igapäev

Appi! Mu toas elab ämblik!

28. juuli 2014

Ma ei tea, kas ma olen seda kuskil maininud, aga peale selle, et ma madusid kardan (seda olen kindlasti maininud), kardan ma ka igasuguseid väikseimaid ussikesi ja ämblikke. Üsna igapäevane hirm, sest vist iga teine inimene kardab sääraseid asju mingil moel. Eks ma olen neid vist ikka kogu elu kartnud, aga kuna Tallinna korteris ma igasuguseid mutukaid eriti ei kohta, siis siin, Viljandis, olla on üpriski võõras ja liig-looduslähedane. Ma kiljatan reaalselt iga päev ja saan iga päev oma seitse südameatakki, sest väikeseid terroriseerijaid on lõputult.

Vabandan ette, et.. tegu PIKA ja teistlaadi postitusega, kui minu moodi on, aga.. mul ei ole teemakohast pilti ja ma tahan sellest teemast rääkida. :D

Juhtum #1 vaarikaussid: Isa juures aias on meil maja taga üks parajalt pirakas hunnik vaarikataimi. Vaatan siis eemalt, et oo, roosakaid marju paistab ja lähen neid ka lähemalt uurima. Okei, lähedalt tunduvad suhteliselt inetud ja suur osa on nähtavalt ära ussitanud – neid ma ilmselgelt ei näpi. Siis leian mõne terve ja ilusa vaarika, nopin selle ära ja märkan seal sees ussikest. Mida ma teen? Kiljatan ja viskan selle ilusa vaarika, millel ussike sees, aga mida ussike veel omastada pole jõudnud, loomulikult põõsasse tagasi, selle asemel, et kuidagi ussike kuidagi eemaldada ja vaarikamaitset nautida. Kurb endalgi head kraami raisata, aga ma ei saa parata, et need väikesed valged vingerdavad (juba mõttest ja siia trükkimisest tahaks öökida) on kuradi rõvedad, prrrr.

Juhtum #2 toaämblikud: See lugu juhtus paar päeva tagasi. On öö. Annabel magab, mina vedelen veel üleval ja vahin sarja. Ühtäkki märkan seinal suuurt musta ämblikku, ajan silmad punni, jätan paar südamelööki vahele ja lihtsalt jõllitan teda. Noh, et jälgida, kuhu läheb ja mis teeb. Passib teine juba tükk aega sama koha peal ja mõtlen siis, et paneks ta kuskile karpi ja viskaks aknast välja. Siinkohal saan ka mainida, et kuigi mul on meeletu hirm nende ees, ei julge ma neid absoluutselt tappa, sest noh.. ükskord ammu ma ühe raamatunurgaga surnuks tagusin ja hiljem olin päev otsa kahtlaselt suurtes süümepiinades. :D Seega enamjaolt üritan ikka julguse kokku võtta ja nad toast minema viia.

Kahjuks aga ei leidunud mu toas, kus keegi 94% ajast ei ela, ühtegi sobivat asjandust, kuhu sisse ämblik ohutult püüda, nii et ma temaga kokku ei peaks puutuma. Küll aga leidsin ma pika paberilipiku, millega ämblikku natuke tagajalgadest torgata, et ta edasi liiguks. Loodetavasti kuskile peitu ja mu silma alt ära. Torgin ja liigub edasi ja torgin uuesti ja liigub uuesti edasi kuni libastub siis ja kukub seinalt alla maha. Mida teen? KILJUN ja hüppan hirmuga voodisse tagasi.

Scared

Ise voodi peal olles, uurin siit ja sealt, et mis too nüüd edasi teeb ja kuhu läheb. Ühel hetkel on ta põrandal ja puudutan teda eemalt veel õrnalt paberilipikuga ja liigub edasi, kuni ta lippab Annabeli voodi taha ja sealt ma teda enam näppida ei ulata. Jätangi ta sinnapaika ja üritan, süda rinnus tagudes, rahulikult sarja edasi vaadata. Umbes viie minuti pärast piilun uuesti kohta, kus viimati ämblikku nägin ja hakkan kergelt närveerima, sest ta on kadunud. APPI! Kus ta on? Ilmselgelt jahib mind, ootab kuni ma magama jään ja tuleb siis mind õgima – kindel see! Aga noh, kuna ma teda ei näinud, ei osanud ma lõpuks muud teha kui.. sarja edasi vaadata ja oodata, kuni ämblik end jälle ilmutab. Tegelikult olid silmad juba üpris rasked ja unised, aga niimoodi magama jääda enam ilmselgelt ei julgenud.

when-you-see-a-spider-right-before-you-go-to-sleep

Veidi aega edasi ja millalgi näen teda (loodetavasti ikka seda sama ämblikku) uuesti seinal. Vaatan veel mõni minut sarja ja silman uuesti seinale. Ämblik on edasi liikunud. Vaatan veel sarja ja kui kolmas kord pilgu seinale suunan, on ämblik kadunud. Üritasin end lohutada sellise mõttega, et ju ta läks ehk minema ja lõpetas selleks õhtuks minu terroriseerimise. Olin lihtsalt nõnda väsinud ja silmad ei püsinud enam üldsegi lahti. Hakkasin tuld kustutama ja märkasin voodilambist nii 8cm eemal TEIST ämblikku. Natuke väiksemat ja natuke tuimemat. Üritasin silmi vägisi lahti hoida, et teda mõnda aega jõllitada, aga ta ei paistnud kuhugi liikuda otsustavat. Panin oma panused sellele, et ehk ta ei plaanigi liikuda ja vajusin läbi hirmu unele. Kui ärkasin, oligi pisem ämblik samas kohas. Siis aga ei saanud ma enam enne rahu, kui et pidin teda ka natuke tagumikust utsitama, et ta mu silma alt kaoks. Torkisin ja ronis mööda seina üles laenurka ja sinna ma ta jätsin, kuni ühel hetkel ta sealt kadunud oli…

Juhtum #3 taaskord toaämblik: Eilne ämblikusaaga sai alguse samamoodi nagu eelmine. Annabel juba magab ja mina vaatan sarja ja tunnen väsimust. Ühtäkki meenub mulle, et aga ma ei julge ju magama jääda – kuskil toas on ämblikud. Vaatan kuidagi kogemata lakke ja mida ma näen? Must ämblik tripib mööda lage, otse mu pea kohal, ringi. Jällegi tahtsin loota, et see on too sama vana, kes mind paar päeva tagasi seinalgi terroriseeris, mitte mõni uus tegelane. Igatahes liikus ta muudkui mööda lage edasi, Annabeli nurgakese poole, ja mõtlesin veel poolnaljaga, et appi, mis saab kui ta Annabeli voodisse kukub ja Annabel varsti üles ärkab ja ma pean teda sealt ämblikuga voodist välja võtma minema. Või mis saab, kui ämblik Annabelile, kes parajasti suu lahti magas, suhu kukub ja Ann ta ära sööb. Huvitav, kas sureb siis kuskile tema sisemusse ära? Või järgmisel hommikul leian elusana mähkme seest? Einoh, kujutlusvõime on mul muidugi hea, eksole. :D

IGATAHES, liigub ämblik siis edasi ja ühtäkki hakkabki, täpselt Annabeli voodi kohal, end mööda oma niidikest alla laskma. Jälgin ja hoian hinge kinni ega oska kuidagimoodi reageerida. APPI! Ja laskubki nõnda Annabeli voodisse? Tuleb muudkui alla poole ja õnneks libiseb Annabeli voodist täpselt 4mm vahega mööda ja põrandale. HUH! Siis aga lippab Annabeli voodi alla peitu ja jälle on silmist kadunud. Peidan jalad teki alla higistama, kuigi MEGA PALAV on, aga mis teha, äkki tuleb kuskilt jalale muidu. Või veel hullem – NÄOLE! Piilun hirmunult siit ja sealt, aga ämblikust ei kippu ega kõppu.

tumblr_inline_n180lmPsxb1r28euw

Lõpuks vaatan taaskord oma sarjakest edasi (hetkel The Fosters, btw) ja ühtäkki on jälle silmad niiiiii rasked ja unised, et ei suuda kohe üldse neid lahti hoida. Ämblikku aga pole kuskil silmata ja sunnin end veel ühe osa sarja vägisi vastu pidama. Mõtlen aina, et äkki on ämblik juba kuskile voodijalale ronida jõudnud ja ei julge lihtsalt magama jääda. Läheb umbes nii 30 minutit mööda ja vaatan jälle mööda tuba pingsalt ringi kuni märkan ühes kohas lae all musta plekikest. Jess! Seal ta ongi! Loodetavasti muidugi see sama, kuigi no idea, kuidas ta võis järsku Annabeli voodi alt põrandalt märkamatult teise toa otsa lae alla sattuda. Paistis aga, et tal oli pikk teekond seljataga, sest ta ei olnud enam eriti aktiivne. Mina ei jõudnud aga silmi kauem lahti hoida ja hakkasin neid sulgema. Muidugi aeg-ajalt uuesti läbi laugude piiludes, kas ta ikka seal samas kükitab. Kükitas. Ja mina jäin unele.

Täna hommikul oli ämblik IKKA veel seal samas, kuhu ta minust öösel jäi. Õnneks. Ehk siis sain loota, et ta ei käinud öösel minu ligilähedalgi mind salaja kuskilt kõditamas. Tegin siis Annuga hommikusi toimetusi ja mingi aeg oli ämblik nii 30 cm edasi liikunud, aga ikka veel lae all. Kui ma nüüd hetkel sinna samma silmasin, siis.. ee.. jah, sõber Ämblik on taaskord suutnud salapäraselt kuskile kaduda, god knows where. Mina aga ei oota absoluutselt tänast ööd sest… ma kardan, et ta ilmub JÄLLE kuskilt välja ja.. oeh.

Tegelikult ei saa ma sellest enda ämblikuhirmust päris aru. Samas ma ju nagu ei karda neid, sest noh.. ma olen siin paar ööd nende keskel maganud (muidugi hirmunult) ja julgen neid ideepoolest kuidagi (püksilaskmise saatel muidugi) karpi ka püüda ja toast välja viia. Asi on vist hoopis selles, et ma kardan neid lihtsalt enda pealt leida, sest iga jumala kord kui minu peal mõni selline kahtlane mutukas on nagu ämblik, kõrvahark, lehetäi, sipelgas, marjaussike jne, siis ma kiljatan ja hakkan siplema ja rabelema nagu hullunu.Muidu on mul täitsa suva, mis elu nad elavad ja kas nad üldse eksisteerivad, aga ideaalis võiksid nad minu vaateväljast ja MINU TOAST lihtsalt välja jääda. Jah, ma arvan, et ma täna õhtuks sebin endale kuskil mõne karbi või purgi ja pean ta siit eemaldama (või teeks hoopis nii?). Samas, äkki on tema kodu siin? Äkki ta vahepeal kolis mu tuppa sisse, seni kuni mina siin ei elanud? Näete, jälle hakkavad süümekad juba eos tööle. Oeh.

Mida teie oma toaämblikega ette võtate ja kas kardate ämblikke? :D

23 kommentaari

  1. Tuuliki ütleb:

    Mina tapan nad ära, sest muidu ma ei saa lihtsalt rahu. Kui jätan nad ellu , siis on varsti hiigelsuur ämblik toas ja siis on juba pahasti :D . Aga kui mees kodus siis vahest viib nad ise õue kui palun.
    Üldiselt väikseid ämblike ei karda , aga rõvedad on nad ikka.

  2. Merilyn ütleb:

    Mina ämblikke ei karda, teinekord ehmatan ainult. Aga mul korterikaaslane kardab mis hirmus. Siis olen mina see, kes võtab purgi ja paberilehe ja ämblikku purki paneb ja koridoriaknast välja murule viskab… :D
    Ei tapa ma neid tegelasi, sest ma ei tea… Kuidagi veider on teist tappa. Ega ta mulle ju midagi ei tee (nagu sääsed ja parmud) ja äkki tal on kuskile naine/mees/lapsed teda koju ootamas, aga ma mõrvan ta ära hoopis?! :D Ja natukene ka mingi lapsepõlve mälestus, kuidas vanaema rääkis, et ämblikke ei tohi tappa, sest saad mingi seitse aastat õnnetust kaela või miskit…

    1. Katre ütleb:

      Mul ka tapmismõtet haududes kummitab peas: “Ämblikud toovad õnne… ja kui ära tapad, siis õnnetust.” Muidu ma igast ebausku ja ebaõnne ei usu, aga vot näed, ämblikke ikka tappa ei julge. :D

  3. Keidy ütleb:

    Mina mäletan sellist seika, et ükskord kui maal magama hakkasin jääma, siis tundsin, et midagi nagu kõnniks mu rindkere peal, aga siis arvasin, et ah nagunii mingi teki niit või midagi sellist, mis seda tunnet tekitab. Käisin siis käega selle koha üle ja asi oli korras. Hommikul ärkasin ja vaatasin, et minu kõrval oli suure ämbliku laip. Tore oli teada, et õhtul magama jäädes kõndis hoopis ämblik minu peal ja et ma ta südamerahuga ära killisin, ise seda teadmata…

  4. Merily ütleb:

    Mul juhtus kord nii. Ärkasin hommikul selle peale, et keegi mind jōllitas. Lae nurga hiigelsuur must koivaline. Jätsin ta sinna ja läksin kohvi keetma. Tagasi tuppa jõudes oli ämblik kadunud. Mõtlesin et ju läks gälja vendiaugust. Istusin mõnusalt diivanil, järsku kuulen – kabjaplagin :D Vaatan – ämmelgas. Lähedalt oli ta veel suurem, hiiglaslik! Karjusin, haarasin võtmed ja telefoni, jooksin korterist välja. Helistasin mehele, lubasin välja kolida kui kohe koju ei tõtta ja maha ei löö. Rahunesin ja läksin tuppa. Vahtisin ainiti seda kappi, kuhu alla jooksis. Härra kojutuleku ajaks oli monstrum laenurka tagasi läinud. Mees vaatas, jõi julgustuseks kaks õlut ja püüdis ämbliku kiljumise saatel kinni :D Sain pilgu peale heita kuni ta aknalaual klaasi all oli. Koibadga koos oli see asi tšäksiga ühepikkune! Viis õue. Ma veel ütlesin , et nagunii ronib sisse tagasi. Sõitaime nädalavahetuseks maale. Koju jõudes pakkisin poekotti lahti, kui äkki tuli külmkapi alt seesama õudne loom (Rauno ütles et raudselt teine hoopis, ma ei usu. palju neid suuuuuri ämblikuid ikka on). Sekord ma röökisin kõvemini ja lubasin jälle välja kolida. Lõpuks jäi tast Postimehele märg plekk :D

    1. Katre ütleb:

      Haha. :D Mu oma õnneks tsäksisuurune pole, selline 20-sendine euromünt umbes, aga ikkagi must ja skeeri. Kardan ka, et isegi kui välja viin, tuleb tagasi. Paistab, et ta mu toa ju täitsa ära omastanud ikkagi. Loodan muidugi, et kuskil pesa mingi saja pojaga pole. :D

  5. J ütleb:

    Ma ei tea, kas Sa oled kuulnud, aga mingi statistika väidab, et inimene sööb elu jooksul ära u 7-8 ämblikku.. st, et kas öösel või ma-ei-tea-kuidas.. igastahes mul on ka suur foobia nende vastu :D

    1. Katre ütleb:

      Ma olen kuulnud jah seda, aga noh, ei taha uskuda. :D Seni kuni ma seda nii poolkoomas olles, läbi une, teen, on mul suva. Kui aga peaks just sellisel hetkel ärkama, kui ämblik suus ja ta siis ehmatuse peale alla neelan.. vot siis oleks küll hull olla. :D

  6. Anneli ütleb:

    Ma kardan ka jubedalt ämblike. Ei teagi kust selline hirm tekkinud on. Lapsena elasin maal, kus oli ämblike ikka tunduvalt rohkem ja siis ei olnud sellist hirmu. Nüüd linnas elades ei julge ma ühes toas kah ämblikuga viibida. Erinevalt sinust ei julge ma ka neid kinni püüda või veelvähem paberiga surkida. Ükskord ma üritasin tükk aega pesurestil kükitavat ämblikut purki püüda. Ei julgenud. Tunne oli, et kui ma selle purgiga talle lähenen, siis hüppab see ämblik mulle sealt näkku kinni või midagi. Lõpuks lõin käega ja kolisin lihtsalt magamistuppa ja ootasin millal mees koju tuleb.:D
    Ja tappa ma neid ka ei taha, kahju hakkab ju. Tavaliselt lasen mehel nad lihtsalt välja viia. Kuigi majaämblikud ei pidavat õues hakkama saama ja ilmselt surevad seal nagunii. Aga vähemalt olen ma neile võimaluse andnud, mitte lihtsalt ära tapnud.

    1. Katre ütleb:

      Oleks mul mees, laseks ma ka pigem tal seda teha. Paraku ainuke mees siin majas hetkel on mu isa ja tema naerab selle hirmu lihtsalt välja, ega tule mulle appi. :(

  7. Arra ütleb:

    Mul on tarantel kodus lemmikloomana. Ütleb vist kõik :D

    1. Katre ütleb:

      Kindlalt klaasitaga olevaid ämblikke ei anna väga karta.. või noh, nii väga. Vähemalt tead, et ei leia tea kuskilt enda pealt. :D

      1. Arra ütleb:

        Ei tea midagi, suurem lemmik oli üks hommik mingi ime läbi klaasi tagant kapi alla jõudnud :D (Kuigi hiljem sai ta veidi paremini muust toast ära isoleeritud, aga siiski…) Ja väiksem lemmik käib käes aeg ajalt ;)

  8. reet ütleb:

    Ämblikke saab edukalt imeda ära tolmuimejaga. Mul on kuri kahtlus, et nad jäävad seal isegi ellu ja juhul kui tolmuimeja pikemaks ajaks seisma jääb, ronivad välja tagasi. Meil nimelt juhtus nii, et pärast üht väga põhjalikku koristamist pidasid ämblikud küll tolmukotis kriisikonverentsi teemal “Kus me oleme, kuidas me siia saime ja mis väljavaated on leida kärbseid?”, aga – kuna olime just erakordselt põhjalikult koristanud – siis jäi tolmuimeja täiesti ämblikuvabaks tehtud toa nurka seisma ja nii umbes nädala pärast oli seal toas kohe palju ämblikke. Edaspidi saputan tolmukoti kohe pärast kodu ämblikest puhastamist tühjaks, vahetult pärast sisseimemist on nad uimased ja arvatavasti kuskil tolmurulli sees puntras.
    Mina ka ei kannata ämblikke. Nad ei häiri mind oluliselt õues või metsas, kus on nende koht, aga toas … Brrr.

  9. Ralf ütleb:

    Tolmuimeja kohta räägitakse, et isegi kui ellu jäävad, siis nad ei leia ikkagi selle ülejäänud tolmu seest teed tagasi välja, aga tõepoolest, see ei pruugi olla kindel lahendus. Mina annan papuga lõuga ja teen veel pärast kindlaks ka, et lödi, aga ämblikke kartva inimesena tuleb selleks süda iga kord nii rindu võtta…

    1. Katre ütleb:

      Kuna ma ikka kuulnud legende, kuidas ämblikuonud tolmuimejast tagasitee välja leiavad, siis mu süda ei saaks siis ka rahu, kui ta seal kotikeses oleks. :D Kui ma enda oma siin üks hetk äkki kinni nabin, viin ta ka karbikesega nii 5+ maja eemale, et ta jumala eest tagasiteed minuni ei leiaks. :D
      Aga kes teab, kaks ööd olen ju üle elanud. Kui ta suudab samamoodi minust natuke kaugemal seina peal oma öid veeta, võin ma oma tuba isegi koos temaga sheerida. Kui aga peaks siin voodi ligidal tsillima hakkama, siis aidaa. :D

      1. Kätlin ütleb:

        Galileos tehti kindlaks, et üksi ämblik ei ela tolmuimejasse tõmbamist üle :D

  10. Marrja ütleb:

    Mina lihtsalt tapan nad ära, muud varianti ei saa lihtsalt olla. Mina küll rahulikult ei saa magama jääda, kui tean ,et ämblik on kuskil.

    1. Katre ütleb:

      Noh, ega minagi päris Rahulikult ei jäänud. Nii kaua hoidsin end üleval, kuni silm kinni kukkus ja ainuke mõte peas oli “Ma lihtsalt ei suuuuuda enam kauem, seega yolo.” :D

  11. Kris ütleb:

    Mina kardan ka ämblikke ja ööliblikaid ja neid suuremaid sorti sääski või asju. :D Ja alati tapan nad ära ka, kui kuskil näen. Väiksemad ämblikud (no need üliväikesed) võin isegi õue viia, aga suured, oi ei! Nad on minu territooriumile tunginud, nad ei ole siia kutsutud ja ma kardan neid. Niiet kõige kindlam on nad siiski vist ära tappa, ma ei taha, et nad mul kuskil pesa hakkavad tegema. :D

  12. keidu ütleb:

    Kunagi ma neid ei kartnud aga mingi hetk läksin ma täiesti paanikasse kui mingi putukas mu peal kõndis ja peale seda nii kui tunnen mingit asja enda peal liikumas siis ma karjun ja siplen ja vehin kätega nagu segane. Oh seda naeru muidugi kui vahel see kõditekitaja kõigest juuksekarv on… :D. Aga ämblikke ma ise toast ära viia ei julge, kardan et ta satub mu peale ja siis on paanika. Ainsad keda ma reaalselt ei karda on kärbsed ja sääsed :D. Noh, okei, eemalt-kaugelt vaadates ei ole mingid sipelgad ja putukad ka hirmsad. Aga seda ainult eemalt! :D

  13. lembi ütleb:

    Meil ka kodus üks suur ämblik.
    Ostsime mehega uues kodu 2-nädalat tagasi ja avastasime juba alguses et meil on veel üks elanik siis sees .
    Ütlesin mehele et vii välja!
    Tema aga ütles et las olla õnne ämblik ja praegu õhtu ka ,väljas pime ja külm ,ta ei jäe ellu .
    Hirm oli rohkem laste pärast kuna igas juttu kuulnud mis kõik ära võivad teha . Aga sinna ta jäi paar korda ikka näen aga hoian rohkem tistantsi ,et mitte kogematta suurest hirmust ära tappa,mul pole seda õnnetust vaja .
    Hiljutu sai ka uue kodu naabritega suheldud ja tuleb välja et meie korteri on üks vana proua ära surnud ,mis täpselt juhtus ei tea ,aga ära ta suri just siin oma korteris .
    Ja sai mehele ka räägitud ja me mõlemad mõtlesime sama ,et see vana proua vaim on selle üksiku ämbliku sees ,see lihtsalt on tema kodu .
    Algul vuidis kiiresti mul eestoa seinal ja laes aga nüüd aeglane . Vanem tütar 2a elab kaasa kui ämblik liigub ,go go go karjub . Nii armas .
    Aga kui toas soe siis ta vist talveunne ka ei kavatse minna ?

  14. meribel ütleb:

    Mida teha kui köögis on ämblik ja kardad jubedalt neid.
    Palun aidake!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga