igapäev

Minu blogist ja kapikollidest

5. mai 2014

Perekoolis on viimastel päevadel lahti läinud järjekordne blogijate teemaline arutelu. Muidugi mõista ei puudu seal laim ja mahategemine, aga uus algatus on hoopis see, et kas blogijad on ikka päriselt sellised nagu nad blogides tunduvad? Noh, et millised luukered nende kapis tegelikult asetsevad. Rohkem saladusi! Rohkem skandaali! Rohkem elu!

Noh ja korraks joppas siis mul ka ja minu nimi sai ka lõpuks mainitud. Olingi juba mõelnud, kuhu küll kõik heiterid kadunud on? :D Mul ei saaks rohkem suva olla asjast, mis minu kohta mainiti, aga mul tekkis sellega seoses ikkagi soov natukene rohkem enda elu valgustada.. või oma blogi või blogistiili. Minu kohta on siis mainitud seda, et “Katre blogi on roosamannavaht, aga oma beebigrupis on mitu korda näidanud hoopis teistsugust palet, selline, kes ära ei ütle, kui saab kellelegi “ära panna” ja pole ta üldse midagi nii roosamanna.”

Mulle tekitas see pigem natukene muret, sest seda roosamanna teksti minu kohta on nii palju tulnud, et võib lausa oksele hakata. Jah, mu blogi ehk ongi roosamanna, aga võin täiesti ausalt ja käsi südamel kohe siin samas paika panna, et mina ise väljaspool blogi päris nii roosamanna ei ole ja ma ei häbene seda.

Vaadake, selle blogiga on mul selline lugu, et peamiselt on see ju beebiblogi. Algas see sellena ja siiani on valdav osa just Annabelist, tema arengust, meie elust ja nii edasi. Kuidas saakski sellest mitte roosamannaliselt kirjutada? Ta on ilus, ta on armas, ta on suurepärane, võrratu. Rasedus oli mul ka pöörfi, päris ausalt. Ma ei valeta ja ei jätnud asju rääkimata, vaid kahjuks nõnda mul joppaski. Seetõttu mind häirib, et mind ebasiiraks peetakse. See on lausa solvav. Ja noh, nüüd on see elu ka nõnda nagu ta on. Annabel on rõõm minu päevades ja seega ma kirjutan siia temast ikka rõõmuga ja hästi. Ainukesed negatiivsed asjad, mis temaga seosnevad on see, et ta teinekord kehvasti magab või see, et ma pidevalt üksi olen ja absoluutselt iseendale aega ei leia, aga sellest olen ma ju ka siin ausalt kirjutanud, midagi varjamata.

Mu blogi ei ole minu jaoks koht, kuhu tulla närvama või kellestki taga rääkima, kui keegi mind närvi ajab. See aga ei tähenda, et seda iialgi ei juhtuks. Mulle meeldib tõesti väga inimestele ära panna, kui selleks on võimalus. Just üks päev ma oma 6 küsimuse postituses (link) mainisin, et mind ajavad närvi lollid küsimused. Sealhulgas ka rumalad inimesed. Seega pole minu jaoks absoluutselt patt, et ma olen oma beebigrupis inimestele, kes vastsündinud titte käimistooli topivad või oma lapsele suhkrut täis Disko šokolaadiküpsiseid pakuvad, niiöelda “ära pannud.” Loomulikult tekib minus sellise absurdsuse lugemisel vastupandamatu soov inimesele öelda, et ta natukene nupust nikastanud on, minu arust. Vabandust, kui Sa, kallis inimene, oleksid eelistanud, et ma sinust siia blogisse suurema rahva ette rääkima tuleksin. Vabandust, et ma ei viitsi sellisest asjast blogida ja mõtlesin, et ütlen Sulle isiklikult seal samas ja otse, mida ma arvan. :D

Teise asjana jõudis minuni just veel üks huvitav asi. Nimelt jutt sellest, kuidas Mariann kord minu õlal nutmas käis, et ta kunagi roppu moodi narkotsi pani ja et Mari nüüd seetõttu ikka veel roomata ei oska. Annabel roomab ja juba ammu ja eks see ikka sellest tingitud ole, et ma nõnda korralik inimene olen. Jälle pean laimata üritajat natuke parandama, sest korralik on siinkohal suhteline mõiste. Jah, ma olen korralik inimene enda arvates ja ka oma sõprade arust. Ma ei pidutse päris segast moodi ja pole iial pidusid nõnda armastanud, aga.. ma ei ole ka nunn ja ma ei saa käsi südamel kahjuks väita, et ma iial alkoholi ülepruukinud ei oleks. Samuti ei saa ma käsi südamel väita, et mina iialgi narkootikume teinud-proovinud poleks (sorri, emme ja issi!).

Olen olnud (olen siiani) noor inimene ja muidugi on mul olnud seltskonnast tingituna teatud uudishimu või kambavaim, aga noh.. siiski olen ma niivõrd korralik inimene, et mulle pole need asjad kunagi meeldinud nii väga, et ma neid aina veel tahaks teha. Aga mu point on, et ma olen täiesti tavaline noor inimene ja see, et ma sellest ei blogi, ei tähenda, et midagi sellist poleks iial olnud. Ei, ma ei varja seda ja mul ei ole oma tegude pärast absoluutselt häbi või probleem neid tunnistada, aga lihtsalt, minu arust ei ole vaja sellest rääkida.. mida ma just tegin. :D

Aga noh, kui siin juba luukeresid kapist välja tõsta, võiks selle kapi päris korralikult tühjaks teha, eksole. Ma olen ammuilma tahtnud endast ühtteist rääkida, et avada teie silmaringi selles osas, milline ma tegelikult olen. Esiteks olen ma päris elus üsna tagasihoidlik ja vaikne inimene. Esialgu ja võõrastega. Ma ei ole sedasorti inimene, kes kohe paugust vabalt suhtleb ja mul on sellega ikka üksjagu probleeme, et end avada. Seega ongi mu elu möödunud nii, et mind peetakse eemaltvaadates tihti kas liigkorralikuks või ülbeks. Mõni inimene nendest gruppidest on aga kuidagi aja möödudes siiski mulle ligidale ka pääsenud ja tõdenud, et tema esialgne arvamus oli ikka väga vale. Noh, et ma tegelikult päris nii ülbe ei ole, vaid tore naljanina või hea peokaaslane. AGA, sellega ongi see asi, et ma olen, once you get to know me, hoopis uus inimene.

See blogi erineb minust ja mu elust seetõttu, et siin on minu niiöelda mõttekoda. Ma ei kirjuta siin nii nagu ma päris elus räägin. Ma lihtsalt ei oska kirjutada nii nagu ma räägin. Ma hiljuti ka kurtsin sõbrannale, et kui ma oma blogipostitust teinekord üle loen, siis mõtlen alati “WTF, mida ma soiun? Milliseid sõnu ma ometi kasutan ja mis kuradi lauseehitus?” Ühesõnaga, mu mõte jookseb vägagi teistmoodi sellest, mis suust välja tuleb. Endiselt ei arva ma, et see on patt. Eks blogijaid ja blogimise stiile ongi erinevaid. Kes kirjutab nii nagu räägib, kes räägib oma eraelust nii nagu see täpipealt on ja kes kirjutab lihtsalt üles oma mõtteid ja positiivseid mälestusi nagu mina. Igaühele oma.

Viimaseks tahan jõuda põhjuseni, miks ma hulka päevi blogida ei jõudnud või õigemini ei viitsinud. Nimelt olin ma hoopis teises maailmas ja iga oma vaba hetke tahtsin sisustada.. arvutimängude mängimisega. Järjekordne uskumatu fakt, mis siiani blogist läbi käinud ei ole, sest ma ei olnud selleks vajadust või põhjust leidnud, aga jah – mulle meeldivad arvutimängud. Arvutid ka.. ja alates ajast, mida ma mäletada suudan.

Esimest korda elus mängisin ma arvutimängu umbes ~8 aastaselt, sest mul õnnestus üsna varakult endale koju arvuti saada. Edasi läks kuidagi nii, et isal oli arvutis paar sõjamängu (esimesed, mis meenuvad on näiteks Delta Force ja AoE, kui need kellelegi midagi ütlevad) ja mulle need meeldisid. Aga noh, sõjamängud meeldisid mulle ilmselt seetõttu, et juba enne arvuti saamist harrastasin ma sõja mängimist igapäevaselt. Peamiselt olid mulle naabriteks poisid, keegi meist lasteaias ei käinud ja oma päevi sisustasimegi me sellega, et tegime puust onne, vibusid, mõõkasid, automaate, salabaase ja jooksime mööda tänavat teineteist tappes ringi.

Ma usun, et see kõlab väga õõvastavalt, aga jällegi käsi südamel vannun, et selline tegevus pole mind iialgi õhutanud vägivallale ja selline asi mulle reaalsuses absoluutselt ei meeldi. Noh, sõda ja tapmine. Aga see on vist üleüldse nii keeruline teema selgitada, et ma parem ei ürita. Mäletan, et ükskord kui oma töökaaslasele selle osa endast avaldasin, ei saanud ta minust ikka mõhkugi aru, sest noh, kui sa elad ainult facebooki ja perekooli maailmas, siis sa ei teagi, et arvutimängud võivad tegelikult ka mitte nii ohtlikud olla kui neist aina meedias räägitakse. Ei, need ei tee kõiki inimesti automaatselt mõrvariteks. :D

Ah, see viimane on nii keeruline lahti seletada, sest kui seda ei mõista, siis ega ei saagi mõistma. Ei mõista seda lembust mu vanemad, ega sõbrad jne, aga see on osa minust ja olnud kogu elu vältel üks minu peamisi hobisid niiöelda. Mul on alati kahju olnud, et mul ei ole ühtki sõbrannat, kes seda valdkonda jagaks. Üleüldse suhtlen ma seetõttu ilmselgelt rohkem poistega, seega kui sa oled tüdruk ja peaksid imekombel mängudest huvituma, siis võta minuga ühendust. Ma armastan mängudest rääkida!

Tegelikult ma ühe luukere tooks veel välja. Ühe, mille pärast mul natuke häbi ka on ja mis mulle üldse ei meeldi. Nimelt tean ma palju roppsõnu ja kasutan neid ka palju. Samas seda teen ma ainult sõprade keskel. Kui ma olen viisakas või vanemas seltskonnas, suudan ma seda ikka mitte teha. Seega, kas saab öelda, et ma pole mõnes teises seltskonnas päris mina ise ikkagi? Pigem on asi selles, et vastavalt vajadusele oskan ma end talitseda ja olla nii nagu olema peab. Üle võlli minemata. Tean, mis on taktitunne ja tunnetan, kust läheb piir.

Kui sa lõpuks lugemisega siiamaale jõudnud oled, siis tahaksin rõhutada seda, et iga blogija ei pruugi olla just nõnda nagu tema blogi on ja see ei tähenda, et see inimene oleks vähemsiiras või varjaks midagi. Lihtsalt neist asjadest, mulle tundub, et nagu ei sobi siin rääkida ja see on minu oma vaba valik, millest kirjutada. Mulle meeldib viisakas ja vaoshoitud blogi ja just samamoodi tahan ma ka jätkata. Tean, et minu blogi loevad väga paljud (kauged) tuttavad ja sugulased ja just seetõttu, et olla kursis minu ja Annabeli tegemistega, mitte mingi blogidraamaga.

Samuti palun mitte kõike päris üks ühele ja sõna sõnalt võtta, sest ma võisin millegagi seoses midagi olulist vahele jätta. Noh, midagi mis minu jaoks on ilmselge, aga pähe ei tule, et teistele ilmselt pole. Seega kui on mõni küsimus millegi kohta otseselt, siis.. no küsi, mitte ära oleta ja lahmi kuskil perekoolis suvalisi oletusi. Ole inimene. :D

tumblr_m9ffeuPjSv1r0o12to1_1280

34 kommentaari

  1. pixiebean ütleb:

    Mm.. mul on konsoolimängud teemaks. Ostsin Bioshock 2 (kuna esimene oli nii äge) ja Assassin’s Creed: Revelations, kuid pole 6-kuuse kõrvalt mängimiseni jõudnud. Kogu aeg vaatan igatsevalt puldi poole.. Ma olen seda tüüpi, et kui ma mängin, siis nagu igipõline gamer, öö läbi :D

    1. Katre ütleb:

      Ma igatsen ka neid päev läbi-öö läbi mängimisi, kohutavalt. See on tegelikult päris haige nii mõelda, et suur inimene ja tahaks, nagu laps, ise alles mängida. :D
      Konsoolimänge ma ise eriti pole mängind. Võin Wiid ajaviiteks näiteks vehkida, aga üldiselt on klaviatuur mulle rohkem käekohane kui pult. Samas, ei ütleks iial ka pulditagumisele ära ja alati on pea olnud mõte, et kunagi võiks mingi konsooli ka teleka külge aheldada. :D
      Single playerit aga ma sellegi poolest eriti palju ei mängi, sest ma elan üksi mängides mängu liiga sisse ja.. ei julge lõpuks midagi teha. Viimati nolasin natuke aega Far Cary 3 ja see mäng mulle NII väga meeldis, aga no kurat.. lõpuks kolasin mööda põõsaid ringi ja kartsin nii väga surma saada. :D
      Viimastel aastatel olen ma rohkem multiplayeri ja tiimimängude juures seega. Mängu ajal sõpradega suhtlemine hoiab tuju hea ja hirmu pole, haha. :D

      1. pixiebean ütleb:

        Mulle alguses ka SP ei meeldinud, kuid konsooli peal on see parim variant. Assassin’s Creed üldjuhul väga creepy polegi. Samas nt meeldivad mulle CoD tiimimängud ka. Wii-d ausalt ma ei pea nii väga gamerite konsooliks (kui just pole see õige konsooli-pult, siiski on see konsool [minu jaoks] rohkem nagu lastele mõeldud), xboxi (suht) oldschool puldid on palju paremad, wireless ja puha, natuke vajab harjumist, kuid ma ütleks, et reaktsioonid on kiiremad ja liikumine ka palju sujuvam – lisaks muidugi suur boonus TV ekraani näol :D

        1. Katre ütleb:

          Ma arvangi, et SP võib konsoolil palju mõnusam olla ja telekast mängides. Istud ise kaugemal, heli tuleb telekast jne ja nii jääb reaalsuse taju alles ja julgem olla, haha. Arvuti taga ja klappidega aga vajud niimoodi hoopis mängu sisse ja selle võrra natuke raskem ongi. Vähemalt mul, ma arvan. :D

          Wii on jah rohkem selline seltskonna asi või lastele, aga samas tehniliselt on ta konsool ikkagi. :D

  2. trimami ütleb:

    Ma fp’si väga enam pelada ei viitsi, aga õnneks saab tänapäeval telefonis ka igasuguseid napakaid mänge mängida. Eriti vajalikud hetkedel, mil Mia Laureeni magama panen :D

    1. Katre ütleb:

      Ma just millalgi mõtlesingi, et kas sa harrastad seda veel või täielik minevik. ;D A samas vaatasin, et sa ka Dimaga tänu sellisele elustiilile niiöelda tutvusid. Mul Keioga samamoodi. Me ei mänginud küll sama mängu, aga noh, gamerite seltskond meid kokku viis. :)
      Telefonimänge mängin ma tavaliselt imetades. :D

      1. trimami ütleb:

        Minu meelest on nii, et ükskord gamer, siis ikka alati gamer :D Mis on kohati ikka täiesti kohvutaav, aga samas olen ma siiani saanud väga palju häid sõpru-tuttavaid tänu sellele huvile ja muidugi LAN’del käimine oli omaette kogemus alati.

        1. Katre ütleb:

          Ma LANile pole kunagi jõudnud ja nüüd vaevalt enam jõuangi. Õigemini tundub kohatu ka nüüd, emana, sinna 14-aastaste laste sekka kõmmutama minna. :D

          1. trimami ütleb:

            Tegelikkuses juba paljudel gameritel lapsed. Tuleks eraldi milf’ide ja dilf’ide lan teha :P

          2. Katre ütleb:

            Haha, aga korralda ära. Sa olid selle korraldamisega vist mingit aega nagu tegevuses. :D

  3. Aideen ütleb:

    Ma pole kordagi narkotsi proovinud (pole isegi sellises seltskonnas olnud, kus tarvitatakse), aga minu laps hakkas roomama alles 9 k. Ära Sina ja Mallukas võtke südamesse seda perekooli jura! Seal mõnikord ülihaiged kommentaatorid koos. :)

    1. Katre ütleb:

      Ega ma ei võtagi südamesse, mind häiris pigem see natuke, et see laimata üritaja üritas mingit kiilu minu ja Malluka vahele suruda, väites et mina talle midagi sellist rääkinud olen. :D
      Aga eks olekski ehk paras aeg üks helevalgus vs Mallu draama korraldada. :D

  4. Anette ütleb:

    Mulle meeldib ka mängida aga mulle ei meeldi väga tänapäevased ja suhteliselt realistlikud mängud. Väiksest peale olen armastanud fantaasiat lugeda ja selliseid filme vaadata. Ma jumaldan Elder Scrollsi mänge ja nüüd alles avastasin Darksidersi. Bioshock ja Tomb Raider on ka huvitavad aga neid ma ei julge ise väga mängida, need on kohati liiga kriipid, pinge on nii suur ja adrekas laes ja mulle ei meeldi end nii tunda. Mulle meeldib siis vaadata, kuidas mees mängib ja samal ajal kõrval seletada. Õnneks talle meeldib ka :D
    Praegu väga mängima ei saa (laps 10-kuune) aga õnneks mingit hullu tahtmist ka pole, et igal vabal hetkel mängiks. Aga kui mõni uus äge mäng välja tuleb, siis sõrmed sügelevad küll :)
    Mul ka sõbrannadest ainult üks mängib aga puutume suhteliselt harva kokku ja siis ei räägi väga nendest. Ma olen vist suurem entusiast kui tema ja ei taha väga nolifer ka välja paista :D

    1. Katre ütleb:

      ElderScrollsiga ma pole rohkem kokku puutunud kui et mingit aega mängisin Skyrimit. See oli siis esimene kokkupuude ja meeldis täitsa mingit aega, aga natuke aega mängimist ja luukerede või bandiitide tapmine muutus tüütuks. Ühesõnaga oleks võinud natuke suurem variatsioon vastaste vahel olla. Lõpuks hakkasin seal lihtsalt lollitama ja tahtsin külamehega abielluda ja oma maja osta. :D Kui sa aru saad, millest räägin.
      Tomb Raiderid mulle ka meeldivad. Esimesi mängisin rohkem huviga, siis oli seal parajalt sellist nuputamist ja niiöelda puslesid ka sees, aga viimane, viies, ootab arvutis hetkel lihtsalt.. niisama. Olemas on, aga iialgi mänginud ei ole, sest olen gameplaysid vaadanud ja see verejõe koht tundus nii õõvastav, et ma ei taha selleni iialgi jõuda. :D
      Bioshock tundub ka väga põnev gameplayde järgi, aga kuna SP nii väga ei paelu, siis ise pole mängida viitsinud. Meeldib ka pigem vaadata, kuidas keegi teine mängib.. ja ega nüüd jah, pole aegagi nii tõsiselt mängida. :D

  5. liinateder ütleb:

    Thumbs up! :) vahet pole, mis Sa ka ei teeks, alati on keegi, kellele see meeltmööda pole ja on ju ikka vaja sellest vaja foorumites ja mujal lämiseda. Ja kui keegi kirjutab ainult “roosamannast” siis on ju kuidagi vaja niiöelda muu välja pinnida :D
    Karma on bitch nagu öeldakse, küll kõik tagasi tuleb ringiga

  6. v2ikepiiga ütleb:

    Tegelikult on nii, et Perekooli foorumis me laimu ei tolereeri. Kui sa ütled mulle, et see postitus on laim, ma kustutan ära.

    1. Katre ütleb:

      Kes “te” ja “Oh, really?” Perekool on ju laimu ja mahategemist täis. Minu arust hetkel midagi kustutama ei pea, vähemalt minu kohta käivat. Mitte sellepärast, et see laim poleks, vaid just seetõttu, et kuna jutud ei vasta tõele, siis mind nad ei kõiguta. :D
      Küll aga on seal hetkel laimu mõne teise blogija kohta, nii et hoia silmad lahti. :)

      1. v2ikepiiga ütleb:

        On küll täis ja seda ka kustutame kui keegi märku annab, et tema kohta laimu on kirjutatud. Selleks tuleb lihtsalt modedele teada anda.

  7. Eneli ütleb:

    Ma kunagi mängisin meeletult igasugu telekamänge, kuid mingi aeg jäid nad seisma ja ema arvates oli see kolaks ees ning viskas kõik mängud ja toimiva aparaadi minema, oi kui kurb! Praegu oleks super kihvt neid taas mängida, peaks kuskil vanakraamiturult otsima minema :)

    Telefonis mulle mängida ei meeldi, iPhones oli küll hea sudoku (mis küll vist ei lähe päris mängu alla :D), kuid seda sama teistele telefonidele pole ja muu mulle ei meeldi. Muid mänge ma isegi ei taha telefoni tõmmata, sest mulle ei meeldi telefonis toksida ja teen sellega vaid kõike minimaalset.

    Muidu meeldivad mulle igasugu rallikad, Sims ja Counter-strike, sõdisime seal poistega ikka meeletult ja just ükspäev rääkisin ka elukaaslasele, et varem meeldis mulle väga igasugu arvutimänge mängida. Nüüd kuidagi pole aega saanud. Aga vot nüüd otsin riiulist simsi ning tõmban counteri ja mõne rallika, et hakata mängima, täpselt sobiv tegevus selliseks vihmaseks õhtuks! :)

    1. Katre ütleb:

      Ihhii, ma just CSi lainel olengi ja aastaid seda mänginud aeg ajalt. :D

      1. trimami ütleb:

        CS 4ever!

  8. KZ ütleb:

    Heh, ma miskipärast “teadsin” kogu aeg, et sa arvutimängudega sina peal – st kuidagi sisetunne oli selline. Ma ei tea isegi, kuidas või miks. Äkki sellepärast, et kunagi su Fb profiili peale sattudes avastasin, et meie ühised sõbrad on selle mängumaailmaga seotud või ma ei tea isegi. Ahjaa, Triinu, kas sa oled see üks kunagistest Bikinidest v? :)

    1. Katre ütleb:

      Triinu säält jep. :D

    2. trimami ütleb:

      No seal ma tilpnesin jh :D

      1. KZ ütleb:

        Oh, suhtled ka sealt veel kellegagi?

        1. trimami ütleb:

          Kahjuks mitte. Fbs ikka hoian silma peal, kuid muidu mitte enam.

  9. Kea ütleb:

    Ma ise pole mingi suurematsorti mängur, aga Sims nii arvutil kui PS2 peal on mu sõbrad.
    Tegelikult mulle meeldib just PlayStationiga mängida rohkem kui arvutiga.
    Aga mul on väga palju tuttavaid kes mängivad Csi ja nad on kõik ülitoredad inimesed :)

  10. Eveliis ütleb:

    Nii tore, et lõpuks ometi uued draamad õhus on! Liiga kaua oligi vaikus. Eriti helevalgus vs mallukas vs lipsuke vs..teemal. Ma olen nii kaua pidanud igavlema. Rohkem draamat, rohkem teiste eludes surkimist, rohkem vastandamist. Palun, palun, palun veel!

    ( jumala eest, igaks juhuks mainin ära, et püüdsin vaimukas olla:D)

  11. Enely Raja ütleb:

    Sa tuletasid mulle noorust meelde (ma olen ju praegu hästi vana, eks :D). Oma praeguse abikaasaga kohtudes tutvustas ta mulle ka mängude maailma ning mingi aeg oli Battlefield meie elu. Olen kindel, et kuskil sahtlis on Battlefield Vietnam alles ja kuskil peaks olema ka Battlefield 2 :D Ei tea, kas ma enam oskaksi mängida? :P

  12. E ütleb:

    Ma arvasin ka kunagi, et sa oled ülbe (noh, sest sa tundusid selline, kui sind linnapildis või koolis nägin). Samas sa said(saad?) läbi ühe mu tolleaegse parima sõbraga, millest malihtsalt olin sunnitud järeldama, et sa pead ikka üdini vahva inimene olema, sest muidu ta end sinuga vaevata ei viitsiks :D.

    1. Katre ütleb:

      Samas ma ei tea, kas sain (saan?) temaga läbi, kui ma ei tea, kes sina oled või kellest jutt on. :D
      Aga jah, kuna ma võõrastega üldiselt selline kinnisem, siis jääb ülbe mulje. Samas, aga ega igaüht ei peagi ligi laskma. :D

      1. E ütleb:

        Absoluutselt. Minu jaoks tunduvad näiteks need inimesed, kes kõikidega ninnunännud ja ülisõbralikud ja näiliselt parimad sõbrad on, suhteliselt.. võltsid :D Võõrastega suheldes olen ise ka alguses suhteliselt vaikne. BTW, kas keegi polegi veel kaela lennanud sellega, et su blogi kujunduses olevad linnukesed on ju põhimõtteliselt sellised nagu Malluka tatokas?!?!!?!?!?! Milline ahvimine!!!!

        1. Katre ütleb:

          Hahaha, oh my, ei ole veel keegi jah suutnud sellist imepisikest asja täheldada. :D Mul on see taust aegade algusest saati :(

  13. Kätlin ütleb:

    Ole või vikerkaaremanna minule su blogi meeldib ja isegi rohkem kui Malluka oma :)
    võib-olla sellepärast et sa ei ole niivõrd sapine. Ja kuna mul endal sama vana kutt kasvamas kodus siis on minuarust “lahe” võrrelda kuidas nad arenevad. Siis kui sul Annabel roomama hakkas ja rääkisid tühjast pudelist – arva ära, kes hakkas enda last ka tühja pudeliga kohe treenima? Igatahes jätka samas vaimus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga