igapäev

3 asja, millega ma iialgi poleks pidanud hakkama saama

4. august 2014

Inimestele ikka meeldib teisi millegi suhtes hoiatada või nende tähelepanu lihtsalt kõigele negatiivsele juhtida. “Sa ei saa sellega hakkama,” “Sa ei oska seda,” “See ei sobi sulle,” “Parem hoia temast eemale,” jms. Okei, tegelikult on tore ikka, kui keegi räägib enda või oma tuttava siirast kogemusest, kus keegi millegagi puusse pani, aga kas on ka õige teist inimest siis selle põhjal juba eos millegi suhtes negatiivselt ette valmistada? Mina näiteks olen oma elus igasuguseid hoiatusi ikka küllalt kuulnud, nii poiste kui muude eluvalikute suhtes ja mida rohkem mulle midagi keelatakse või öeldakse, et ma ei peaks midagi tegema, seda rohkem ma tahan seda teha. Üks asi on vist see “keelatud vili, magus vili” teema, aga rohkem ikka see, et mulle meeldib üritada inimestele näidata, et neil polnud õigus. Et läks teisiti. Et saab teisiti. Et alati ei ole kõik ainult ühtepidi. Lisaks muidugi on teinekord tegu hea väljakutsega iseendale, sest ma olen avastanud, et kui ma midagi ikka väga tahan ja üritan, tulen ma sellega ka toime. Ükskõik, kas mul siis on kogemust või mitte.

Kõige lihtsam on siia näiteks tuua minu Tallinnasse kolimist. Ütleme nii, et enne oli minu minevik tõesti üsna ebastabiilne. Kolisin Tartusse, sain üürikorteriga üle (maksin 4000 krooni ette, pidin järgmisel päeval võtmed saama, läksin kohale, kedagi polnud, tuli välja, et tegu varastega ja seda korterit polnud neil luba üüridagi). Siis olin põhimõtteliselt kodutu ja elasin sõbranna juures, kuni leidsin endale uue korteri, kus mul läksid taas lõpuks asjad halvaks ja kallile puidust korteriuksele kraabiti cyka ja mind visati korterist välja. Ja siis kolisin ma kuuks ajaks kooli ühikasse ja leidsin, et ma ei taha seal koolis enam käia, võtsin paberid välja, kolisin kuuks ajaks Viljandisse, kolisin jälle Tartusse, kolisin Keio juurde, läksime tülli, elasin nädal aega sõbra juures ja roomasin lõpuks jälle tagasi vanemate juurde.

Noh, sellise elu juures tegelikult on üsna arusaadav, et nii vanemad kui ka mõned sõbrad hakkasid mu ideed Tallinna kolimisest maha tegema. Esiteks oli mure, et “Kui Sul seal Tallinnas midagi juhtub, siis ei saa meie ju iga asja peale kohale tormata.” Viljandi-Tartu vahet sõita oli vanematele selline kerge ots teha, aga Tallinnasse nad tõesti ei viitsi eriti tihti kippuda. Mina aga olin selle idee pähe võtnud. Teiseks oli mure selle üle, et ma kohe kindlasti ei leia seal niimoodi tööd. “Kõik ei ole nii lihtne, nagu sa arvad. Et muudkui võtad kätte ja lähed.” Mina trampisin aga jalgu, et on teisedki nõnda lihtsalt elu ja töö peale saanud ja miks siis mina ei võiks saada. “Küll ma saan!”

Ja nii oligi! Võtsin endale pähe, et tahan sinna minna ja KUI lähen, siis enam tagasi koju ei tule ka. Pushin end lihtsalt kõigest läbi ja on aeg end kokku võtta. Mõni tuttav Tallinnas oli ja nende kaudu sain ajutise elupaiga (kus elasin aasta aega) ja käisin vaid 2 korda Tallinnas töövestlustel kui armas Vero Moda meeskond mind endale tahtiski. Paremini poleks saanud. Oma rahadega tulin (tulen siiamaani) suurepäraselt välja ja siiani pole ma vanematelt üldiselt sentigi abiraha küsinud oma maksude tarbeks. Ja teate kui hea on ikka mõnikord end tunnustada, et “Näed, saingi hakkama,” ja seda ka näiteks isale, kes minus kõige enam kahtles, naljatades ette heita.

Jah, ma olen veendunud, et kõik on kättevõtmise asi. Absoluutselt kõik.

IMG_8488c

Tänase postituse pildid on teinud armas Egerta Laine (www.egertaphoto.com) /  Kasutan võimalust mõned varem avaldamata pildid oma rasedussessioonist siia postitusse suruda – minu arust isegi sobivad. :)

Ega minu raseduse uudiski inimesi just rõõmsalt käsi plaksutama ei pannud ja keegi ei jooksnud mulle kohe siiralt õnne soovima. Enne kõike seda pidid inimesed muidugi mind maailma ääreni manitsema ja mulle mainima, et “Issand, ma küll ei kujuta Sind emana ette,” “Kas Sa kujutad ette ka, kui raske see kõik on?” “Oled Sa ikka kõik korralikult läbi mõelnud?”

Muretvalmistavaks faktoriks olevat olnud see, et ma käisin ju iga nädalavahetus väljas pidutsemas. Samuti ka see, et ma elasin koos korterikaaslastega, Keio töötas Soomes ja oli juba kaitseväelaste nimekirjas jne. “Sa ei saa sellega hakkama,” kõlas nii ühelt poolt kui teiselt poolt. Ikka ja jälle üritati mind pilvedelt maha kiskuda ja pähe suruda mõtet, kui võimatus olukorras ma olen ja kuidas sellega toime tulemiseks on vaja tugevat isiksust, ropult raha, abielu, suuremat vanust ja mida kõike veel.

Kõiki selliseid asju kuuldes aga korrutas minu peas ringiratast ainult üks mõte: “Ma saan hakkama. Ma ju tahan saada ja ma pean saama!” Ja nüüd ongi jälle mõnus end kiita ja mõelda, et ikka ei olnud see ju nii raske kui teised rääkisid. Ma ei arva muidugi, et ma kõike päris ideaalselt teen ja ma ei pea end sugugi asjades kõige targemaks, aga kuidagi siiski asjad toimivad. Vähemalt nii, et ma ise tunnen, et kõik on hästi. :D

IMG_8324c

Kolmanda asjana saan näiteks tuua Keioga tutvumise. Tegelikult siinkohal oli sõpradel, kes mind tema suhtes alguses hoiatasid, mõneti ikka õigus. Noh, et kas ma ikka peaksin sellise seelikukütiga jamama ja et küll ma haiget saan. Okei, tõsi tõesti on, et haiget ma sain ja minu ja Keio teed 8-ks kuuks mingil ajal lahku läksid. Aga me olime noored ja meil olid suurest armumisest hoolimata liiga erinevad eluviisid, mida me kuidagi ühendada ei osanud. Ühel hetkel aga leidis armastus meid uuesti üles ja sõprade hämmingust ning “Me ju ei sobi kokku,” lause kuulmisest hoolimata oleme me ikkagi siiani suutnud leida kesktee, mida mööda me koos funktsioneerida suudame. Eks me muidugi oleme mõlemad suuremaks ja täiskasvanumaks ka saanud.. ja meil on ühine laps, aga jällegi. Esialgsetest hoiatustest ja teiste sõnutsi lootusetust suhtest hoolimata, oleme me ikkagi praegu jõudnud punkti, kus.. me ikkagi saame mõnes mõttes öelda, et “Aga näed, tulime toime ja kõik toimib.” :)

Ja kui aus olla, siis need kolm asja on ka minu elus need kõige määravamad otsused või kordaminekud olnud, sest meil on oma korter (ok, täiesti oma üürikas, hajei!), ma saan ise enda eluga hakkama ja üritan ka edaspidi saada, mu kõrval on inimene, keda ma armastan, kes mind armastab ja kellega koos me iga päevaga järjest enam täiskasvanumaks saame ja koos suureks kasvame.. ja meil on kahepeale üks imekena pisike neiu, kellele üritame elus ikka ainult parimat pakkuda. Nii lihtne see hakkama saamine siis ongi!?

Kindlasti on teil ka mõningaid asju elus, kus teile on öeldud, et te ei suuda seda iialgi, aga olete ikkagi hakkama saanud. Meeleldi loeksin nendest, seega teate küll, mida teha – see siia alla kommentaarilahtrisse kirja panna muidugi. :D

IMG_8528c IMG_8304c IMG_8504c

15 kommentaari

  1. marissify ütleb:

    Väga südamlik postitus.

    Minu puhul oli minu kõige suuremaks enesekindluse õõnestajaks minu kasuisa. Küll ta ei uskunud, et ma gümnaasiumis piisavalt hästi hakkama saan, siis ta arvas, et minu noormees minuga nkn kokku ei jää ja tahab vaid üht ning raudselt jään enne koolide lõpetamist rasedaks ning kõige tipuks veel üksikemaks, kel pole tööd ega haridust. Ja seda kõike sellepärast, et mul ühel hetkel tekkis noormees :D Tegelikkuses lõpetasin gümnaasiumi väga edukalt ära, õpin endale meeldivat eriala ning selle sama noormehega saab meil varsti 4 aastat koos oldud. Last ka ei ole :D Nüüd loomulikult tal on sellepärast väga häbi. Aga minu puhul oli sama asi – mida rohkem minusse ei usutud, seda rohkem tahtsin ma näidata, milleks ma suuteline olen. Usun ja loodan, et jõuan oma elus veel kaugele.

  2. Kata ütleb:

    Justnimelt. See on ehe näide, et saab väga edukalt pere luua. Ei pea olema uhke elamine, ning üks ja teine asi elus tehtud, et nüüd hakata peret looma. Väga õige ongi, et noored inimesed ei raiska oma elu mõttetule ootamisele, vaid tegutsevad! Inimene võib olla kõigeks võimeline, me lihtsalt ei tea oma piire.

  3. Britt ütleb:

    Mina kuulsin ka väga palju seda ” Oota, SINUST ja saab ema või? Oled sa ikka kindel?” ja muidugi ” Sina ja abiellud? Nooooo ma ei tea…”

    Kuigi ma kibelen väga neilt sama küsima, kui nad pere looma hakkavad, siis kiusupunn pole ja kavatsen neile toetust avaldada igal juhul :)

    1. Katre ütleb:

      Neid küsimusi saab ka kõiki natuke viisakamalt küsida, mitte halvustavalt. Tihti järgneb neile ikka mingeid minevikumeenutusi ja fakte, mis ikka võimalikult ära põhjendaksid, et sa hakkama ei saa ehk siis “Kuule, sa ei oska sedagi teha, kuidas sa siis lapsega hakkama saad?” :D
      Ma üritan ka edaspidi inimeste elumuutustesse mitte negatiivselt suhtuda ja kenasti kõike aktsepteerida.

  4. Kati ütleb:

    …ning osade asjade puhul, kui hiljem väga edukalt oled hakkama saanud, siis need samad mitteuskujad kiidavad veel takka, et oii ma teadsin et sinust saab veel asja ja ma arvasingi et saad hakkama. Siis on küll umbes- mhkhmkk….really?Kuidas jutt võib muutuda:D

  5. K ütleb:

    Mul oli vastupidi, kõik on mu eluvalikuid kiitnud ja öelnud “no sina saad küll hakkama, sa oled nii tubli” ja siis tuleb välja, et ei saa tööd, mida tahaks, ja koolis surun hambad risti läbi iga semestri, kuna on nii vastumeelne. Nüüd olen pahane, et kõik valetasid mulle minu kohta ning pead pilvedest maa peale ei toonud :) #toetavperekond #yolo

    1. Katre ütleb:

      Nii pidi juhtub ka alati jah. Ongi kaks äärmust. :D

  6. Kadi ütleb:

    Minu enda kohta neid ütlemisi väga pole olnud, pigem just suhtumine, et oi kui tore – sina ikka hakkama saad – alati oled saanud ja selline tubli ka. Ilmselt ma selline inimene, et olen end juba korduvalt ja korduvalt teiste silmis end tõestanud ja enam vähemat nad ei oskagi oodata (mis mõnes mõttes hea aga mõnes mõttes ka halb – mis siis saab, kui kõik ei õnnestu?).

    Kahtlevat suhtumist mäletan vaid mõned üksikud korrad. Esmalt: kuigi keegi ei uskunud, et minust ja minu elukaaslasest võiks nõnda pikaajaline paar saada – sain just 23 ja sel kuul, augustil, täitus meil seitse aastat koos olemist. Raskematel aegadel alati öeldi, et ah, mis see nooruse armastus ikka – kergelt tuleb, kergelt läheb aga nagu näha, siis ei lähe ta midagi nii kergesti kuhugi.. :) Sama asi kooliga – 2013. aastal sain bakalaureusekraadi ja tundsin, et minust on jäänud alles vaid tühi kest (töö, kool, kodutööd ja hobi) ja aeg on pisut hinge tõmmata ning mitte edasi ülikooli minna – sellel hetkel sain küll kõvasti krtiitikat ja alati öeldi, et näed, jätad nüüd pooleli ja siis jääbki pooleli haridustee aga juba kuu aja pärast sel aastal lähen taas ülikooli, et omandada magistrikraad – mõnus ninanips neile, kes ei uskunud, et ma TÕESTI vajasin vaid aastakest puhkamiseks ja jõu kogumiseks, et edasi rühkida :)

  7. Kelly ütleb:

    Soovin minna londonisse õppima või vähemasti mõneks ajaks elama. Aga ema muudkui korrutab, et “ole mõistlik, see on nii kallis, sul peab raha puu otsas kasvama kui soovid seal elada või õppida ja et sa ei saa nii kui nii hakkama”, isa samal ajal toetab ja usub minusse. Nii, et see lugu andis mulle veel rohkem jõudu ja jaksu juurde, et ma ikkagi peaksin minema Londonisse:)

  8. lihtsaltmelon ütleb:

    Mina olen kõik sellises laused saanud arstidelt:
    1. Sul on migreen, seda ei saa ravida, söö valuvaigisteid edasi. Right, leidsin arsti, kes suutis ravida peavalud minimaalseks (kuskil 1 kord kuus max eelneva 3-5 korda nädalas asemel, id say its a victory)

    1. Su aju ei suuda luua seoseid, sa ei lõpeta gymnaasiumitki. Well, pool ylikooli teest tehtud.
    2. Kes juba kaks korda psyhhiaatria haiglas käinud need jäävadki elulõpuni käima. Well, elulõpuni kohta ei saa ma veel kinnitada, aga tagasi sattumist näha ei ole, sest:

    3. Sul on krooniline depressioon, seda ei saa ravida – parimal juhul saavutad max paar nädalat kergemad hetked. Well see “hetk”on kestnud nyyd aasta ja ma ei mõtle enam nagu haige inimene ja mul ei ole enam neid käitumis ja mõtlemismustreid mis mul depressiooni tekitasid. Muidugi ei ole ma täiesti terve ja ma pean veel palju tööd tegema, et hoida seda tervist, aga see on kymneid kordi rohkem kui ma arstide väitel saavutada oleksin suutma pidanud.

    Ja need on asjad, mille yle enda elus kõige uhkem olen ja tänu millele ma tean, et kõik on võimalik kui väga väga tahta! Ja nii minu arvates ongi – absoluutselt kõik on võimalik, miljonäriks saamine, maailmakuulsaks saamine, pyhakuks mis iganes. (Aga samal ajal usun et ma kukun pitsameistri eksami läbi.. oh seda loogikat :D). Kysimus on lihtsalt selles, et kui väga sa seda tegelikult tahad.

    1. lihtsaltmelon ütleb:

      Khh ma ei tea, miks need numbrid nõnda sassi läksid. Sorry.

  9. Anette ütleb:

    Mind tahetakse ka kogu aeg pilve pealt alla tuua aga ma ei taha tulla. Ma ei saa aru, miks ma pean. Ma ei taha koguaeg muretseda tuleviku pärast, mulle meeldib hetkes elada ja ma ei saa aru, miks see halb on. Kui mingi jama peaks juhtuma, siis samamoodi elan hetkes ja õpin. Koguaeg õpin. Elamine on nii huvitav ja ma ei karda oma õppetunde. Igaüks peab ikkagi omad õppetunnid ise läbi tegema, keegi teine ei saa neid õpetada.

  10. Mac ütleb:

    Mul, elupõlisel Tallinlasel oli Tartusse kolimisega sama lugu… siiamaani vahel küsitakse, et no, millal Sa tagasi tuled? :D

  11. Ethel ütleb:

    Kui mina alevikust kõigepealt Pärnusse ja Pärnust Tallinnasse kolisin siis hädaldati ka igal pool, et ma ei saa hakkama ja just selle pärast, et tõestada, et ma saan ikka küll, ma ema juurde tagasi ei läinudki, hoolimata faktist, et selle jonni tõttu elasin pool aastat taarapunkti tagaruumis ilma vee ja elektrita. Kõik, “me tuleks sulle nüüd Tallinnasse külla ja tooks maalt kartuleid” lükkasin taarapunkti perioodil erinevatel ettekäänetel tagasi, sest ma elasin ju ometi nii hästi. Lisaks muretses suguvõsa, et maa lapsena – jään ma ju Tallinnas kohe auto alla. Jäingi! Aga iga kord kui helistati ja uuriti elu-olu ning tervise kohta vastasin, et kõik on viimase peal. Kuni ükskord Pärnu kanti külastades emale lonkamisega vahele jäin. Sellest hoolimata võina ma nüüd aastaid hiljem uhkelt öelda, et ma sain hakkama! Asutasin pealinnas oma Oü, mis tegutseb siiamaani ja sebisin ennast panka tööle ning töötasin seal päevani, mil otsustasin, et aitab ka Tallinnast ja tulin veel kaugemaid paiku avastama :) Esimese lapse sain aga juba nii vanalt, et titemajandusega hakkama saamise osas keegi minus enam ei kahelnud – pigem ohati kergendustundega, et lõpuks ometi ! :)

  12. Marili ütleb:

    Oi, kui tore postitus! Mind ennast nii häirivad need inimesed, kes oma iga rakuga üritavad inimesi ”pilvedelt alla tuua”… Miks see vajalik on?! Mul endal õnneks on olnud väga toetav perekond ning kui ma ei saagi hakkama, siis ei tulegi kunagi ”ma ju ütlesin..”. Praegu võin täiesti 100% öelda, et KÕIK ON VÕIMALIK! Nii lihtne see ongi tegelikult.. kurvaks teevad inimesed, kes panevad iseendale blokke peale oma mõtetega.. Rohkem positiivsust, armastust ja eneseteostust :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga