beebiblogi

Rongaema vs kanaema

18. jaanuar 2014

Viimasel ajal olen märganud, et lapsevanemate seltskond jaguneb pea alati kahte leeri. Ühed on natuke rongaemad ja teised on natuke kanaemad. Täiesti äärmustest muidugi rääkima ei hakka, sest päris õiged rongaemad pole tegelikult ju mingid emad ja päris õiged kanaemad on üsna läbikärssand ajudega inimesed. Point on aga selles, et ole sa kumb tahes, nagunii tunned sa aeg-ajalt end halvasti selle tõttu, kes sa oled.

Muidugi teemasid, kus emade tüüpe võrrelda, on miljoneid, aga hetkel on minu jutuorbiidil see, kes ja kui palju oma lapsest eemal tahab olla. Mõni tunneb end halva rongaemana, kui tunnistab, et vajab oma lapsest vahel natuke puhata ja end tuulutada. See on arusaadav. Samamoodi kiidavad sellele takka ka teised inimesed öeldes: “Kes küll ometi viitsiks ja tahaks 24/7 lapsega olla? See on täiesti normaalne, et ema (või mees ja naine mõlemad) vajab oma aega ka. Muidu võib ju hulluks minna!” Sellise jutu peale tunneb siis see niiöelda kanaema end natuke halvasti, sest noh.. mida tema valesti teeb, kui tõesti jaksab ja kohe hea meelega oma lapsega asju koos teha tahab, eksole.

Kui aga kanaema kirjutab, et tema pole oma lapsest teps mitte tüdinenud ja naudib emaks olemist mõnuga, kiidavad kõik takka stiilis: “Jah, need kes puhata ihkavad ja ilma lapseta toimetada tahavad, on liiga vara emaks saanud ja alles ise lapsed!” Siis tunneb ennast halvasti rongaema, sest tegelikult ta ju ei ole ka sugugi halvem ema seetõttu, et ta vahel omaette hingata tahab. Nii et jah, ole kes sa oled, nagunii leidub sul nii poolehoidjaid kui ka mahategijaid.

Märkimist vajab siinkohal, et jutt käib ikka beebidest. Nii umbes kuni aasta vanustest, sest mida vanem laps on, seda kergem ja parem on teda ju kellegi teise hoolde jätta ja seda loomulikumaks see muutub, et laps aeg-ajalt nädalaid vanavanemaid külastab või muud. Nii et jutt käib praegu ikka minu seisukohast ja minu beebiga samavanade laste emadest (hetkel 3 kuud).

Kui üldse hakata emasid üheks või teiseks linnuliigiks lahterdama, siis mina vist kuuluksin pigem sinna kanaemade sekka hetkel, sest ma tõesti teen kõike oma lapsega koos ja teen seda rõõmuga. Ma täitsa meeleldi tahan teda igale poole kaasa võtta ja mulle pole see absoluutselt mingi probleem. Täitsa naerma ajas isegi selline intsident, kui tuli jutuks spaasse minemine ja muidugi mõista mõtlesid teised, et jumala eest tahaks sellisesse kohta ilma lapseta minna, mehega kahekesi, siis minu pähe ei tulnud hetkekski sellist mõtet. Ikka tuli kohe selline pilt silme ette, et mina ja Keio.. ja ikka Annabel ka! :D

Hulluks ei ole ma samuti veel jõudnud minna või seetõttu ära keeranud. Mul on vedanud, et Annabel ei röögi päev otsa ja ka öösel laseb mul ju pikalt magada. Näete, isegi blogi laseb mul pool tundi järjest kirjutada ja ise tsillib rahulikult samal ajal mängumatil. Pärast blogimist lähen ilmselt rõõmsalt süüa vaaritama ja elu ei ole sugugi lapse pärast hetkel seisma jäänud või aju soodaks muutunud.

Samas olen ma mõtlema hakanud, et tegelikult sõltub see kõik hoopiski võimalustest. Minul näiteks ei ole Tallinnas mitte ühtki sugulast, kellele ma saaks ju lapse hoida jätta. Sõbrannasid on ka vaid paar tükki, kellest enamik endiselt ei julge last kättegi võtta, nii et nende seltsi ju last mitmeks tunniks siis jätta ei saa. Ja mõni üksik, kellele lapse võib-olla tõesti meeleldi jätaks, käib tööl ja koolis ja leiab sellist aega, et last hoida, ikka ülimalt harva.

Seega olen ma pooleldi lihtsalt sunnitud oma lapsega kõike koos tegema ja kuna ma sellise eluga juba raseduse ajal teadsin, et Tallinna elama jäädes leppima pean, siis olen ma ilmselt sellega juba nii harjunud, et ma ei suudagi mõelda sellest, et tahaks end ilma lapseta tuulutada. Kui võimalust ei ole, siis pole ju mõtet neid mõtteid mõlgutadagi. Samas olen ma kindel, et kui mul oleks siin inimene, kelle hoida iga nädal last paar korda saaks anda, siis sooviksin ma seda palju meelsamini ja tihedamini teha ja ilmselt teeksin ka. Sest siis oleks võimalus. Ja saaksin sellist mõtlemist ja soovi endale lubada.

Kokkuvõtteks aga palun mitte teksti liiga tõsiselt, solvavalt või üldistavalt võtta. Isiklikult ei pea mina kedagi halvaks emaks ei sellepärast, et ta tahab vahel end tuulutada või sellepärast, et ta meeleldi hoopis lapsega kodune on. See on siiski igaühe oma asi, kuidas talitab või kuidas võimalusi on. Peaasi lihtsalt, et peast segi ei keera. :D

Kuidas aga teil on? Kas on võimalust last kellegi hoolde jätta? Kui, siis kas teete seda meelsasti või kaasate lapse ka ikka peretegemistesse? Või kui ei ole võimalust, siis kas igatsete oma aega väga ja tunnete, et olete üksi lapsega tegelemisest hullumas? :)IMG_4223cIMG_4228cIMG_4212c

22 kommentaari

  1. Britt ütleb:

    Kui nüüd täitsa aus olla, siis esimest korda olin ma Eileenist eemal kui ta oli alles kahe nädalane. Parim sõbranna pidas sünnipäeva ja kuna meie sõprus on vahemaa ja tema kiire graafiku tõttu üsna karidel mõnda aega juba, siis ma tahtsin sinna minna, et natukenegi sidet tugevdada. Kokku olin ma ära küll kõigest 4 tundi aga negatiivset vastukaja sain ikkagi, et näe, läheb vastsündinu kõrvalt pittu.
    Muidugi terve selle “peo” näitasin ma kõigile telefonist lapsest pilte ja nutsin umbes kolm korda, et miks ma olen siin üldse. Saa nüüd aru kas ronk või kana siis :D

    Aga muidu väga vabatahtlikult lapsest eemale ei lähe. Ämm pakub alatihti, et tooge aga laps ööseks ja puhake ise. Mina aga ei näe mõtet, et ise magan kodus ja siis saadan lapse mujale. Oleks, et mees kingiks näiteks mingi spa paketi, et tuleb kodust ära minna, siis näeks asjal juba mõtet. Muidugi on ta praegu juba sellises vanuses, tegelikult isegi ööks võiks ta jätta kellegi teise hoolde.

    Samas mesinädalatele läheme me ilma lapseta. Lihtsalt leiame, et nagunii saavad suurem osa reise tulevikus olema perereisid, kus tuleb temaga nii või naa arvestada, et las pulmareis olla ikka pulmareis. Lapsest olenevalt muutsime plaane ainult nii palju, et kahe nädala asemel Aasias või Lõuna-Ameerikas veedame hoopis nädala kuskil Euroopas.

    Ühesõnaga mina ise ka ei saa aru kumb ma siis olema peaksin :D

    1. Katre ütleb:

      Mul sama. Hetkel olen kanaema, aga samas kui antaks võimalus, muutuksin ju võib-olla kohe rongaks? :D

      Igatahes aga suht pinda käib see teema kohati, sest päris halb tunne on, kui teised räägivad, kuidas nad lähevad kodus hulluks kui kogu aeg peaks lapsega olema ja siis ma ütlen, et “No mina peangi olema.. ja meelsasti olen ka.” :D Siis selline tunne, nagu mind lolliks peetaks, et istub ainult lapsega kodus.
      Eriti kino on, kui keegi suudab öelda midagi sellist, et “sealt need memmekad tulevad, kogu aeg ema tiiva all ja hiljem ei saa elus hakkama.” Halloo, jutt käib 3-kuu vanusest! :D

  2. kadilblog ütleb:

    Mul elukaaslase vanemad jätsid oma 3 aastase lapse lausa 1 kuuks õe-vendade hoolde, et minna pikale reisile PUHKAMA! Lõdvaks olen ennast beebi kõrvalt tahtnud ikka lasta, sest ta mul ikka tihtipeale selline jonnine ja kui võimalus ongi siis teengi “omi asju” aga kui olekski meil reisile minek, siis kindlasti koos oma lapsega, ei suudaks küll nii pisikesest ühe ööpäevagi eemal olla, sest ma iga sekund-minu tahaksib helistada “äkki pole kõik korras, äkki ta nutab,äkki ei saada hakkama”. Last oleks küll võimalus jätta kellegi hoolde, paljud on seda pakkunud aga miskipärast usaldaks ma oma lapse vaid minu ema juurde

    1. Katre ütleb:

      No 3.aastast on minu arust juba täitsa norm nii pikaks jätta sugulaste hoolde. Ma ise ka umbes nii vanalt ikka veetsin pikalt aega vanaemade juures jms. Täitsa meeleldi olin ka ja nii vanale lapsele saad ikka selgeks teha, et ema tuleb tagasi või et ema on ainult telefonikõne kaugusel.
      Aga beebi puhul mina ise isiklikult ühe õhtu/öö ikka peaks vastu, aga kauemaks küll mitte. Mõni mõtleb, et noh, beebi kõrvalt just parem, ei saa teine ööd ega mütsi ju aru maailmast veel, aga ma kipun just mõtlema, et talle ainuke tuttav asi siin maailmas hetkel ongi see ema kehasoojus ja kui seda pikalt ei ole, siis ega tema aru ei saa, kas ema tuleb tagasi või mitte – tunneb end mahajäetuna.

      1. Britt ütleb:

        Mind pagendati ka titest saati Saaremaale vanaema juurde suveks. Juunis viidi, augustis toodi, mis seal ikka, emotsionaalseid arme just ei ole, aga enda last nii kauaks “eest ära” ei saadaks :)

  3. dellu ütleb:

    Las annabel saab 2-3 aastaseks, tahaks teada kas siis ikka samat juttu räägid :) Mehega koos on vaja ka lihtsalt kahekesi olla ju. Muidu ongi aasta pärast nii, et nn. soome mees sul tuleb koju jutuga, et tal teine pere ;) Palun mitte solvuda sellise kommentaari peale! Ps. Tita on väga armas ja väga emme moodi :)

    1. Katre ütleb:

      Kui sa loed mu postitust + eelmist kommentaari, siis ma ütlesingi, et minu arust 1+ aastase lapse kellelegi jätmine pikemaks ajaks on täiesti normaalne! ;)

  4. ailialber ütleb:

    Ma olen hetkel oma 4 päeva vanusele pojale ilmselgelt veel kanaema… küll aga korrutatakse mulle viimasel ajal nii palju (ja raseduse ajal), et küll on tore, et mul nii palju lapsehoidjaid on ja peabki laps harjuma olema ka teiste inimestega ning seda võimalikult palju.
    Minule on sellest jäänud ainult mulje, et kui mina ütlen, et tahan olla oma lapsega koos nii palju kui võimalik, et hellitan ta ära ja on memmekas. Mind lihtsalt häiribki see, et teiste arvates see kuidagi nii paha on, et ma temaga koos tahan olla :/

    1. Katre ütleb:

      See hellitamise asi minu arust ei saa veel NII pisikese kõrvalt ikka toimuda. Vähemalt “shit happens” kõigile, kes suutsid oma lapse esimesel eluaaastal erveks eluks sellega memmekaks teha. :D

  5. Ethel ütleb:

    Mina olen ilmselt siis Rongaema sest mul on abiks lapsehoidja. Juba siis oli kui ma tööl ei käinud aga eelmisest nädalast alates olen poisist päevasel ajal rohkem eemal sest asusin uuesti tööle. Kuigi töökoht on kodule väga lähedal ja esimese nädala jooksul on jubamitu korda juhtunud, et lõunapausil ka kodust Silveri juurest läbi hüppan.

  6. Elle ütleb:

    Mida vaemaks laps saab, seda rohkem hakkab ta teadvustama seda, mis temaga tehakse. Nt kui tegu on juba 4-6 a lapsega, siis võib päris raske olla teda kuskile maha jätta, sest ta arvabki, et vanemad jätavad ta maha ja ei tule tagasi, isegi kui vastupidist seletad. On mingeid perioode, kus nad ongi rohkem n.ö memmekad ja hakkavad nutma niikui vanem silmapiirilt kaob. Samas kui ta on nooremana harjunud olema erinevates kohtades, võib asj jällegi valutum olla..

    1. kadilblog ütleb:

      Enda kommentaari peale mõtlesingi pigem seda, et lapsele sa võid ju öelda, et emma-issi puhkavad vms ja tulevad varsti tagasi aga ikkagi oli lapsel tunne nagu ei tulegi vanemad tagasi ja nüüd ei taha laps vanemaid kusagile lasta, sest ta kardab, et nad lähevad jälle ära ja nüüd hull memmekas. Laps võib ju küll kenasti käituda teistega,aga mina isiklikult küll nii kauaks eemale ei läheks.

  7. Gätlin ütleb:

    Suht suur ronk olen võimalusel :D Aga siiski oleneb ka lapse vanusest ja kuidas ta teiste inimestega läbi saab ja ma ikka pakin lapsele pool elamist kaasa ja helistaks koguaeg, et mis laps teeb jne. Samas tuleb see kasuks, lapsed õpivad juba varakult, et kui ema uksest välja astub siis vahte pole kui kaua see aega võtab ta tuleb ikka lõpuks tagasi :) Samas olen kohati sunnitud oma lapsi kellegi hoolde jätma, sest mul pole ju mees, kes nendega vajadusel koju jääks. Näiteks vaja autokooli minna või koolis käia või mõni teine ametlik kohtumine, kasvõi naistearst või hambaarst. Ja kuna ma ka koguaeg üksi toimetan oma laste ja oma elamise ja oma rahaga, üksi mõtlen siis mida kuidas ja kellega teha, siis lihtsalt kärssan läbi veidi ja tõesti vajan vähe tuulutust. Olen siiski väga valiv, kellele oma lapse hoida jätan. Eelistan ikka mõnd pereliiget.

  8. MM ütleb:

    Minul ema vaatab heameelega last. Sündis novembris 2012 ning esimese elukuu jooksul oli mul palju asjatamist sellega seoses. Vahel oli lihtsam laps koju jätta ja sipsti asjatamas ära käia, kui oleks lapse sisse pakkinud, vankrit lumes lükanud ning kuhugi asutusse jõudes lapse lahti pakkinud jne jne.
    Esimese lennureisi tegime perega, kui poeg oli 1 kuune. Ei mingit probleemi.
    Kui poeg oli 2 kuune, käisin tuulutasin end väljas, väike pubi-ja klubituur. Enne minekut söötsin tal kõhu täis ja panin magama ning tagasi jõudsin just esimeseks öiseks söögiajaks.
    Laps oli 4 kuune, kui käisime Austrias, et mina saaksin lumelauaga sõita. Mina nautisin mägesid, issi oli lapsega, iga 2h käisin söötmas.
    Happy wife means happy life!
    Lapse panin sotsialiseeruma, kui ta oli 10 kuune, 3x nädalas 9:00-13:00. Laps on õnnelik ja mina ka.

  9. B ütleb:

    Mina olen jällegi väikesest peale lapsi harjutanud erinevate inimeste juurde, nt enda ja mehe vanemate juurde ja enda vanaema juurde. Siiani on see ainult kasuks tulnud, nt lasteaeda harjutamine on täiesti valutult läinud, kohe esimesest päevast jonnita jäänud. Nüüd juba minu 3-aastane nõuab ise juba näiteks nädalavahetusel maale vanaema juurde mängima. Ei arva, et olen nüüd rongaema kohe. Saan käia seal kus tahan ning hoitakse senikaua hea meelega lapsi. Enamjaolt käin paar tundi kuskil ära, kuid on juhtunud et nt ka terve nädalavahetuse kui tõesti ei saa lapsi kaasa võtta. Siiski enamjaolt olen nendega päevast-päeva koos ning vahepeal on vaja seda nö oma aega ka veidi :)

  10. Mammu ütleb:

    Mina olen sunnikorral kanaema, sest mul siin Itaalias ei ole kedagi. Alguses kui esimene poeg sündis, siis ämm mõned korrad hoidis, sest esimene lapselaps ja huvita eks ja siis äkki ei tahtnud enam üldse hoida. Nüüdseks kui oleks vaja et paar tundi lapsi vaatab (5a ja 3a) kuni mina tööl olen (meil on ämma-äiaga koos pood ja kuna lapsed mul lasteaias ei käi siis nad on minuga 3xnädalas poes kaasas) siis tema vastab selle peale et tema ei ole kohustatud vanaema olema…. Igatahes olen alati õelnud et kui ainult saaks siis pageks kohe laste juurest ära aga nüüd kui suurem poiss peaks sügisel kooli minema hakkasin mõtlema et kuule äkki hakkaks teda kodukoolitama :D Nii et olen ikka kanaema lõpuks :)

  11. Svea ütleb:

    Ma olin esimest korda lapsest eemal kui ta oli 4-kuu vanune, olin ära mõned tunnid aga ikka koguaeg mõtlesin ta peale. Ja nüüd kui B oli kolmene, siis läksime ka nädalaks Hispaaniasse reisile ja jätsime ta tädi juurde, B oli NII NII rahul, saad Sa aru, ta siiamaani räägib, et tahaks jälle mitu mitu ööd seal olla. Sessuhtes, mul on alati süda rahul, kui ta on oma tädi juures, ma TEAN, et temaga seal tegeletakse palju ja tal on seal hea. Eks ma olin kurb ikka ja nutsin, kui temaga telefonitsi reisil rääkisin, aga teisel pool telefoni oli üks hiilgama õnnelik laps. :D tuulutada on end vaja mõistuse piires..

  12. sirle ütleb:

    Mina olin esimest korda lapsest eemal siis, kui ta oli natukese üle 1-kuu vana. Ja me käisime elukaaslasega kinos. Lapse jätsime elukaaslase ema kätte, kelle juures me ühtlasi ka toona elasime. Ma võin surmkindlalt väita, et ma vaatasin vist telefoni terve selle filmi jooksul vähemasti iga 10ne minuti tagant. Ja tahtsin ruttu peale filmi koju minna. Elame samamoodi Tallinnas. Nüüd on aga nii, et homme saab laps 1-aastaseks, kuid selle aja jooksul pole ta pidanud ühtegi ööd ilma minuta ja lapse isata veetma. Olin suvel haiglas 4 päeva, kuid siis oli ta issiga kodus. Ning kui lapse isal oli vaja minna kussgile, siis olin ikka mina kodus. Kuid, päeval olen teda jätnud küll hoida. Ja on ka selliseid kordi, olnud kus läheme elukaaslasega õhtul välja ka keegi teine paneb lapse ööunne, kuid ärgates oleme Me ikka tema juures.
    Hoidmiseks saangi last vajadusel jätta kas elukaaslase ema või õe hoolde, kuid alati, kui võimalus, võtsn lapse endaga kaasa, sest ega ma ei tahaks ka koguaeg kodus tšillida vanaema või tädiga :)

  13. k ütleb:

    Täitsa esimest korda kui ta oli 3 nädalane, pidin libedakoolitusele minema, siis oli emaga 6-7 h, millest 4,5 h magas. Ööseks jäi aastavahetusel, viisin eelmisel õhtul, tõin järgmisel lõunal. Mõlemal korral piim rinnast kaasa :)
    Nn puhkust on mul küll väga vaja! Mu laps väga rahutu. Päeval magab 40 min, vahel 1 h, harva 2-3 h. Enamus aega tahab palju lähedust, üksi mängib max 10 min, seega ma väga seotud! Trikid, asjad proovitud, iga päev midagi uut lisaks :D öösel saan magada, sööb 2x, päeva vahel ema abis, enamjaolt laps minuga.
    Nii, et ma ronga-kanaema :D

  14. Kati O ütleb:

    Ma olin lapse sündimisest kuni pea kaheseks saamiseni kanaema ja oi, kuidas ma seda kahetsen! Praegu on 2,3,a laps selline, kes jääb väga harva vanaema juurde ilma “emme!” karjumata ja nutmata. Oleks pidanud varem juba harjutama hakkama. Ja noh, mehega suhted kannatasid ka selle lapsega kôige tegemise all.
    Kolme kuu vanusega veel, aga ca aastaselt, tuleks hakata veidi harjutama :).

  15. Kai Klaarika ütleb:

    Ma ka v6taks lapse (alles 3-nädalane) spaasse kaasa. Pidu v6i soppamist ka ei igatse, istun heameelega titega kodus. Ma juba ilma lapseta olin pigem kodune nohik.
    Aga kodus istudes on mulle oluline, et laps päevasel ajal ka paar-kolm tundi omaette magaks, siis saan kodus natuke “mina ise” olla. Vot see hoiab m6istuse korras.
    Nii et lähisuhtes rongaema?

  16. livingk ütleb:

    Ise tunnen, et olen see vahepealne….väga igatsen kuskile lõõgastuma minna, just ilma lapseta..aga samas kui lapsest eemal olen, siis nii tahaks temaga koos olla:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga