseid kakkuma. Ronib ka igalepoole kuhu mahub, närib kõike, mis kätte saab, karjub kõva häälega, kui üksi tuppa jääb. No eks suurem õde muidugi näitab lollusi ette ka, et seetõttu ka kindlasti teeb rohkem “peavalu” . Lapsed on mul siis 3,5a ja teine 9kuune. Mõlemad tüdrukud. Ja kuna esimesel jäi nagu see aeg “kohutav kahene” vahele, siis nüüd on ta mul kohutav kolmene ja kui tavaliselt on ikka nii, et kui üks kisab, siis teine hakkab nii kambavaimust ka kisama. Ükskõik siis, kumb alustab. Ma ikka aeg-ajalt lasengi neil kisada ja jonnida ja lülitan ennast hetkeks välja, kui ikka tunnen, et närv hakkab juba mustaks minema ja minust pole mingit rahustajat neile. Siis kui vaikus on ja mängivad ilusti, siis on lausa lust vaadata. :D
    Diivanilaud on mul ka tühjaks tehtud, telekakapi ette lükkasin õmblusmasina, et plika kapiuksi lahti ei saaks teha ja sealt asju välja tirida. Süüa teen kähku siis, kui uinakut teeb või tõstan söögitooli ja viskan kamapalle vms närida talle.
    Ehk läheb varsti üle. :D Loodame :D

  15. leila ütleb:

    Ma olen sinuga täpselt samas paadis olnud ja tean, et see on üsna muserdav.
    Kui minu poiss oli samas eas, siis oli ta täpselt samasugune – ma ei saanud istuda ega astuda, ta oli igal pool. Magamisega oli ka täpselt sama. Lõpuks andsingi alla ja passisingi tema kõrval, sest muud puhkehetke mul tõesti polnudki. Võtsin Liiklustestide vihiku kõrvale ja tegin neid. Kuid siiski oli tunne, et ma ei saa hingata ja ei saa teha oma asju. Olin masenduses.
    Mees ei saanud aru, et kuidas mul söök valmis ja elamine korras ei ole, kui ta töölt koju tuli ja mina ei suutnud talle selgeks teha milline olukord on. Tema arust olin ma terve päeva kodus ja mitte midagi ei teinud.
    Kuna mees oli pärast poja sündi eemal (ta ei harjunud isarolli sisse ja elas tavapärast elu edasi, ala sõpradega koguaeg väljas, autot putitamas jmv), siis pean ausalt tunnistama, et ma nutsin palju. Nutsin, kuna pidin selle kõigega tegelema ja keegi ei aidanud ka. Tänu sellele kujunes laps alguses üsna “memmekaks” ka, koguaeg minu küljes ja oli mõeldamatu, et ma ta nt kusagile ööseks annaks.
    Ühel korral tegin südame kõvaks, ütlesin mehele, et ma lähen end tuulutama ja et tema peab lapse magama panema. Kui koju tulin kella 1-2 ajal, siis oli mees lapsega üleval, laps nuttis ja ei jäänud magama, sest mind ei olnud. See oli hetk, mil ma teadsin, et tuleb midagi ette võtta. Hakkasingi last rohkem teise seltskonda viima, alguses õe juurde. Olin loomulikult ise ka seal, aga teises toas (siiski nähtaval) ja suunasime teda omaette või teiste lastega mängima. Siis hakkasid autokoolis sõidutunnid ja pidin hakkama teda 45min-1,5 tunniks jätma teistega, alguses oli ta nutune, kuid mõne aja möödudes harjus. Siis võtsin juba julguse kokku, et saadan ta enda vanemate juurde üheks ööks. Esimesel paaril korral muidugi nuttis rohkem, aga harjus ka siis.
    Praegu olen viimased paar aastat teda igapäevaselt üksinda kasvatanud ja loomulikult hoiab ta siiani rohkem minu poole, aga asi pole enam üldse nii hull ja võib vabalt päevaks-kaheks oma tädi või vanavanemate juurde minna.
    Sai pikk jutt, aga minu loo point on, et see on sul väga hea idee, et saata laps kellegi teisega õue. Hea sulle ja hea lapsele! Praegu ta kohaneb päris ruttu, hiljem see enam nii kerge pole.

    1. Katre ütleb:

      Alguses on tõesti raske nii. Ma ju ka üksi. Ja ma ei taha iialgi kuulda mõnda meest ühtegi naist süüdistamas “niisama lapsega kodus istumises,” sest see ikka NÕUAB vaeva. Isegi kui sa näiliselt midagi ei tee, siis see, et keegi sul kogu aeg küljes ripub, ongi ahistav. Mehed ju ise ka ei kannata, kui naised neil kogu aeg kuklas on. ;) Võiks siis aru saada, et OMA AEGA on vaja.

      Teisega aga Ann õnneks lepib. Ta on üksikuid öid oma vanaemaga olnud ja noh, ma ei tea küll, mis “suletud uste taga” toimub, aga vanaema sõnutsi on kõik okei olnud. :D

  16. Diana ütleb:

    Kahju Sulle öelda , aga see on alles level 1;) varsti saab jalad alla ja siis on veel lõbusam ;) minu tüdruk on 1a 3k ja alles nüüd hakkab iseseisvalt mängima nukkudega ja legoga, aga ainult pooleks tunniks. Ja oi kui palju ma jõuan selle poole tunni jooksul. Ja siis jälle hakkab see seltsis wcs käimine või jala otsas ripumine kui teen nt süüa ;)

    1. Katre ütleb:

      Oeh.. :D Eks ma siis OOTAN seda level kahte ja kolme ja level teismelist ka lõpuks. :D

  17. Eks meil on sama lugu. Osad sahtlid on meil köögis tegelikult turvalukuga kinni, kuid pottide ja pannide ning karpide sahtlel on meelega lahti, sest seal pole ohtlikke terariistu.

    Ma ise ka täna vaatasin kodu mõttega: “Aga ma alles nagu koristasin…??”

    Mul sõbranna, kellel on kaks last, ütles hiljuti õigesti: “Koristamine on nagu võidujooks lastega. Ja nemad muidugi võidavad.”

  18. kiku ütleb:

    Sa räägiks nagu Aironist. Kõike teeb ja kisub ja jookseb harja järgi. Meil veel ustega mängimine meeldib. Magama läheb ka kaisus, aga enne peame võitlema. Loodan ka, et möödub see.Kaalun ka osta need, millega uksi saab kinni panna ja sahtleid.Wc lemmik asi tal wcpaberihoidja, mida hea kukutada.Hiljuti suutis Ikea söögitooli kaela kukutada ja pesuresti. Uhhhj…..Ootan ka aega kui rahulikumaks läheks.

  19. Lugeja ütleb:

    Tuttav olukord, kuid mul on neid kaks, üks aastane ja teine 2,8. Kui esimene laps sündis, elasin täpselt sama asja üle.
    Kodus aga lahendasin asjad nii, et tegime terve elamise ümber. Kuna 2,8- aastane küll kuulab, räägib ent huvitub veel enam sellest, mis on sahtlites, seetõttu hoian vannitoas kraanikausi all nüüd ainult rätikuid (vanasti oli seal keemia, pulber jne). Pesupulbrit hoiame nüüd masina peal. Samuti polnud ma nõus kuskil teipi kasutama, mistõttu sorteerisin köögis asjad nii, et ohtlikumad asjad on ülemistes riiulites, töötasapinna alumised sisaldavad asju, mis pole eluohtlikud ja kui peale passin siis las tgutseb. Kui teen süüa siis aastasele annan kausid, potid, kulbid, lusikad jne asjad, talle mõnda aega täitsa huvitav nendega mängida. Vetsus käivad ka vahest kaasas, teinekord panen ukse kinni ja ukse vahelt lehvitan neile sõrmi, varbaid:)

  20. Kertu ütleb:

    Minu poiss on 8-kuune ja m6nel p2eval ei anna sekundiksi rahu, kuna tema jaoks on roomamine, k2putamine ja toe najal pysti t6usmine liiga igavad ning vaja juba ringi jalutada. Ainus lahendus, mis aitab, on tema eiramine, kuna m6ne minuti m88dudes leiab ta endale ise tegevust ja keelama ei ole teda hakanud – las uudistab. Magama l2heb ta rangelt yksi. Olen kuulnud, et kui peale voodisse panekut hakata neid sealt v2lja v6tma, satuvad nad segadusse ja hakkavad “oma reegleid” peale suruma. Lasen tal seal omaette jaurata, kui ta soovib, aga v2lja ei v6ta. Tean, et vahepeal on raske nende jonni kuulata, aga usun, et see k2ib asja juurde. Kyll sa varsti koos Annabeliga selle kuldse kesktee leiad :)

    Siia teemasse sobilik pilt: http://momalwaysfindsout.com/wp-content/uploads/2012/01/quotes9.jpg

    Kertukessu.blogspot.com

  21. Lill ütleb:

    Kas see periood on nüüdseks m88dunud? Kaua kestis, kas kui kõndima hakkas läks kergemaks veidi, et said jälle veisi ise istuda ja astuda? :) mul hetkel samas vanuses laps ja no ei anna kohe üldse asu mulle.. Oeh.

    1. Katre ütleb:

      Ikka vast läheb üle jah. Väga pikalt ei mäletagi hetkel, et oleks nii olnud ja praegu on ta päris iseseisev ja üldse ei ole memmekas. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga