beebiblogi | Hobifotograafia

Annabel Meria: 9 kuud in and out

28. juuni 2014

Siin me nüüd oleme – 9 kuud meisterdasin oma üsas üht imelist inimest ja 9 kuud on ta nüüdseks oma enese silmade läbi seda suurt maailma avastanud. Seega mõnes mõttes on ta lausa 18 kuud olemas olnud.

Võiks vist lõputult heietada selle üle, kuidas aeg lendab ja imestada selle üle, kas ma üldse kunagi sünnitasin. Kui saaksin korraks reaalsusest välja astuda, siis ma tõesti arvaksin tõsimeeli, et see õnn kukkus mulle eikuskilt lihtsalt niisama sülle. Siiski reaalsus on, et vahepeal mu kõht paisus arbuusimõõtu ja kõhulimagamisest sai vaid unistada. Reaalsus on, et 9 kuud tagasi kogesin ma elus läbi midagi uskumatult huvitavat (minu iseloomustav sõna sünnitamisele), hoidsin ma kapsalehti valutavatel rindadel ja ei julgenud Annabelile ülepea bodysid selga ajada, kartes et ta katki läheb.

Aga nüüd? 9 kuud hiljem? Noh, kõht on nii ja naa. Kenasti tagasi tõmmanud, kuid vahel kui end sööki täis ahmin, vaatan küll hirmunult, et kas olen jälle rase või. Kõhuli magada saan. Sünnitus? Ei mäleta enam eriti detailselt. Kõik muud hädad? Pole. Ja Annabeli väntsutamine? Kätest kinni ja tema õhus lennutamine, jalgadest kinni pea alaspidi rippumine – igapäevane ja tavaline nähtus. Uskumatu, eks, kuidas nii lühikese ajaga nii palju muutub ja ise ka selle muutusega kõrvuti käies sujuvalt hakkama saad.

Mida Annabel 9 kuud tagasi teha oskas? Lamada, lihtsalt lamada ja läbi une kergelt naeratada. Aga nüüd? Käputada, häälega NAERDA, toe najal kõndida, enam-vähem istuda, asju kätte võtta, jälgida, kuulata, põhimõtteliselt käsi plaksutada, pintsetthaaret sõrmedega teha ja nii edasi. Praegu on tal käsil ka ühe uue oskuse õppimine, milleks on diivanilt peps ees maha minemine, mis vahepeal juba isegi et õnnestub. Iga päev on midagi uut!

Ja ma tänan Sind, armas laps, et Sa oled olnud nii imeline kui Su võimuses vähegi olla on.. et Sa pole mind terroriseerinud nii hullult, kui inimesed 18 kuud tagasi mind hoiatasid või toonud mulle aina magamata ja röökimist täis öid. Tänan, et Sa oled seltskonnas alati rõõmus ja näol ruumi suurim naeratus. Tänan, et Sulle kõik inimesed meeldivad ja Sa kedagi ei võõrista – kõik onud ja tädid on ju ühtemoodi toredad ja vahelduseks ongi Sul hea meel näha teisi nägusid ka peale minu. Tänan, et Sa ei pahandanud kui ma Su esimest korda vanaema hoolde jätsin ja saad vahel ka minuta juba hakkama. Tänan, et Sa sööd valimatult kõike, mida ma Sulle annan ja tänan, et Sa siiani kordagi tugevalt haige pole olnud.  Tänan, et Sinu kallistus on maailma pehmeim ja parim ja Sinu rõõmus naer viib viimsegi halva mõtte. Tänan, et Sa usaldad mind ja tänan, et Sa olemas oled. :)

Me oleme üks suurepärane meeskond, ma peaks ütlema! Ma loodan, et me nii ka jätkame. ♥

kleit: Monnalisa (kauplusest Mon Amie)IMG_8947-1-2cIMG_8936-1-2

6 kommentaari

  1. Britt ütleb:

    Kui tore, said oma pildid tehtud :))

    1. Katre ütleb:

      Need tegelt suht lambiklõpsud, kus vähe õnnestunud pilte leidus. :D See põhiline idee, mida teha tahan, on ikka tegemata veel. :D

      1. Britt ütleb:

        Ma tahan Leenust ka endiselt, aga noh see päike on suhteliselt defitsiit..täna on, aga täna mul tüdrukuteõhtu :D

        1. Katre ütleb:

          Me pildistasime suhteliselt päise päeva ajal tegelikult, seega sa veel jõuad ju? :D Noh, muidugi loodame, et päikeselisi ilmasid tuleb veel ja veel, nii et jõuad ka mõni teine päev. :D

  2. enkeli ütleb:

    Mul on aga küsimus nende imeliste piltide kohta? Võib-olla oled ka kuskil maininud, kuid millist kaamerat kasutad ja ka mis fototöötlusprogrammi?

    1. Katre ütleb:

      Olen seda oma tuhat korda maininud ikka jah – Canon EOS 600D, aga päris ausalt ka, hea kaamera ei ole heade piltide päris alus siiski.
      A mul millalgi lähiajal (kunagi) plaanis üks suurem postitus ka sellel teemal teha, mis kaamera ja programmid jne. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga