beebiblogi

Oh sa vaesekene..

5. detsember 2013

Ma arvan, et kõik, ka need, kellel last ei ole, teavad, et last ei tohi jätta diivani ega voodiäärele järelvalveta, sest ta  võib sealt end ootamatult maha keerata. Ja mida mina ikka kogu aeg teinud olen? Ikka teda diivanile enda kõrvale pannud, natuke juttu puhunud ja siis korraks näiteks kööki läinud. Nii juhtus ka eile ja kui ma olin just parasjagu teise tuppa jõudnud, käis üks *mats* ja hakkas kisa pihta.

Nüüd saab alles öelda, et tüdruk on oma hääletugevust korralikult näidanud, sest see kisa oli ikka täitsa päris selline nagu lastel ikka on, kui nad haiget saavad või kogu hingest nutavad. Ühesõnaga oli väike neiu ka end kuidagi diivani pealt maha ukeranud, vaesekene. Võtsin ta siis sülle ja lohutasin ja palusin muudkui vabandust. Ma tõesti usun, et ma teda nüüd enam nii ei jäta.

Õnneks väga haiget ta vist ei saanud, sest nutu jättis ta süllevõttes üsna pea järele, aga ehmunud nägu oli veel tükk aega peas ja oli näha, et ta tahab kogu hingest mu ligi ja mu süles hetkel olla. Rohkem kui ta kunagi iial seda teha on tahtnud. Kogu selle kussutamise ajal oli mul natuke suu lohutavalt naerul ka, sest ikka juhtub ja ta oli nii imearmas sellisena, kui ta mind kogu hingega vajas.

& täna varahommikul (tegelikult lõunapaiku) käis kuller ukse taga ja tõi mulle mu salli ära ja oi appi. Ma pole oma elus ilusamat salli näinud! See sall on täpselt mina, värvid ja materjal ja kõik on täpselt niisugune nagu üks unelmate sall olema peab! Nüüd võib talv saabuda, sest minul saab soe olema.

Ka muutsin natukene blogikujundust jõuluteemalisemaks. Kui kuuske tuppa ei taha tuua, siis tuleb ju midagi muud kaunistada. :D

IMG_2802cIMG_2797c
maailma ilusaima salli saab SIIT

34 kommentaari

  1. Britt ütleb:

    Neid matse tuleb tahes tahtmata ette jah. Kui liikuma hakkab, siis aina rohkem. Eileen näiteks läks neljakäpukil täna ühe pisikese tooli juurde, üritas end selle najal püsti tõmmata aga tõmbas tooli omale kaela hoopis. Õnneks pidas ta seda hoopis naljakaks ja seejärel üritas toolijalga ära süüa
    Esimene mats oli tal küll mitte nii muigama ajav, sest see oli kui ta oli üsna pisi ja vankrikookonist tänavale, sest mul libises sang käest. Ma siiamaani mäletan seda hetke, sest ta lihtsalt lebas liikumatult ja ei teinud ühtegi piuksu, ja kui siis hääl tuli..no oli vali. Hiljem oli pisike sinikas ka mida vaadates ma ikka nutta lahistasin korralikult. Õnneks läks mööda ja kookoni vankrisse paneku viisi vahetasin ka :D

    Btw, blogi jõulumeeleolu on väga ilus. Ma ka jätkuvalt tahan uut headerit teha aga ma olen liiga lohe, et asi kätte võtta :D

    1. Katre ütleb:

      Ootan ka huviga uusi kukkumisi. Küll aga jah natuke leebemaid ja mitte selliseid, mis oleks minu lohakusest tingitud. :D
      Mul ka ühekorra kookoniga libises käest, aga ise ta jäi kookonisse ja ei saanud vist arugi, mis toimus. Passis niisama edasi. :D

      Ja pead end kokku võtma. Jõulud saavad nii kiirelt mööda, et muidu üks hetk on hilja muuta. :D

  2. Simone ütleb:

    Blogi on tõesti nii ilus. Ja sina oled ka väga ilus sellel headeri pildil :)

  3. Liisu ütleb:

    “Kogu selle kussutamise käigus oli mul muidugi natuke suu naerul ka”

    ???

    Kuidagi kergekäeliselt võtad neid asju. Tegemist ei ole ju aastase lapse või vanemaga, kellel tõesti kõike juhtub ja nutab oma nutud ära. Beebiga peaksid olema tunduvalt ettevaatlikum. Kui isegi väiksematest asjadest traumasid tekkinud. Mõtle no peaga…

    1. Katre ütleb:

      Ma tõesti ei leia, et oleksin pidanud hulluma ja otsemaid haiglasse tormama. Tean, et võib traumasid tekkida, aga milleks mõelda alati halvimat. Kui lapsel näib ikka enesetunne hea olevat, siis mis ma ka ette kujutan midagi.
      Oleks ta siis 10 minutitki järjest nutnud, oleks ehk mure tekkinud, aga seda kisa oli vaid 1-2 minutit, kuniks sülle haarasin ja paar lohutavat paid tegin. :)

  4. miiu ütleb:

    Liisu ei saa vist hästi aru, millest jutt käib – mind ajas (ja ajab tänaseni) minu lapse nö “jonninägu” (huuled torus, silmad pärani jne) itsitama. See ei ole “ha-ha” naer, vaid siiras heldimus, sest nuttev laps võib olla uskumatult armas… See kõlab kirjapandult NII valesti, aga keegi ikka saab ju aru, millest ma räägin? :D

    1. Britt ütleb:

      Miiu, ma saan väga hästi aru :D Vahel Eileen teeb sellist nägu, et silmad pilukil nagu hiinlasel, ja alahuul niimoodi mossis ja siis teeb mingit niuniu häält, samas mitte midagi viga ei tohiks olla. Ja no tahes-tahtmata tuleb muie endale ette kui vaatad teda sellisena siis :D

      1. Katre ütleb:

        Annabel ka teeb vahel. Reaalselt “:(” smaili nägu. Suunurgad ajab alla ja nutma ei hakka vaid ongi selline nägu ees, et tahaks nutma hakata, aga veel ei hakka. Ja no.. see ajab ju naerma. :D

    2. Katre ütleb:

      No mina saan aru, sest mul vist oligi ka ju midagi sellist. Mitte, et ma rõõmustan, et oo jee mu laps kukkus – nii tore! Vaid selline, lohutav naer. Heatujuline. Ja just seepärast, et ta oli nii siiralt armas ja tahtis niiiiiiiii väga mu lähedust ja lohutust, et ma polnud varem midagi sellist veel kogenud. :)

  5. K ütleb:

    Mulle nii meeldib su blogi uus header.

  6. bruduaar ütleb:

    http://www.autonet.ee/uudised/kurioosumid/59540

    vaadake seda videot ja siis te ei tunne ennast üldse enam halbade emadena…

    1. Katre ütleb:

      Keegi just sheeris facebookis seda. :D
      Aga ega ma muidu ei tunnegi end halva emaga. Arvan, et oma lapsele olen parim, mis talle olla saab. See, et ma teinekord natuke muigan kui ta kukub, ei tähenda ju kohe midagi paha. :)

  7. M. ütleb:

    Selliseid apse juhtub ka siis kui oled lapse kõrval ning võid korra sekundiks kasvõi kõrvale vaadata ja juba ongi maas. Minu lahendus oli pehmendav tekk ääre juurde kui ta kuskil oli.
    Muide kui ta sul istuma ,käputama ,seisma hakkab on neid matse veel ja veel . Kui laps kukub siis tuleks vaadata lihtsalt olukord üle kiirelt kui halvasti see kukkumine oli . Halvimal juhul pidid tekkima punased täpid silma ning siis tuleks kohe pöörduda kiirabisse .Kuid enamjaolt lõppevad need potsatamised kerge muhu või punaka 4 min laiguga.

    Halb ema sa küll ei ole nüüd sellepärast.Siis peaks suurem osa maailma emasid olema halvad ja hooletud. Aga pole ju nii ..

  8. L ütleb:

    Kusjuures ma soovitan teda enam mitte väga enda kõrvale magama panna sest muidu tuleb neid kukkumisi veel palju, mähkimislauale ära jäta kui ulatad voodi kõrvalt midagi võtma siis kasvõi upida jalaga niikaugele kui suudad ja hoia seda voodi äärepeal ees siis sa vähemalt tunned kui ta tuleb ja absoluutselt kõikide võimalike kiikumistoolide lamamistoolide ja üsnapea ka vankri trakse hoia alati kinni, ma koguaeg hoidsin kinni ja ükshetk kui ta paaniliselt nuttis ppoes kassa järjekorras hakkas kahju ja tegin lahti ja ta lihtsalt tõmbas end kätega üleääre ja otse peadpidi betoon põrandale, ma olin veel mütsi ka ära võtnud kuna ainuüksi talveriietegagi oli palav ju :S ja kohe läksime traumapunki ka seal õpetati et vähemalt 30 minutit peale kukkuist ei või magama jääda. praegu on see hetk kui sa veel saad teda kaitsta kukkumiste eest aga kui ta hakkab istuma õppima ja roomama siis tuleb neid palju-palju-palju veel :(

    1. Katre ütleb:

      Mähkimislaud meil kusjuures diivanil ja sealt ei ole tal kuskile keerata ega valusalt kukkuda. Tean, et ei soovitata tegelikult nii madalal mähkida, aga no mulle on mugav. Üritan ise selga natuke hoida ja kontrollida, et kõngu ei jääks sellest. :)

      1. L ütleb:

        Kusjuures kui minu laps esimest korda kukkus siis roomas ta ültse kuidagi üle minu või ma ei tea kuidas ta seda tegi sest ta oskas vaevu keeratagi siis ja seda ka ainult ühele küljele (sellel küljel sein ees ja padjad pehmenduseks) voodi ots on täiesti kõrge ja kinnine ja voodi ise on 2m lai, niiet see jääb teadmatuks kuidas ta seda tegi sest mina olin äärepeal ees ja tundus nagu ta oleks üle minu pea läinud, aga kuna me tulime eelmine õhtu reisilt ja mul oli reisikott voodi ees paksult riideid täis siis oli see täiega vedu sest ta kukkus koti peale ja siis veeras maha, püüdsin sellel hetkel täie mõistuse juurde jääda ja mul käis ka irve näolt üle sest olin mega õnnelik et ta elus ja teadvusel, Mul töötab ka mees linnast väljas ja me koguaeg laiame kahekesi suures voodis :)

  9. L ütleb:

    Ma ostsin ka need pehmed puzzlematid roomamise ajaks ja voodi ette ladusin ka neid igaksjuhuks kohe järgmine päev kukkus ka aga õnneks pepuli alla ja otse puzzle mattidele, ise ta veel ei istunudgi siis.

  10. Triinu ütleb:

    Ma ei taha küll midagi halvasti öelda aga minu arust sellisest asjast nii kergelt rääkida tundub imelik. Ma mäletan kui mul laps ennast meie suurest voodist maha kuidagi ukerdas, mul pole aimugi kuidas, sest ta magas voodi keskel ja mina olin teises toas. Ja ta kusjuures ei olnud veel roomamise/käputamise oskust selleks ajaks omandanud ja pöörata oskas ka vaid seljalt kõhule suure vaevaga. Kui see mats käis ja mina teda maas lebamas nägin, tabas mind küll kohutav valu, et kuidas ma sellel juhtuda lasin. Võtsin ta sülle, ise nutsin ja värisesin, sest see oli jube ehmatus nii mulle kui ka lapsele. Sellepärast ma imestangi, et kuidas see võimalik on, et keegi peale sellist kukkumist võib veel naerda :s Need matsud, mis vanemas eas tulema hakkavad ei ole ju ema süül tavaliselt juhtunud, seega ei saa neid diivanilt maha kukkumisega võrrelda!

    1. Katre ütleb:

      Muidugi ma ehmatasin ja tundsin end kohutavalt süüdi ja halvasti. Aga kui ma ta sülle võtsin ja nägin, et ta rahunema hakkab, siis see oli ühtlasi ka armas ja ma lohutasin lihtsalt heatujuliselt teda.
      See, et ma natuke leebelt naersin, ei tähenda, et mul oleks suva olnud, vaid lihtsalt selleks hetkeks oli ta juba minu süles ja olukord kontrolli all, nutt vaibumas ja tema oli nii imenunnu, et no võttis muigama. :)

  11. Viki ütleb:

    Ma ei ole sugugi kanaemme tyypi aga ausalt oeldes tundub see blogipostitus pehmelt oeldes kohatu. Nii vaikese imiku diivanilt alla kukkumist tuleks alati tosiselt votta, tore et midagi hullu ei juhtunud aga et niimoodi sellest kirjutada nagu oleks see vaike ja igapaevane pisiasi.

  12. Kätlin Potter ütleb:

    Sorry aga mulle tundus see tekst ikka väga imelik…. kas sa ise ka kukkusid?

    1. M ütleb:

      Mulle tundub, et mõni kommentaator ise siin kukkunud. No issand mis teil viga on ja milles probleem? Laps kukkus? Jah, halb õnnetus. Muidugi tunneb iga ema end selle pärast halvasti, usun et ka Katre, aga kas sellise asja peaks siis salajas hoidma ja seda on nii väär välja rääkida, et nii juhtus?
      Teistele tibumammadele teadmiseks, et väike imik ei ole nii nõrk kui tunduda võib. Jah ta luud on nõrgad ja pole täiesti väljaarenenud, aga need ei ole ka mingid hambatikud. Lisaks kui imik kukub, tuleks jälgida edasist: oksendamine, suurenenud pupillid, rahutus, nagu eelnevalt mainiti – sinikaid, punaseid laike. Kui lapsel ikka kukkumisest tervis kehva, siis ta annab sellest märku, antud juhul tundub, et tõesti õnnelik juhus ja edaspidi oskab inimene ette vaadata.
      Loodan, et enam teil nii ei juhtu ja mõned võiksid siin perekooli foorumisse jääda, mitte teiste blogides kisamas käia.

      1. Kätlin Potter ütleb:

        Ja kukkusin ise ka lapsena. Ja mul on endal laps ja kui ta 5 kuuselt kukkus, seisis püsti toe najal ja kukkus, siis helistasin ma 1220 nr ja sealt öeldi, et peaks kindlasti kontrolli minema. Naerma ega muigama ei ajanud. Perefoorumeid ei külasta aga tänan soovituse eest. Ja vabandust, et oman arvamust mis ei ühti sinu omaga! ;)

  13. thejanette ütleb:

    Mul on nii valus meenutada, kuidas mu enda laps minu pärast matsu sai. Ei olnud üldse väike mats ja ma tundsin end nii kohutavalt süüdi, olime mehega mõlemad väga endast väljas. “Kuidas ma nii loll olin? Kuidas ma lasin sellisel asjal juhtuda?” Käisime EMOs, laps sai esimese röntgeni. See näitas, et kõik on korras aga ta oli oma lõua niimoodi ära löönud, et tal oli valus imeda. Me üritasime tassist ja lusikast anda aga sealt võttis korraga nii vähe. Lõpuks õhtul pärast ärevat päeva tuli pähe, et meil on paratsetamooliküünlad. Pärast seda sai korralikult süüa ja rohkem polnudki vaja. See õnnetus lõppes õnnelikult aga oleks saanud kordades hullemini minna. Pääsesime ehmatusega. Nüüd hoolega ennetan võimalikke ohtlikke olukordi ja likvideerin nad juba eos.

  14. L ütleb:

    Kuulge kui laps kukub ja röögib täiest kõrist ja on paanikas kas siis ema peab sama järele tegema jah kui minu laps kukkus mul käis ka selline valu südamest läbi et ma oleks peaaegu kokku kukkunud ja käed värisesid aga ma olen ju siisgi tema ema, mina olen see kes peab jääma sel hetkel rahulikuks mitte mõistust kaotama.

  15. L. ütleb:

    Ka rahulik laps võib viidata ajukahjustusele.. mina käiks emos ära.

    1. M ütleb:

      Ajukahjustusest annab märku oksendamine, loidus või minestamine. Eriti nii väikese inimese puhul, sest tema näitab iga väiksemagi ebamugavustunde või valu välja.

    2. Aili ütleb:

      Ma olen kindel, et seal emo’s vaadatakse ka pooli noori emasid sellise pilguga, et “mida sa segane paanitsed iga asja peale ja tuled meie aega raiskama”… nii nagu esmarasedaid alati, kes tõmblevad iga väikese asja peale (olen ise esmarase, seega omast kogemusest).

  16. kk ütleb:

    Pean tunnistama, et alguses tundus selline suhtumine ka mulle natuke kummaline. Siis aga hakkasin ma mõtlema, et see kukkumine oli juba ära, kõik on ilmselt korras — mida siis enam draamatseda? Arvan, et lapsele endale on ka parem, kui ema jääb rahulikumaks, mitte ei hakka nutma, kohmitsema.. Lapsed ju tegelikult tunnevad ema suhtumist ja käituvad pisut selle järgi. Arvan, et üle draamatseda ei tasu :)

  17. Kaisa ütleb:

    Mina siiski sellise ”ikka juhtub ja kõigil juhtub” suhtumisega ei oleks ning just imikueas lapse puhul peaks kasutama erilist ettevaatust (ta ei oska ju kukkuda – käsi ette pana). kukkumise tagajärjel võib saada peatrauma, mis pole silmaga nähtav ning mille sümptomidki võivad esialgu puududa. sellest võivad tekkida lapsele intellektihäired ning hiljem juba tõsine intellektipuue. ei soovi noort ema hirmutada ega muud moodi panna ennast halvasti tundma, kuid fakt on see, et üha enam satub TÜ Kliinikumi peatraumadega imikuid, kelle emad imestavad ”aga ma ju korraks olin ära, ma ei teadnudki, et ta juba oskab keerata jne”. ma ei ole arst ega medits. haridusega, aga soovitan last jälgida – loidus ja uimasus võivad olla üheks tunnuseks.
    Lisaksin veel, et olen nõus – muidugi kõik lapsed on kukkunud ja kukuvad edaspidigi. Aga see, mismoodi väike peake põrutuse vastu võtab ning kas ja mil määral see ajule mõjub, on siiski puhas õnnemäng.
    Soovin kõike head emmele ja beebile!

  18. C ütleb:

    Niiiiiiii ilus header, love love love!

    1. Katre ütleb:

      Tänan. Väga palju positiivset saanud selle kohta tõesti. :P

  19. Kass ütleb:

    Mulle meeldib su blogi ! Just selle postituse juures tunnen vajadust seda öelda, sest olen lugenud seda päris ammu, aga enne oli nagu.. siukeee tubli 4 :D

    Mis puudutab kukkumist, siis ma mäletan kui mu kursaõde, kellel on nüüdseks aastane põnn, tunnistas mulle,et ta imik keeras end diivanilt maha. Sel hetkel respekt tema vastu tõusis oluliselt, sest mitmed emad isegi ei julge tunnistada et nendega selline asi on juhtunud ! Kohe oled ju õudne ema ja tegelikult poleks pidanud lapse saamisele isegi mõtlema.
    Julgus sellest blogipostitus kirjutada on veel julgem ! ( muidugi see kiire põige uuele sallile… ilmselt paljusid emmesid riivas :D )
    Mis mul meenub enda ja oma väikse õe kukkumisetest lapsepõlves ongi see, kuidas mu ema oma ämma käest alati noomida sai, ometi tuleb neid asju ette kõigil.
    Imiku tervis on kindlasti õrnem kui mõnel mudilasel ja asi võib väga tõsiselt lõppeda, kuid liigne paanitsemine ei tee asja paremaks.
    Ma ilmselt poleks nii rahulik olnud, oleks helistanud oma emale ja arstile ja .. ilmselt mitmesse kohta veel, aga leian, et INFORMEERITUS on vajalik sellistel puhkudel, kuid PAANIKA on pigem halvav. Mul on endal otsa ees 2 cm arm, mis tekkis 3 aastaselt kukkudes. Mu kallis ema oli nii paanikas, et ei tulnud selle pealegi, et võib-olla tuleks seda õmmelda :) Nüüd, 20 aastat hiljem vaatab ta seda tihti ja mõtleb oma rumaluse peale, mind see ei häiri üldse, aga leian, et asi oligi just paanika põhjustatud, kus kaine mõtlemine lülitus lihtsalt välja !
    Seega tubli Katre!

    PS. Blogi näeb tõesti armas välja.

    1. Katre ütleb:

      Tegelikult oli hoopis nii, et enne kirjutasin sallist ja siis mõtlesin, et vähe teksti sai ja ahh.. räägin õige, mis eile juhtus. :D

      Ma kuulsin nüüd hiljuti jah, et paljud ei julge sellist asja tunnistada ja rääkida ja ma ei saa siiani sellest aru, miks. Ma leian, et sellest võiks ja isegi peab rääkima. See ei tee sinust halba ema. Minu mõte oli näiteks just toonitada siin teistele, et ärge jumala eest niimoodi unustage ikka, mitte see, kuidas ma natuke muigasin.
      Ja endiselt, loomulikult oleks ma muretsenud kui oleks nähtavalt midagi juhtunud või kui ta oleks pikemalt nutnud kui 1-2 minutit. Ma usun, et imik on nii siiras ja puhas, et ta annab oma ebamugavusest ja valust ikka märku, mitte ei naerata mulle rõõmsalt vastu. :)

      Aitäh!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga