igapäev

Üle lahe Soome poole

14. aprill 2014

Ega ma ära pole kadunud, laev põhja ei läinud ja laevast ma maha ka ei jäänud. Kõik läks ülimalt kenasti. Laupäeval läksin siis trollile ja sõitsin kesklinna. Nagu loodetud, jäi piiga vankris magama ja selle võrra oli mu süda natuke rahul, et ehk ta ei kipu terve päev jorisema. Kaubamaja juurest jalutasin sadama poole ja jõudsin veidi tormates isegi hulga varem kohale. Käisin tiiru Norde Centrumi Rimis ja ostsin paar saiakest ja juua kaasa, kuigi algne plaan oli laevas kuskile sööma minna. Hea idee, sest laevas ma ei viitsinud kuskile kohvikusse end pressida. :D

Sadamas tuli kõigepealt minna teisele korrusele, et piletid välja trükkida ja ma ei viitsinud liftiga minna. Üsna tihti ei viitsi ma kaubanduskeskustes jne liftiga sõita, isegi kui olen vankriga, vaid saan ikka eskalaatoriga ka mindud. Pole ju tegelikult raske vankrist kinni hoida ja see sinna treppidele ära sättida. Seekord aga jätsin ma kaamerakoti vankrikookoni peale, kus ma ikka armastan asju hoida ja kui siis eskalaatoriga üles sõites vanker kaldu läks ja kott maha libisema hakkas, haarasin ma ühe käega koti poole ja teine käsi unustas vankri ära, läks nõrgemaks vms ja nii ma sinna uperkuuti potsatasin, mis oli eriti.. koba. Kuidas ma küll sain nii? Õnneks tagant tulevad inimesed abistasid mind siis püsti tagasi. Haiget sain natuke vaid pöidlale, mis jäi vist vankrisanga alla ja niisama oli kerge šokk sellest kukkumisest. Kuna vanker aga läks täiesti püstisesse asendisse, siis Annabel vajus kookoni alla ossa käkra, aga jumalale tänu, paistis, et tema väga šokis ei olnud ja tema seega kuskile aia ei saanud.

Kui piletid käes, tuli edasi minna kolmandale korrusele, kust siis laevale minek toimus. Sinna otsustasin ma igaks juhuks ikka liftiga minna. Jõudsin üsna parajal ajal, sest ruum ei olnud laevalesuruvaid inimesi veel täiesti täis pressitud ja sain hetkeks ka pingile maha istuda. Võtsin Annabeli sülle ja kohe olid lähedalolevad Soome tädikesed temast vaimustuses. Eks vanadele inimestele meeldib ikka ju lastele rõõmsaid nägusid teha ja nende vastu üleüldse huvi tunda. Nii palju ma aru sain ja vastata oskasin, et nad küsisid lapse vanust ja nime ja heietasid midagi omaenda lastelastest või sugulastest.  Annabel naeratas rõõmsalt kõigile vastu, ega võõristanud kedagi. :)

Kui kord laevale saime, siis suundusin ma kohe kaheksandale korrusele (ajaa, Tallink Superstariga sõitsime) ja läksin laste mänguplatsile, sest see tundus selline mõnus koht, kuhu maanduda. Seal oli vaip maas ja Annabelil hea roomata. Muidugi lootsin ma, et ehk on seal läheduses siis ka ruum mähkimiseks või mingi variant imetamiseks, aga seda ma ei leidnud. Otsustasin, et kuni Annabel midagi ei kaeba, siis üritame olukorra üle elada.

Mänguplatsil oli ta igati tubli, käputas ringi ja peale selle, et temal silma peal pidin hoidma, pidin jälgima ka teiste lapsi, sest nagu ikka on mõni eriline jõhkard ja tormab ringi nii, et absoluutselt ei vaata kelle või mille otsa ta jookseb. Teised lapsed seal tundsid ka beebi vastu huvi. Oli nii soomlasi kui eestlasi. Tulid ja tahtsid Annabelile pai teha, üks ~aastane tüdruk isegi tahtis aina musitada, õigemini talle keelt suhu toppida.. ee.. jah.. tänan, ei. Igatahes oli Annabel heatujuline ja sõbralik. Ajas oma asja ja kui keegi lähedale tuli, siis proovis otsas turnida.

Lõpuks aga hakkas Annabel siiski kurtma ja tahtsin tal mähet vaheteda. Selle kaheksanda korruse invavets polnud midagi erilist ja seal ei olnud mähkimiseks mingisugust lauda, seega selle välistasin ma ära. Terve laeva invavetse ma läbi käia ei viitsinud, sest ei osanud loota, et sealgi olukord parem oleks ja lõpuks vahetasin selle mähkme kiiruga lihtsalt vankris ära. Ei olnudki midagi hullu. Siis aga tuli Annabelile süüa anda ja igal pool oli rahvast. Mitte, et ma ei oleks julgenud kuskil tissi paljaks võtta ja talle süüa anda, aga see tundus lihtsalt natuke kohatu. Peale selle on Annabel jube kehv sööja kui ümberringi on sagimine, sest siis ta aina tahab ringi vaadata ja igavene maadlus on teda sööma saada.

Läksin siis kuuendale korrusele infoleti juurde ja küsisin, kas neil on mingit ideed või võimalust, et saaks imetada kuskil, et noh.. laev nii rahvast täis ja kuskil ei ole nagu eriti sünnis seda teha. Noormees sealt ütles, et otseselt ei ole neil selleks spets kohta, aga eks tuleb midagi välja mõelda: “Ega last ju nälga ei saa jätta.” Siis sehkendas ta natuke arvuti kallal, kuni andis mulle kajutikaardi, ütles kajuti numbri ja et võin seal oma asjad ära ajada. Tänasin ja suundusin korrus üles poole oma privaatsust otsima.

Seal selgus, et selle kaardiga see kajuti uks lihtsalt EI AVANE. Ma proovisin oma miljon korda ja igate pidi seda kaarti (rohkem ikka õiget pidi), aga kajutisse ma ei saanud. Samas aga tundus see kajuti esine koridor olevat inimtühjem kui kogu muu laev. Suvalisi inimesi seal ringi ei tatsanud ja seega istusin ma lihtsalt nukralt nagu vaeslaps kajuti ette maha ja andsin seal samas siis Annabelile rinda. Noh, endal oli lihtsalt kuidagi väga kodutu tunne seal ukse taga niimoodi olla, aga ma ei viitsinud uuesti liftiga korrus alla poole nutma ka minna, et ust lahti ei saa ja siis ilmselt jälle kuskile kajutisse uuesti proovima minna jne.

Sain Annabeli söödetud kui juba kõlaski teadaanne, et 10-minuti pärast oleme Helsingis ja panin siis meie kodinad kokku ja viisin kajutikaardi tagasi infosse. Kahjuks polnud sel hetkel enam see sama teenindaja seal, muidu oleks talle ikka maininud, et ma sisse ei saanud, aga uut inimest ei viitsinud teemasse sisse juhatada. Hiljem märkasin muidu ka, et seal samas infoleti kõrval on üks invavets/mähkimisruum (nii oli uksel kirjas) ja et võtit peaks saama siis letist küsida. Siis läksime laeva ukse juurde ootama, et saaks eesotsas välja enne suuremat sagimist. Nii oli. Sadamas ootas meid juba Keio ja siis tulime Kivenlahti ja kohanesime niisama. Õhtul saime Annabeli kenasti magama ka ja ühesõnaga oli ta päev otsa suurepärane, nii et kannatab temaga trippida küll. :)

Kehv lugu on nüüd see, et ma ei saa siia hetkel õiget pilti lisada, sest Keio arvutil ei ole mälukaardilugejat ja ma ei võtnud kaamera juhet ka kaasa, kuna ma ei ole seda eluilmaski kasutama pidanud. Nii et ma ei saa kaamerast pilte kätte ja oi kui kurb ma selle pärast olen. Aga ehk mõtlen mingi aeg midagi välja. Hetkel lähen söön hommikust ja loodan, et ilm ilusamaks läheks, et lähiümbrust vankriga uudistama minna. :)

IMG_6783c

see pilt on kodus, Eestis, tehtud, mõnda aega tagasi. :D

14 kommentaari

  1. Maria ütleb:

    Tead Katre mulle hakkab Sinu blogi aina rohkem ja rohkem meeldima :) Ausalt. Endal kodus kasvamas 4 a poiss, seega otseselt midagi ühist nagu meil pole :) Siiski mulle tohutult meeldib Su kirjutamisstiil. Naiselik, rahulik ja naljakas :) Meeldib, et isegi Sinu “vingumine” tundub armas ja kuidagi hästi positiivne oled. Ja tütar on Sul ka imearmas. Mõnusat kevadet teie toredale perele ja loodan, et jätkad blogipidamist veel kaua :)

    1. Katre ütleb:

      Aitäh sulle ilusate sõnade eest, Maria. Väga tore, et meeldib. :)

  2. Kat ütleb:

    Ühinen Maria arvamusega :) Pisikest beebit mul ammu enam peres pole, on üks suur poisivolask, aga Sinu blogi on mõnus lugeda. Arukas, tasakaalukas ja mõistuspärane lähenemine ilmaelule, lisaks mõnus ports huumorit. Väga vahva noor pere olete!

  3. Marina ütleb:

    Ma ei taha targutada!:) Aga kas mitte eskalaatoritele vankriga minemine keelatud pole?

    1. Katre ütleb:

      Ma ei tea, ei ole sellele kunagi tähelepanu pööranud ja näen pidevalt ka teisi oma vankrite-kärudega mööda neid liuglemas. Turvalisuse huvides muidugi vist oleks loogiline, et oleks keelatud küll.
      Aga näiteks kui Mustikas avati, siis polnud seal veel lift esimesed kuu aega valmis ehitatud, seega kas vankriga inimesed siis polekski kuidagi pidanud seal ringi käia saama? No võib-olla, aga ma keeldusin ja ikkagi läksin sealtkaudu siis. :D

      1. Maarja ütleb:

        Osades kohtades on keelavad märgid, sadamas on kindlalt ja ka soomes hakkavad turvad kisama (Kamppis kogemus :D), kui lähed vankriga nende ligi, samas eestis keskustes pole keelumärke väga märganud.

  4. Karin ütleb:

    Mina sain ükskord kaubanduskeskuses sõimata, kui ma lapsega mööda eskalaatorit alla tahtsin sõita (kärus siis). No ma sain ise ka aru, et see kõige mugavam variant ei olnud, aga tol hetkel oli see kõige kiirem variant. Üks naine aga tundis ennast selles puudutatuna ja arvas, et kõige õigem oleks mulle paar “ilusat” sõna öelda.
    Annabel on aga imearmas! :)

  5. KirsikaH ütleb:

    Tore, et ilusti kohale jõudsid! Kui kesklinna asja ning seltsi vaja, anna teada! (:

  6. Bellemoore ütleb:

    Ei käi kellelegi kuskil kaagutamas, aga ma tõesti ei saa aru inimestest, kes kasutavad eskalaatorit käruga sõitmiseks sest enamus eskalaatorite alguses on näidatud, et käruga on sõitmine seal keelatud. Milleks panna enda ja lapse elu ohtu?
    Aga muidu käin huviga su blogi lugemas.

    1. Katre ütleb:

      Aga miks kasutavad lifti inimesed, kes saaksid trepist/eskalaatoriga kiiremini? Minu arust on see ka üsna idiootne, sest lift peaks ikka olema vankritele, kärudele, ratastoolidele jne, mitte lihtsalt laiskadele inimestele. :)
      Tihti on liftid hõivatud lihtsalt nö tavainimeste poolt ja eskalaatoriga saan poole kiiremini.

      1. ramsen ütleb:

        ei õigusta neid laisku inimesi, kuid minu lähisugulasel on näiteks nii hull kõrgusekartus, et igasugune kaubanduskeskuse kõrgest trepist/eskalaatoritst allaminek tekitab temast meeletut paanikat. seepärast tundubki, et pealtnäha “laisk” inimene kasutab lifti – tegelikult on treppide ja eskalaatori kasutamine tema jaoks täielik piin.

        1. Katre ütleb:

          No selliseid inimesi on mingi 1/100st. Ülejäänud looderdavad ikkagi niisama ja siis veel vaatavad pahase pilguga ka, et miks see vanker end lifti pressida üritab ja nende ruumi röövib. :D

  7. Kätlin ütleb:

    Meie käisime ka paar kuud tagasi esimest korda lapsega laevareisil. Hirm oli küll, et kuidas ta vastu peab reisi ja muidugi mähkimine. Rinnaga toitmist polnud, sest ta allegia tõttu meil RPA peal. Soome pensionärid tahtsid ka kohe lapsega lobiseda (see ongi tore, et erinevalt eestlastest on nad palju sõbralikumad). Kui laevale sain hakkasin nagu snaiper kohe vajalikku mähkimisruumi otsima, et kui vaja siis tean kus on. Meie laeval eraldi WC polnud, oligi naiste wc-s lihtsalt üks kabiin mähkimislauaga.
    Tagasi tulime viimase laevaga ja siis võtsime küll endale kajuti, et laps saaks rahus magada ja veendusime, et oleks võinud ka minnes võtta, sest see kajut polegi nii ülemäära kallis. :)
    aga loodan, et reis möödub ilusti ja probleemideta.

  8. Helin ütleb:

    Ma olen juba üle kolme aasta sõitnud Eesti ja Soome vahet lapsega. Pole see nii hull midagi. Aalati leidsin vaiksema koha kus last imetada. Sai seda tehtud ka nö täiesti avalikult, aga siiski privaatselt salli all ;) Olen nüüd isegi kuulnud, et antakse küsimise peale kajut imetamise ajaks – niiet täitsa lill siis eluke ;)

    Eskalaatorid ja vankrid – ka endal on olukordi olnud, kus peab neid kasutama. Igalpool ju ei olegi lifte! Kuigi igaljuhul on parem kasutada lifti :) Muide, laevas pidime tihtipeale vankrit treppidest alla tassima sest lift oli täis õllekoormaid vedavaid inimesi :P Ja mitte, et oli ühe korra täis.. vaid oligi koguaeg täis :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga