beebiblogi

Mida teha imiku kukkumise korral?

6. detsember 2013

Mõni pidas mu eilset postitust natukene kohatuks, kuid mina pean siinkohal ütlema lausa, et jumalale tänu, et ma selle siia postitasin. Pean tunnistama, et ise ma tõesti ei osanud muret tunda, et peaks kohe kuskile tormama, sest nähaolevalt ei olnud lapsel siiski midagi viga. Rahunes maha ja oli täitsa tavapärane rõõmus kaunitar edasi.

Ka ei pakkunud mulle muretsemiseks põhjust ükski neist inimestest, kellele ma kukkumist selle blogiväliselt mainisin. Arvati samuti, et juhtub ikka. Lõpuks aga päris mitme kommentaari peale hakkas mingisugune kahtlus ikkagi minus aset leidma, et äkki ikka peaks muretsema!? Mõtlesin, et ehk tõesti peaks kellegi targemaga konsulteerima kui ainult iseenda sisetunnet usaldama või kommenteerijaid kuulama.

Seepärast helistasingi siis oma perearstile. Kuna perearst niisuguste juhtumitega väga ei tegele, sest neil ei ole koha peal õigeid vahendeid nende asjade uurimiseks, siis nõustas ta mind natuke edasiste kukkumiste vältimise teemal ja suunas mind igaks juhuks helistama hoopis Tallinna Lastehaigla valvetraumatoloogile ja ka tema arvamust asjast kuulama, kas on vaja kohale minna või ei.

Sealt vastas mulle telefonis üks muheda ja sõbraliku häälega meesterahvas, kes rääkis, et üldiselt on tõesti soovitatav minna erakorralisse vastuvõttu, kui imik kukub. Seda seepärast, et esimesed 48h pärast kukkumist on niiöelda kriitilisemad ja tuleb last hoolega jälgida – kas tekib muhke, sinikaid, oksendamist, loidust, häireid motoorikas, söögiisu kadumist või söögiaegade harvenemist jms. Kuna mina pidin tõdema, et ma kohe muret tunda  ei osanud ja juba ongi 48h möödas, arvas temagi, et sel juhul muretseda ei ole enam tarvis, kui ühtegi neist sümptomitest ei ole siiani avaldunud ja laps on rahulik.

Minu küsimuse peale, et kas võib olla, et lapsel mingi varjatud ajukahjustus tekkis, imestas ta veidi ja kinnitas, et laps ei oleks siis tavapärase käitumisega ja praeguseks hetkeks oleks kindlasti juba sellest miski märku andnud. Samuti loeb siinkohal ka see, kuidas laps kukkus. Kui ta pead esimesena ära ei löönud, on samuti veidi vähem põhjust muretsemiseks, sest pea on neil siiski kõige õrnem kehaosa ja kätele-jalgadele kukkudes on põrutus leebem. 

Siinkohal otsustan ka mina nüüd edasi ikkagi rahulik olla. Usaldasin oma sisetunnet, kuid hakkasin selles natuke kahtlema, aga kuna ka asjateadjam inimene mulle kinnitas, et muretsemiseks ei ole (vähemalt enam) põhjust, siis mis ma ikka selle pärast enam muretsen. Loodan parem, et oli ikkagi õnnelik juhus, millest saan õppida seda, et ma nüüd enam MITTE IIALGI ei jäta teda kuskile nii ja alati sätin ja mässin miljon patja talle turvaliselt ümber ka siis kui ma ise parajasti koos temaga diivanil või voodil olen.

Küll aga teistele saan siinkohal ju kasuks olla, kellel endal väikelaps käes või kõhus kasvamas. Võimaluse korral KINDLASTI minna erakorralisse vastuvõttu esimese 24h jooksul, sest väikese (eriti 1-6 kuu vanuse) inimese  kukkumisel (diivanilt, voodilt, mähkimisaluselt jms) võivad olla tõsised tagajärjed ja parim on konsulteerida ikka arstiga! Jälgida lapse käitumist, meeleolu ja vigastusi. :)

Mina olen samuti edaspidi hoolikam ja targem. Vaevalt elu teist korda halastab. ;)

IMG_2400cc

14 kommentaari

  1. k ütleb:

    Oeh kui armas ta teil ikka on! :) kas sa ütleksid mulle, kus sa selle peakatte lapsele ostsid mis mütsi alla käib? Elan küll Tartus aga sooviks enda lapsele ka sellist mõnusat plikalikku :)

    1. Katre ütleb:

      Kui sa seda lillelist tuukrimütsi mõtled, siis selle leidsin Prismast. Ehk on Tartu omas ka? :)
      Muidu ei näe tuukrimütsid just kõigeilusamad välja, kuid see oli tõesti armas ja nunnu. Ja noh, kuna ta tavalisest mütsist oma kõrvad muudkui välja nihutab, siis oli midagi sellist ikka vaja. :D

      1. k ütleb:

        Tee vahest paar kiiret klõpsu fotokaga sinust ja lapsest enne õueminekut :) oleks tore vaadata, kuidas teised lapsevanemad enda lapse “kokku/kinni pakivad” . Huvi pärast küsin, käite lapsega tihti õuea vankrisõidul?

        1. Katre ütleb:

          Oleneb ilmast ja viitsimisest ja sellest, mis kell me kargud alla saame – pimeda peale ei taha väga jätta jalutamist. Mõni nädal käime rohkem, mõni nädal vähem. Päris sellist igapäevast rutiini pole loonud.

          1. k ütleb:

            Mõnes mõttes sul veab, et väga käima ei pea ja laps sul toas magada tahab. Meil päeval ei taha laps üldse toas magada, nii 15 min magab ka tund üleval ja nii kuni ööuneni. Aga kui ikka õue saame, siis võin tamaga vabalt muretult lausa viis tundi jalutada.

          2. Katre ütleb:

            Mul ta mingi aeg ka protestis magamise osas, aga nüüd imekombel on mõnda aega juba hakanud toas ka magama kenasti. See muutus justkui siis kui ma hakkasin ta uneaegadele rohkem tähelepanu pöörama. St kui ärkab, siis sööb ja mingi 1,5h pärast lõpetan temaga mängimise ja tegelemise ära ja teen tal olemise igavaks, et ta uinuks. Õigel ajal jaole saab, siis pagab kenasti pikemalt. Üle 1-2h ei lase tal väga korraga üleval olla.

            Kui on selline päev, et rohkem jaurab, siis lähen ikka õue, et ta pikemalt uneleda saaks, kuigi kui tal ikka unetu päev on, siis ta vankris ka vahib niisama ringi. :D

  2. Gätlin ütleb:

    Ma lugesin ka eile su postitust, et päris muretult kirjutatud kukkumisest :) Ise pole ma küll kellelegi helistanud aga ma olen ka palju esmaabi koolitustel käinud, et teada, mida sellisel puhul teha. Põhiline on jälgida 24 tunni jooksul lapse käitumist. Neid sümptomeid, mida sa siin kirjeldasid. Üldiselt peaks kukkumisega nii olema, et kui laps kukub enda pikkuse võrra, siis suure tõenäosusega ei ole tal mitte midagi viga peale ehmatuse, kui ta just kuhugi terava nurga või asja otsa ei kukkunud. Meil oli sama teema ka beebigrupis äsja aga paljudel juba teine laps, seega nii suurt paanikat ei ole küll mõtet tunda. Võid ka ise mõnel koolitusel ära käia, sest lastega ikka juhtub õnnetusi. Mul endal ka üks blogipost selle kohta: http://linveebis.wordpress.com/2013/10/28/onnetus-ei-huua-tulles/

    1. Katre ütleb:

      Seda pikkuse asja tean ka, jah, et ei tohiks kukkuda kõrgemalt, kui laps ise on. Mul diivan õnneks üsna madal ~40cm ja vaip ka ehk pehmendas veidi. :)

  3. Aili ütleb:

    Ma siiralt imestan, et nii normaalselt sulle vastati. Eeldasin, et sõimatakse nägu täis (ja ma ei usu, et ma ainsana sellist suhtumist oleksin oodanud nende poolt).
    Miks ma ka ei oleks suurt numbrit teinud, ongi just see, et isegi maha ju kukkund, teisi näinud kukkumas, ehk – ikka juhtub maailmaavastajal.
    Niiet hästi, et õnnelikult kõik läks :)

    1. Katre ütleb:

      Sellega siiski olevatki see, et kuna 2-kuune ikka päris ei keera ja ei pööra ja veel selles suhtes maailma ei avasta, siis peetakse ikkagi ohtlikuks. Kuigi minu oma aretab küll juba seda keerutamist küljele jne. Aga noh, igaks juhuks tasuks siiski jälgida ja kontrollida ka vanemat last.
      Ja see mees oli tõesti tore, kes vastas. Mu eelmine kogemus lastehaiglaga ei olnud just kõige meeldivam ja võib-olla ongi lihtsalt, et vastuvõtus olevad poolvenetädid ei oska midagi väga teha. :D

  4. Sirli Lump ütleb:

    Ta sul nii nunnu ja juba täitsa sinu nägu! :)
    Armas kohe vaadata!

  5. A. ütleb:

    Kui mina aastaid tagasi ühe kuu vanuse lapsega erakorralisse läksin (minestasin, laps kukkus sülest maha), siis sõimati mul konkreetselt nägu täis, et mis tulite siia.
    Edaspidised kogemused Tallinna Lastehaiglaga on õnneks positiivsemad olnud.

  6. naine50+ ütleb:

    Kõige ohutum koht on beebivoodi, sealt ta ju kukkuda ei saa. Sellepärast tuleb laps kindlasti sinna panna, kui ise diivanil või voodil ta kõrval valvamas ei ole.
    Parem karta, kui kahetseda.

  7. Liisu ütleb:

    Minu meelest kirjeldasid kuukumise blogipostis ka neid sümptomeid – laps oli ju loid. Ei tahtnud väga midagi teha jne….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga