igapäev

Olen ikka tõeliselt saamatu sünnipäevaline

9. august 2014

Eile rääkisin ma kingitustest ja täna tahaks jutu jätkuks rääkida ka sünnipäevadest endast. Kui ausalt rääkida, siis ega ma kunagi suurem sünnipäevapidaja ei ole olnud. Kõige suurem pidu oli vist siis kui sain 10-aastaseks ja mul käisid külas 10 külalist. Ülejäänud süntarid on möödunud vaid paari parima sõbrannaga tähistades või pere keskis. Ok, valetan. Tegelikult 18. sünnipäev oli ka natuke suurem, nii peaaegu 20-inimesega, aga kuna ma pooli ei teadnud, siis.. ei saa just öelda, et nad MINU süntarit tähistama tulid, vaid pigem niisama peole. :D

Ma olen nüüd juba mitu aastat mõelnud küll, et tahaks teha midagi suuremat, rentida mingi koha ja kutsuda kõik kaugemad armsad inimesed ka kokku ja lõpuks ometi oma sünnipäeva KORRALIKULT tähistada, aga iga jumala aasta astun ma selle plaaniga osavalt ämbrisse. Eks ikka seepärast, et ma avastan alati liiga hilja, et võiks mingi maja rentida või asja korraldama hakata ja nõnda on ühel hetkel kõik head puhkemajad juba välja üüritud.

Jaanipäeval tuli mul ühe sõbraga mõte, et võiks koos suure peo korraldada, sest tal on sünnipäev minu omast järgmisel päeval ja mõtlesime, et rendiks vinge puhkemaja ujumiskohaga, saunaga, võrkpalliplatsiga jm. Noh, praeguseks on asi nii kaugel, et ma uurisin küll mõnda kohta, aga nagu öeldud, olid nad juba broneeritud. Kes oleks võinud arvata, et juuli alguses ei ole võimalik KUU aega hiljem toimuvale üritusele peopaika leida? :D Ok, tegelt ma teadsin küll seda asja, et suvel on igasugused suvepäevad, puhkused, pulmad ja teiste inimeste süntarid ja selliseid asju tuleb juba pool aastat varem kui mitte rohkem planeerida. Nüüd olengi ma taaskord olukorras, kus ma ilmselt jätan sünnipäeva pidamata. Esiteks, sest ma ei viitsi nii kiiruga enam midagi organiseerida ja teiseks.. kahtlen ma juba eelnevalt, et kõigil on plaanid järgmiseks nädalavahetuseks nagunii tehtud.

IMG_0236-1

Ja nii ma mõtlengi järjekordselt, et.. ega see 24 ju midagi nii erilist olegi. Järgmisel aastal teen hoopis suure minijuubelipeo ja meelestan end ka juba nüüd ja kohe selleks ette, et ma ilmselt ka järgmine aasta sellega hakkama ei saa. Võib-olla minust polegi lihtsalt sünnipäevade pidajat? :D

Sama jama on peagisaabuva Annabeli sünnipäevaga. Ühe aastaseks saamist võiks ju ka nagu suuremalt tähistada ja minu unelmates näebki see päev välja selline, et tuleb üks tore morsikas, kaunistatud ruumi ja kõigi Annabelile kallite inimestega ja sugulastega. Ilusaks mälestuseks. Kui aga hakata mõtlema, KUS seda pidada, tuleb kohe blokk ette. Tallinnas meie korteris? Aga sinna EI VIITSI ju mitte keegi tulla, noh, vanavanaemad ja vanaemad. Vanavanaemadele on see isegi, et liiga pikk sõit ettevõtmiseks, seega.. võiks korraldada siis vist hoopis Viljandis, sest siis on Tartust tulijatele ka lühem maa kohale tulla. Siiski aga kardan (tean) ette, et nagunii kõigile ei kõlbaks tulla, sest mul on kord juba niisugune pereelu, et sugulastega väga tihedas kontaktis ei olda ja sellistesse asjadesse suhtutakse umbes nii, et “Ah, ma ei viitsi,” ja “Pole ju suur asi, kui tulemata jätan.” :/

Oeh. Kuidas teil nende sünnipäevadega selle koha pealt on? Kuidas enda sünnipäeva tähistate ja need, kellel lapsed, siis kuidas lapse (esimest) sünnipäeva pidasite?

15 kommentaari

  1. Aili ütleb:

    Minul tulebki novembris 25. sünnipäeva tähistamine ning alati olen seda vaimusilmas ette näinud hoopiski üllatuspeona (see on minu salajane unelm olnud juba mitu head aastat, aga ei midagi). Üllatuspidu on selle pärast juba hea, et ei pea ise midagi korraldama… aga nii mu ema kui ka mees väidavad, et nemad ei tee midagi. Et ikka ise pean kogu orgunni tegema ja nad ei oska. Osa minust tahab uskuda, et nad räägivad tõtt, teine osa aga ikka loodab. Seega tagavara variandiks teen ise ka ikkagi väikesed plaanid paremate sõprade ja sõbrannadega.
    Ilmselt panen Tallinnas mõnes natukene uhkemas kohas, kui Shooters, laua kinni (Manna La Roosa on üks variantidest) ja pärast võiks natuke jalga ka keerutada.
    Oliveri sünnipäeva plaanin ilmselt kodus tähistada, ja kes viitsib Elvasse kohale sõita, hurraa :D Õnneks vist suurem osa siiski viitsib, sest ma karjun juba praegult, pool aastat ette, et pangu kõik endal 14.01. järgmisel aastal valmis.

  2. Väike Pärdik ütleb:

    Ma ise pole ka suur sünnipäevade pidaja, rääkimata siis oma olematust organiseerimisvõimest üldse mingit pidu korraldada :D Enda sünnipäevadest pole kunagi väga välja teinud, isegi selle aastane 25 tuli rahulikult vanemate ja oma perega. Küll aga on suured plaanid mehe 30.juubeliks, mis tuleb paari aasta pärast – ehk on piisav aeg midagi korraldada :D
    Esimese lapse päris esimene sünnipäev tuli ka üldjoontes tagasihoidlikult, aga lõpuks sai peetud kolm pidu – üks mehe perega, teine kodukeskis ja kolmas minu pere ja sõbrannadega (sest keegi ei suutnud end piisavalt kokku võtta, et kõik korraga ühel päeval koguneda).
    Küll aga lapse 2. sünna sai peetud suure rahvahulga ja meeletu söögikogusega. Panin kõik ultimaatumi ette, et kuupäev on selline, ja be there or be square… Tellitud tort, hunnikute viisi salatit, palju liha ja muud näksimist… Bassein, õhupallidega kaunistatud aed (pidu oli vanemate juures), mängud lastele ja ülitoredad külalised (kellest pooled olid ootamatud sugulased väljamaalt, kelle kohalolekuga ma üldse arvestada ei osanud) :D Enda organiseerimine jäi mul võrdlemisi minimaalseks, sest läksime ise ka kohale alles peopäeval, aga õde mul kullakallis võttis suure vastutuse enda peale – meie pidime vaid kohale ilmuma ja finantseerima :P
    Teise lapse esimene sünnipäev tuleb paari kuu pärast – siis vast on piisavalt jahe juba, et päris õues pidada ei saa, niisiis plaanin kõige lähedasemad enda koju kokku koondada, kuigi kahtlen sügavalt, et siia see pikk sõit ette võetakse – nagu Sa ütlesid, ega ei viitsita ju… :P Nii et tõenäoliselt tuleb teise lapse esimene sünnipäev ka mitmes jaos, eks näis :)

  3. Eveli ütleb:

    Mul on mitu sõbrannat oma lapse esimese sünna pidanud mängutoas ja minu arust on see mõttekas kui oma kodus ruumi ei ole. Seda küll mitte sugulastega, vaid sõbrannade ja nende lastega.
    Ise pidasime kodus aias, sest pidu oli suvel ja nädala sees pidades sai rahva kergemini kokku.

  4. K ütleb:

    Mina olen enda jaoks aastatega jõudnud enesega sellisele kokkuleppele, et pean oma sünnipäeva oma kodus, mis asub mu perest ja lähimatest sugulastest paarisaja kilomeetri kaugusel. Varem sõitsin sünnipäeva pidamiseks ise vanemate koju, et ikka kõikidel sugulastel-sõpradel oleks hea mugav kohale tulla. Minu jaoks tähendas see, et reede õhtul pärast tööd pakkisin oma kodinad ja toidukraami kokku, sõitsin ca 2 tundi autoga teise Eesti otsa. Laupäeval koristasin ja asekeldasin ning õhtul pidasin pidu. Koristasin. Pühapäeval pakkisin oma asjad kokku ja sõitsin ca 2 tundi jälle koju tagasi. Kokkuvõtteks oli nädalavahetus minu jaoks kurnav ja rahakotis haigutas tühjus. Tegelikult sünnipäevaks kingitud raha kattis minu tehtud kulutused. Aga see ei olnud minu jaoks nauditav. Ja nüüd olengi otsustanud, et kutsun kõik sõbrad-sugulased kohale, ja nagu ikka, siis keegi ei viitsi tulla, sest sõit on ju suur kulu ja siis veel kingitus ka, ning nädalavahetus läheb raisku. Ja nii tulevadki vaid paar agaramat sugulast ning vanemad kohale. Ja see on nauditav, sest ma saan olla oma perega, ilma et ma peaks end lõhki rabelema. Ning mida vanemaks ma saan, seda vähem ma hoolin rohketest kingitustest. Ja kui ma eriti majanduslikult mõtlen, siis kui ma üldse sünnipäeva ei pea, jääb mul palju raha alles, mille eest ma saangi ainult endale ühe suurepärase kingituse teha. Seega, ma arvan, et sellepärast, et sünnipäeva suurelt ei pea, ei tasu muretseda, minu arust annab see just iseendale võimaluse ennast väärikalt premeerida oma tubliduse eest.

  5. A. ütleb:

    Mina olen juba mitu aastat mõelnud, et võiks kusagil vanalinnas laua kinni panna ja väikse seltskonnaga rahulikult istuda. Mul on nimelt sünnipäev Novembris ja miskit maja kusagil kinni panna tundub veidi tarbetu. Väljas väga ei chilli sellise vihmase ja külma ilmaga – mõned aastad on isegi kerge lumevaip maas olnud ja inimesi on ka kuskil vaid 5, keda kutsuksin – noorena sai peetud küll neid pidusi, kus rahvast oli niipalju, et osad istusid isegi väliskoridoris, kuna korterisse lihtsalt ei mahtunud – rohkem ei taha.

    Samas nüüd on mõnel neist väikesed lapsed ja ei taheta õhtul välja istuma tulla ning lapsi pole kellelegi jätta ja kaasa ei tahta ka võtta – vähemasti külla minekutega on küll nii olnud ja arvan, et ka restorani tulekuga istuksime mehega lõpuks kahekesi aga eks näis.

  6. Tiina ütleb:

    Oh, täiega äge kujundus :)

    Ise pole ka suuremat sorti sünnipäevapidaja. Pigem veedan ka vaikselt. Ma muretsen liiga palju selle pärast ka et kas kõigil on ikka lõbus jne. Siis ongi parem pidamata jätta :D
    Lapse 1aasta sünkar läks kuidagi omasoodu. Vanaema vanaisa tulid külla, tõid söögikraami ja tordi(mis oli üliilus ja maitsev) kaasa, ise ka ostsime näksimist juurde. Kuna olime just kolinud üürikasse ja praktiliselt mingit mööblit polnud ja ressursse kaunistada, siis ei olnud midagi erilist. Selle koha pealt on küll mul kahju. Aga järgmine aasta tuleb parem :)

  7. pille ütleb:

    Lapse esimese sünnipäevapeo tegin ikkagi veidi erilisema. Koju rahvast ei mahtnud, niiet broneerisin Viljandis ZakZak (oli siis) söögikoha kolmeks tunniks. Ise viisin mänguasjad kõik sinna, et lastel lõbusam oleks. Kutsusin väga lähimad sõbrad ja lapse vanavanemad-tädid-onud. Kõik. Rohkem polnud vajagi. Tordi tellisin ka siitsamast Mahe Pagarist, see oli nii hea!
    Lapse teine sünnipäev oli kodune ja kes tahtis, see tuli, Tordi ostsin poest. Kolmanda plaanin jällegi vähe erilisema teha.

    Enda sõnnipäeva ei pea üldse, teen kodus küll salati ja ostan koogi, aga point jällegi selles, et ise ei kutsu kedagi, kes tunneb, et tahab tulla, see tuleb! Pere ja parimad sõbrad on alati kohal olnud.

  8. E. ütleb:

    Ei ole ka sünnipäevadepidaja. Kodulinnas pere keskel tavaliselt sööme torti või lähme kuskile välja sööma. Enda kodus tähistan kaasaga omaette. Mulle igatahes meeldib sedasi. Mäletan, et viimane kord selline reaalsete külalistega sünnipäev võiski olla kui olin mingi 7-8 ja peale seda ma ei tahtnud ühtegi sünnipäeva pidada, kuna üks sugulane tuli ja põhimõtteliselt rikkus mu sünnipäevaplaanid ära. Jutt siis täiskasvanud inimesest kes tuli etteteatamata paariks nädalaks külla ning solvus, et ma tahtsin sõpru külla sünnipäevaks ja kuna sellest tuli nii suur draama, siis jäigi asi korraldamata. Täiesti haiglane olukord, ma ei kujutaks ettegi, et läheksin 7-aastasele sugulasele külla ja hakkaks solvunut mängima, sest minult tähelepanu ära võetakse :D

  9. Jana ütleb:

    Soovitan laste sünnipäevi võimalusel pidada mängutubades, neid on igale maitsele suur hunnik Tallinnas. Ei ole pärast mingit koristamist, saad rahulikult inimestega suhelda, selle asemel et oma kodus mingeid toite lauale vedada ja koristada mahakukkunud toitu ja muretsedes, et küllatulnud lapsed su tapeeti rebivad või tehnikat näpivad. Olen oma kolmese ja ühese sünnipäevad pidanud alati mängutubades ja no superluks!

  10. Lugeja ütleb:

    Ei ole mingi eriline sünnipäevade fänn, enda omasid väga tagasihoidlikult või üldse mitte pidanud. Laps sai aastaseks just laupäeval, algselt planeerisime perega sõita kuskile erilisse kohta ja teha piknik. Selle asemel toimus sünnipäev, suur pidu, 34 inimest:) Millal siis mitte veel kui esimesel aastal!:) Kutsed saatsin juba kuu varem, uskumatu kuid kõik tulid kohale

  11. Kätlin ütleb:

    Ma arvan, et mina tähistasin viimati oma sünnipäeva niimoodi et ikka oli sünnipäev äkki 6-aastasena, või no oleks õigem öelda et mu vanemad tegelesid selle pidamisega, ja see oli ka McDonaldsis :D
    Iga aasta olen mõelnud, et see aasta tahaks küll pidada ja siis matan kohe plaani maha, sest see nii mõttetu sünnipäev pole ei juubel ega midagi, kui juubel tuleb siis raudselt pean ja siis – ikka ei pea. Nüüd mõtlesin, et pean see aasta et 24 ja värki. Aga kuna mul nüüd lapsega suhteliselt kõrvuti sünnipäevad (temal 30.sept ja mul 6.oktoober) ja tema saab see aasta üheaastaseks siis las pigem olla temal see tähtis päev ja ma ei hakka enda omaga vahele surkima. Mine tea võib-olla üle 18 aasta pean järgmine aasta, sest siis on ikkagi juubel – kuigi kardan et leian selle jaoks ka mingi vabanduse miks mitte pidada.

  12. triin ütleb:

    Enda sünnitasid ei pea ammu, ainult perega käime söömas.

    Laste sünnid pean kõik mängutubades jms. Soovitan Annabelli pidu teha nt MustValge fotostuudios kus on mängutuba ja stuudio 2in1. Super nunnu koht. Saad peo ja mälestuseks imelised pildid Kristiina Männikult.

    1. triin ütleb:

      Sünnasid!!!

    2. Katre ütleb:

      Ma tahan Viljandis pidada tema oma, sest seal kõige rohkem inimesi, keda sünnale kutsuks. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga