beebiblogi

Kolmepäevane lambipalavik

25. aprill 2014

Jah, justnimelt lambipalavik, mitte rambi, sest Annabeli viimaste päevade kõrge palaviku süüdlaseks oli niisugune asi nagu roseool, mille kohta saab lähemalt lugeda näiteks siit. Lambipalavikuks kutsusin ma seda aga seetõttu, et selle haiguse puhul on hämmastav see, et mitte keegi maailmas ei paista teadvat, miks ja millest see tekib, nii et.. üsna kahtlane. :D Siinkohal tänan ka üht blogilugejat, kes mind kommentaariumis sellest asjast informeeris ja välja pakkus, et Annabelil see olla võib. Ise ma oleks ilmselt praeguseks küll murest üdini murtud olnud, sest isegi perearst ei osanud midagi öelda ega teha.

Haigusest aga lähemalt võin jutustada seda, et esmaspäeval käisime me Annuga jalutamas ja öösel kui magama läksin, nagu öeldud, tõusis tal palavik ja ta oli mega kuum. Sellest sai mulle ka esimene magamata öö, sest mul oli endal ka palav seda kuuma last kaisus hoida ja peale selle niheles ta palaviku tõttu läbi une väga rahutult.

Järgmisel päeval, so siis teisipäeval, oli Annabelil ikka palavik. Üsna sinna 39 kanti, sai jälle paratsetamooliküünalt ja pidas päeva kenast vastu. Palavikust hoolimata oli ta ikka asjalik ja rõõmsatujuline, lihtsalt et magas nagu normaalne beebi magama peaks – rohkem. See oli vahelduseks täitsa tore. :D Õhtul andsin talle putru, et ehk täidab kõhtu kenasti ja saab paremini magada. Küünalt sai ka, sest õhtuks oli palavik jälle kõrge. Öösel magas suurepäraselt.

Kui kolmapäeval palavik ikka veel kõrge oli, siis helistas Keio murelikult perearstile, kes ei osanud suurt midagi aidata. Kui köha ja nohu ei ole, laps rõõmsatujuline, siis ju ei saagi selle palja palavikuga midagi väga ette võtta. Igaks juhuks palus ta siiski uriiniproov viia, et ehk on tegu kuseteedepõletikuga. Sealt aga midagi ei selgunud ja nii ma siis mõtlesingi, et ehk ongi tegu selle müsteerilise kolmepäevapalavikuga. Arvestasime, et neljapäev peaks viimane päev siis olema ja kui siis läheb palavik mööda, siis ju oligi nii.

Kolmapäeva öö aga oli üks hullemaid üle pika aja. Õhtul andsin Annabelile jälle hea une putru ja panime ta unele. Mingi hetk ta aga ärkas ja enam ei uinunud. Ma võin tõesti öelda, et ta röökis meeleheitlikult kuni kella poole neljani öösel välja. Rahulik oli ta ainult siis, kui teda süles hoida. Nii me korda mööda temaga ringi jalutasime. Lõpuks oli minu kord, jalutasin ja jalutasin ja lõpuks ei meeldinud talle enam isegi süles olla. Olime täiesti nõutud ja väsinud. Ei saa ju aru, mis lapsel viga on, ise ta ka öelda ei saa.

Kahtlustasin, et äkki tulevad siis silmahambad. Uurisin ta igemeid, no.. on teised küll silmahamba kohtadelt sellised valged, aga ega ma eelmiste hammaste puhul ju ka midagi aru ei saanud, kas on tulemas või ei, seega ei tea. Samas Annabel eriti tatti ei pritsi, näppe suhu ei topi ja muudmoodi nagu märku ei anna, et igemed kiheleks. Aga no äkki ikkagi? Kui igemegeeli määrisin, siis jäi hetkeks nagu rahulikumaks küll, aga samas see tundus olevat vaid seetõttu, et ta jäi selle magusat maitset uudistama.

No igatahes ei meeldinud talle lõpuks enam süles ka olla ja ma otsisin siis mingit külmkappi pandavat närimisrõngast taga. Panin ta korraks põrandale, et seda paremini teha saaksin ja hops – laps vait. Nii ma siis kell kolm öösel tal mängumatil hoopis mängida lasingi, kuigi tean, et see ei ole eriti soovitatav. Aga ma olin lihtsalt nii väsinud ja see paistis olevat ainuke viis, et ta eluga rahul oleks. Natuke aega siis mängis seal ja lõpuks sain ta jälle rahulikult sülle võtta ja magama jalutada.

Neljapäeval oli palavik juba kõvasti väiksem. Tema tuju oli nii ja naa. Eks natuke vist sellest, et öösel nii pikalt üleval sai oldud. Režiim sassis ja väsimus kallal. Iga natukese aja tagant tahtis uuesti tukastada ja pikalt ei jaksanud üleval olla. Uurisin ta keha ka ja paistis, et neid roseooliga kaasnevaid punnikesi ei paista küll kuskilt, et ju siis joppas. Kuidagi suutis ta õhtuni ikka vastu pidada ja õhtul sai kenasti magama ja magas ööläbi – hurraa!

Täna hommikul aga ärkas Annabel nuttes, mis pole ka kuigi temalik.. eriti hommikuti. Vaatas siis mulle mureliku näoga otsa ja mida ma näen – laps üleni punasetäpiline. Õnneks mitte näost, aga näo ümbert, kõrvade tagant, kaela alt, rinnalt, kõhult, natuke ka seljalt. Üleöö. Õnneks mitte nii hullult, kui ülevalpool väljatoodud lingis pildil, aga ikkagi ebanormaalsed täpikesed. Kuum ta pole enam absoluutselt, seega ma ei ole teda enam kraadida viitsinud, aga jah, paistab, et nüüd tuleb vaid oodata, et need punased täpikesed ka ära kaoks. Hea teada, et lapsel midagi hullemat viga ei ole, aga see haigus oli küll siiani üks raskemaid katsumusi lapsega seoses. :D

Ja thank god, et Keio just sellel nädalal kodus sattus olema. Olen seda talle miljon korda öelnud, et ma üksi oleksin ilmselt hulluks läinud. Uuh, õudne. Ma loodan, et Annabel enam iialgi haigeks ei jää. :D

IMG_6956c IMG_6961c IMG_6955c

9 kommentaari

  1. Jane ütleb:

    kust põlvekaitsmed said? :D

  2. Diana ütleb:

    Tahtsin ka just nende põlvekaitsmete kohta küsida :)

    1. Katre ütleb:

      Ise tegin. :D Tahtsin DIY postituse ka teha, aga ma nii kohutav meisterdaja ja tulid nii halvasti välja, et sinnapaika see asi jäi. :D

  3. Emma ütleb:

    äkki on tuulerõuged?

    1. Katre ütleb:

      Loodan südamest, et mitte. Praegu selliseid põletikulusi või mädaseid punne nagu ei ole, aga kui esmaspäevaks pole paremaks läinud, siis küll arstile näitama jah. :(

  4. pips ütleb:

    leetrid levivad ka praegu.

  5. Liisa ütleb:

    Tuleviku mõttes pole väga mõistlik lubada lapsel kortsutada , rebida ajakirjadest lehti välja . Hiljem teeb ta sama raamatutega ka .

    1. Katre ütleb:

      Avastamise mõttes teeb ta seda kunagi nii või naa. Noh.. saab oma esimese ajakirja pihku ja vaatab, ohho.. krõbiseb.. JA KORTSUB. :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga