beebiblogi

Kas oma lapse elu tohib internetis avalikult jagada?

3. detsember 2013

Mujal maailmas on beebiblogimine ammu juba üsna levinud blogižanr. Eestis aga on selle tuntus hetkel tasapisi alles tõusmas. Mulle see meeldib, sest ilmselgelt on mul endal ka nüüd niisuguste teemade vastu rohkem huvi kui kunagi varem. Kui ma enne silmasin rohkem üsna sisutuid ilu ja moeblogisid, siis nüüd huvitavad mind natuke rohkem elulisemad teemad. 

Kuna aga seesugune blogimine eestlastele alles võõras on, tekitab see nii mõneski inimeses vastumeelsust. Eestlane on ju loomult üsna kinnine ja arvatakse, et eraelu peaks ikkagi privaatne olema, mitte kõigile loetav. Või olgu, võid ju iseendast rääkida ja oma marki täis teha, aga olen kuulnud, kuidas nii mõnigi peab just lapsest blogimist vägagi kohatuks, sest mis õigusega sa räägid nii avalikult kellestki, kellel enda kaitseks pole võimalik välja astuda või midagi öelda. Ja kuidas lapsel kunagi siis kindlasti raske elu tuleb selle võrra, et ema kõikidest tema tegemistest internetis avalikult kirjutanud. :D

“Kas sulle endale meeldiks kui Su ema oleks kogu maailmale Sinust kirjutanud?” Mul näiteks poleks selle vastu midagi, kui ma sellisest asjast teada saaks. Ma arvan, et oleksin pigem uhke. Või siis oleks suva. Mis mul sellest ikka. Olin väike, armas ja rumal. Me kõik olime seda kunagi.

“Mis selles blogimises siis halba on?” küsimusele tuleb vastuseks umbes midagi sellist, et internetti jääb ju kõik alles, mis siia riputatud ja kui kunagi läheb su laps kooli, töövestlusele, siis saab kerge googeldamise teel tema kohta pisimagi detaili teada, mida ema mõtlematult jaganud on. Et kunagi ju ei tea, mis kellelegi jalgu võib jääda ja mis su lapse narrimist soodustada. Lisaks kui laps juba piisavalt vana on, siis mis ta ise sellest arvata võib, et sa tema elu niimoodi lahanud oled.

Ilmselgelt ei kirjuta ma siia midagi sellist, mis näitaks mu last halvas valguses. Või noh, üritan seda teha. Mõtlen ka ikka natuke, mida kirjutan, aga tõsi on, et ega ma ette ei tea, mida kohatut keegi siit kunagi välja võib noppida. See, et ta teinekord jonnib, püksi laseb, naljakaid lauseid ütleb, ümber kukub või mis iganes asju väikesed lapsed teevad, on ju täiesti normaalne ja neid asju on igaüks meist teinud. Selles ei ole midagi imelikku ega narrimisväärset, mille pärast peaks lapse tulevik ohus olema. Ainuke asi siinkohal, milles ma negatiivsust näen on see, kui mingi anonüümne tropp lapse kohta midagi solvavat kommenteerida julgeb, sest laps ei ole hetkel küll ju veel milleski ise süüdi.

Mina arvan ja loodan ise, et kui Annabel kunagi maailma jagama hakkab, siis ta ei pahanda minuga absoluutselt selle blogimise pärast. Ka arvan ma, et see võib talle hoopis kasuks tulla. Et ta näiteks harjub juba väiksest peast mingit viisi tähelepanuga ja ei ole suuremana nii pelglik. Hoopis rõõmus ja enesekindlam. Ja kuna neid beebiblogisid järjest juurde tekib, siis usun, et ta pole tulevikus üldsegi eriline selle poolest ja kindlasti leidub veel teisigi lapsi, kes saavad öelda: “Jaa, minust blogiti ka!”

Mida teie sellest muidu arvate? Niisama lähedastele võiks ju blogida ka parooli all. Miks oma lapsest just avalikult räägite või mis moel võib sellest lapsele kunagi kasu/kahju olla?

Ühtlasi on see ka mu tänane buduaari postitus ja sealseid kommentaare saab tsekkida > SIIT

IMG_2415c

46 kommentaari

  1. Britt ütleb:

    No ma tahaks näha kuidas Eileenil on tulevikus mõnel töövestlusel raske, sest internetist võib lugeda kuidas ta 6 kuuselt istuma hakkas või, et porgandipüree just ta lemmikute hulka ei kuulu :D
    Ma arvan, et kui kirjutada oma lapsest läbimõeldult ( mida ma vähemalt enda arust teen ja sina ka muidugi), siis ei sünni sellest küll midagi kurja.
    Teine asi on pildid muidugi. Kui mõni ema ikka valimatult laob pilte, mis kriitikat ei kannata, siis tulevikus kui lapse koolikaaslased need leiavad, siis sealt võib natukene kiusamist tulla küll. Seetõttu ma üritangi Eileenist üles panna ainult viisakaid pilte. Igasugused pudrunäosed pildid jms ( sest neid leidub küll :D ) jäävad siiski ainult peresiseseks naermiseks ja kui ta kunagi leiab, et need võiksid ka olemata olla, siis on tal vaba voli need ära kustutada/visata vms.

    Aga no natuke kohatud pildid, see selleks, aga asi mida mina ei tolereeri on oma lapsest paljaste piltide/videote internetti laadimine. Alles mõni aeg tagasi oli ühel blogijal oma paljast paariaastasest pojast video üleval ja pahameelt kommentaariumis ei mõistnud ” kas te pole siis varem paljast last näinud, nii loomulik ju”. No eks me ikka ole, aga kas on ikka õige tervele maailmale oma laps niimoodi näitamiseks üles panna? Kõik inimesed ei ole ilusad ja head kahjuks..

    Sorri, et mul jälle lappama läks, ma ei oska kunagi lühidalt kommenteerida ju :D

    1. Katre ütleb:

      Pikalt ongi huvitav ju. :D
      Eks pildid on jah vist selline veidi ohtlikum teema, aga samas ma ei näe ka, miks peaks pudrunägu narrimist tekitama. Iga üks on ju kunagi selline pläkerdis sessuhtes ja ega need, kes narrivad, pole ise ideaalsemana kasvanud. :D
      Ja paljad pildid on tõesti selline asi, mida mu arust ei tohiks panna üles. Muidugi kui on fotograafi juures tehtud kvaliteetne ja varjatud kehaosadega ilusad pildid, siis küll, aga liiga paljastav on ikkagi suht pornograafiline mu arust. :D

      1. Britt ütleb:

        Seda kindlasti, et ega nad pole paremini kasvanud aga nende emad ehk ei teinud neist selliseid pilte :D Ja siis saavad võtta selle kallal kellest on tehtud. Sest no lapsed on nii õelad. Ja mitte ainult lapsed.

        Mul tuleb meelde kuidas koolis kunagi abituriendid tegid stendi oma lapsepõlvepiltidega ja ühed tüdrukud ( ka abituriendid) käisid ja sodisid ja kirjutasid sõimusõnu nendele piltidele, mis nende arust koledad olid. Mõistus ei ole oma teha :)

        Aga veel piltidest, siis saad aru, et mul ilumeel sureb sees ( jah, nii ütlengi) kui ma näen kuskil tugeva välguga tehtud pilti, lapsel silmad punased, nägu mingit ollust täis ja ümbrus ka veel prahti täis. Miksmiksmiks :D

  2. Mari ütleb:

    Mina pean lapse kohta hoopis nn päevikut, mida täidan vähemalt korra kuus või kui miskit erilisemat juhtunud. Kunagi oli plaanis küll blogima hakata aga esiteks ei suutnud ma välja mõelda vähemalt kümmet inimest, keda see blogi huvitaks ja teiseks polnud mul lapse kõrvalt absoluutselt aega arvuti taha istuda. Nii see ainult mõtteks jäigi. Piltide vastu pole mul otseselt midagi, küll aga tõepoolest ei paneks üles paljaid pilte. Rohkem häirib see kui blogitakse “meie”vormis -“meile tulid esimesed kikud” või “meie hakkasime roomama”… Eks igaüks peab ise otsustama kas ja mida ta oma lapse kohta väljanäitusele paneb. Kiusatakse nagunii, olgu siis blogilaps või mitte. Seda mõjutavad juba muud tegurid.

    Sinu blogi on tore. Lugesin just miskit kommentaari, kus sisutihedust ette heideti. Inimesed võiks natuke ka mõista, et nii väikesed preilid ei saa veel iga päev millegi uuega hakkama, millest kilomeetripikkust postitust kirjutada. Küll see aeg ka tuleb. Mulle igatahes meeldib mida ja kuidas sa kirjutad. Hea on lugeda! Aitäh :-)

    1. Katre ütleb:

      Ma arvan, et selle sisukuse all mõeldi lihtsalt seda, et mõttetut jama ajan. :D Aga eks see olegi maitse asi. Õigem oleks mul vist olnud kirjutada “jutukam” blogi, sest ilublogid on rohkem sellised.. informeerivad siiski ja mitte nii elulised lihtsalt.

      Ja ma blogima hakates ei mõelnudki üldse sellele, kas kedagi peaks huvitama hakkama. Ega sa blogi siiski ju ainult teistele ei kirjuta. :D

  3. Aili ütleb:

    Mina ju eraldi beebiblogi ei teinud, vaid rasedus oli lihtsalt loomulik järgmine eluetapp millest kirjutada. Ja selles ei näe ma mingit probleemi, et enda noormehe tegemistest sinna ka edaspidi kirjutan. Kuigi võiksin tõesti ju kirjutada parooliga või lihtsalt laua sahtlisse, pean isiklikult lausa vajalikuks, et kõik kellel huvi, seda ka lugeda saaksid. Ise noore ja rohelise emana tahangi lugeda teiste tegemistest, lugeda samadest probleemidest ja leida neile lahendusi (lisaks saavad minust eemal elavad sõbrannad kenasti end kursis hoida).

    Piltide lisamine on vaid loomulik osa minu jaoks, sest lisaks ka endast kõvasti rohkem pilte siia, kui ma enda arvates mingi hull kaunitar oleks :D Kuigi jah, enda noormehest tillipilte ma vaevalt üles hakkan riputama.

    1. Aili ütleb:

      Lugesin Buduaaris mõnda kommentaari, ja kuigi ma nõustun sellega, et tõesti iga lapsevanem ise teab mis teeb, siis järgneva kommentaari sisu pani mind edasi mõtteid mõlgutama: “Ma ei taha rikkuda oma lapse pühiõigusi, mis puudutavad eraelu- ja isikupuutumatust.”
      Leian alati oma tee vaktsineerimise juurde, aga kui pilte ei riputata, sest “laps ei ole enda nõusolekut andnud”; nagu ka poistel ümberlõikus… siis tegelikult käib ju vaktsiinide tegemine sama asja alla – laps ei ole sellele ka otsest nõusolekut andnud.
      Ja palun, et ei saadaks nüüd valesti aru, et ma kedagi maha püüan teha. Kordan, et iga lapsevanem teab ise kuidas enda lapsel parem on. Lihtsalt minu mõttetöö viis end sinnani: kui piltide riputamine ilma lapse nõusolekuta on “tema eraelu paljastamine”; siis kuidas ilma lapselt luba küsimata on õigustatud ka tema vaktsineerimine ja ümberlõikamine?

      1. Katre ütleb:

        Väga huvitav ja õige tähelepanek kusjuures. Kuidas üldse midagi teha tohib või teha julgeme enne kui laps ise ei oska öelda, mida ta tahab ja millega nõustub. Tõesti ju lähevad vaktsiinid ka sinna alla ja lõpetades sellega, mis riideid me talle selga üldse ajame. :D
        Kokkuvõttes siiski seni kuni laps on otsustusvõimetu, peab paratamatult vanem tema eest väljas seisma ja otsuseid langetama. Blogimine siis samamoodi. Mina ju vastutan ise ka selle eest, mis siia loon, mitte laps.

      2. Aili ütleb:

        Nii, nüüd ma rahunesin natuke maha. Emotsioonide- ja hormoonimöllus ei tohiks üldse kommenteerida (mina) :D
        Ja okei, ega neid piltide riputamist ja süste saagi võrrelda… aga minu jaoks lihtsalt jäi kripeldama seal Buduaaris antud kommentaar.

        1. Katre ütleb:

          Ma naeran seda, et leidub mõni, kes kobiseb “Istud nüüd lapsega kodus ja blogid nii vähe,” ja buduaaris just paaris kommentaaris kajastub vastupidine “Kuidas üldse lapse kõrvalt jääb aega sellise asjaga tegeleda..” :D
          Ja noh, muidugi ikkagi põhiline, et mu laps ei leia endale kunagi tööd. :D

      3. Liisu ütleb:

        No anna andkes, aga ega see ümberlõikamine pole küll õige asi ja ma siiralt loodan, et sa oma lapsel seda tegema ei hakka. Nii samuti on erinevates kultuuriruumides tehtud tüdrukute ümberlõikamist, kas see on siis õige? Pigem leian, et loodus on inimesele kõik asjad põhjusega külge pannud ja inimesel pole õigust sealt midagi ära võtta. Samuti loodan, et tänapäeval keegi enam neid müüte tõsiselt ei võta, et ümberlõikamine aitab vältida suguhaigusi, hiv-i.

        1. K ütleb:

          Tegelikult kui süveneda ÜRO LÕKi (Laste õiguste konventsioon) siis seal on selgelt välja toodud, et tegelikult usku ei tohi peale suruda. Sinna alla käib ka laste eraelu.
          Vaatamata levinud arvamusele, ei tohi ka näiteks lapsevanem lapse asjades tuhnida ka arvutis. Seega, tegelikult ka laste piltide ja eraelu lahtiseletamine on tegelikult selle LÕKiga vaenujalal.
          Ja vaktsineerimisest. Olgugi, et okei “seal sees on nii palju elavhõbedat” (Mida on tegelikult kõikide inimeste kehades ja kogused väga täpsed) juttude pärast jäetakse lapsed vaktsineerimata ja eeldatakse, et osasid haigusi pole juba väga kaua aegu esinenud, eriti arenenud riikides. Siis keegi ei mõtle sellele, et need võivad tagasi tulla ja kui laps läheb lasteaeda, elab ta elavas nakkuspesas.

          Ometi, ma ei ole selle vastu. Arvan, et ka ükski laps ei ole kurb selle üle, kui ta saab kunagi hiljem lugeda oma lapsepõlvest, mida ta enam ei mäleta.
          Oleksin väga rõõmus kui minust oleks isegi keegi midagi üles kirjutanud, paraku ei. :D
          Aga ÜRO LÕK on juba teab mis ajast uuendamata ka ning juba üle 10(?) aasta vanuseid tõekspidamisi silmas pidades.
          Ok, ma elasin ka ennast välja nüüd vist :D
          Jõudu! Ja vaata, et siis laste õigustega üle võlli ei lähe, lihtsalt igaks juhuks :D

  4. Printsess ütleb:

    No kui mina oleksin laps ja saaksin kunagi teada, et mu ema beebiblogi pidas, oleksin ma küll uhke. See tähendab, et vinge emaga on tegemist ju! :)

    Aga kui üldse blogimisest rääkida, siis minu blogi on küll hoopis teisest valdkonnast, aga kirjutanud olen päris mahlakaid detaile noormeeste kohta. No kõigil on pseudonüümid olnud, aga jah – eks mulle on ka öeldud, et kõik jääb ju internetti alles, et keeran oma tuleviku sellega pekki. Nojah, alguses olin ma ise ka anonüümne, aga kuna nüüd kõik teavad, kes ma olen, siis seda enam on mulle selles suhtes moraali loetud (Mu enda parim sõbranna arvab, et eks ma üks päev võtan blogi suhtes mõistuse pähe, aga minu meelest on mul see kogu aeg olemas olnud :D).

    Naljakas, et kunagi ma oleksin saanud krambid, kui keegi oleks teadnud, et mina sellist blogi pean, aga nüüd on mul sellest täiesti ükskõik. Pigem olen rahul, et kõik seda teavad. Ja selline arvamus, et kui mees teab, et ma sellist blogi pean, keerab nendega suhtlemise üldse metsa, on täiesti väär (ainult ühe erandiga). Pigem on see olnud just positiivne. Üks meestuttav ka hiljuti ütles, et nii vinge, et sa sellist blogi pead.

    Nojah, mehi ja lapsi ei saa vbl päris omavahel võrrelda, sest laps veel end kaitsta ei saa… Kirjutamises pole midagi halba, aga jah – need alasti ja muud kahtlased beebipildid võiksid blogist tõesti välja jääda. Mis aga muudesse asjadesse puutub, siis go for it! Ja selleks ajaks, kui sinu laps suureks kasvab, on blogid vbl ammu hingusele läinud, nii et ei maksa selliste asjade pärast põdeda. Nagu mõned paaniliselt raha oma laste jaoks koguvad, aga siis tuleb välja, et aastate pärast on inflatsioon kogu asja ära söönud. Ei maksa alati 10-15 aastat ette elada, hetkes elamine ei ole sugugi nii halb, kui arvatakse.

    Eks ikka öeldakse, et internetis ei tohiks endast liiga palju avaldada jne. Seda ma olen juba ammu rikkunud. Lisaks sellele, et ma olen sellest kirjutanud, olen ma sellest ju ka otse-eetris rääkinud, kuidas blowjobi tegemisega kabiinis vahele jäin. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et sellised asjad muutuvad nii ebaolulisteks, ma poleks uskunud. Olen mõistnud, et just tänu sellele, et olen nüüd oma blogiga nii-öelda avalikuks tulnud, olen saanud palju rohkem positiivset tagasisidet, kui kunagi arvasin.

    Jah, maailm on täis igasuguseid inimesi, aga kui kõike lõptmatult karta, ei saagi normaalselt elada.

  5. Printsess ütleb:

    No negatiivsest olen ka muidugi saanud, aga eks see ole nende probleem, kellele see ei meeldi. Tihti on niimoodi, et suurimateks kritiseerijateks on need inimesed, kes tahaksid ise sellised olla, aga nad on selleks kas liiga äpud või liiga arad :) Ja ma ei räägi siin konstruktiivsest kriitikast, vaid ikka a la sellisest stiilinäitest: “Sa vana lehm, tõmba end oksa” või midagi veel “geniaalsemat.” Selliste inimeste puhul on lugu selline, et eks nad ise on enda eluga nii pahuksis, et tuleb seda kuidagi teiste peal välja elada :)

    1. Katre ütleb:

      Jep, ma just üks päev mõtlesin sellele ja et peakski sellest ka blogima. Sest on asju, mida ma vaatan, et keegi teeb ja mõtlen, et “ma vihkan ja nii nõme, et ta nii teeb” ja tegelikult tean, et olen hoopis natukene kade ka, sest ise ei näe piisavalt põhjust, julgust, motivatsiooni või mõtet nii teha. :D Selline kahtlane värk. :D
      Ja eks mõned inimesed on need ka, kes oma kadedust ei tunnista, sest nad võib-olla ei saa arugi, et nad oma viha taga tegelikult seda tunnevad mingil määral.

      Samas muidugi ei tohi unustada ka seda, et eks on olemas inimesi, kellele tõesti põhjusega ka meeltmööda pole. :D

  6. Johanna ütleb:

    Pean seda teemat kuidagi kommenteerima. Minu arvates on natuke naiivne sinu poolt arvata, et oma lapsest blogis rääkimine ohustab teda kuidagi tulevikus, kas siis tööalaselt või koolis. Pigem on interneti maailm täis igasuguseid perverte,kes sinusuguseid noori emasid jahivad. Minu mäletamist mööda elad sa Mustamäel, Männi pargi läheduses? Jah, esialgu pole selle infoga midagi peale hakata, kuid äkki järgmises postituses kutsud juba oma blogijälgijaid külla või avaldad elukoha aadressi? Selle info põhjal on võimalik ju sind üles leida ja teha su elu raskemaks..
    Enda ja oma pere huvides, mõtle, mida sa avaldad ja mida mitte.

    1. Katre ütleb:

      Mina ei arva, et blogimine mu last ohustaks, vaid mõned teised inimesed.
      Ja seda ma tean, et enda elukoha jms info avaldamisega tuleb ettevaatlik olla. Ma pole ega kavatsegi mõnele võõrale seda täpselt ette kanda ja ega see männipark mul ka nüüd täpselt akna all ole. :)

  7. Ethel ütleb:

    Einoh mina ei kujuta ka ette, et töövestlusel intervjueerija tõsise näoga kommenteeriks “Nii ja 9 kuuselt hakkasite siis potil käima….” Nad tunnevad googeldades ikka huvi pisut vanema ea saavutuste vastu.Või kui mõni saabki teada et ou ma olin titest peast väga nunnu – no so what?

    1. Katre ütleb:

      See vist ongi pigem, et mõni ei mõtle pikemas plaanis asja läbi ja siis teeb need oletused. Ja teine jälle mõtleb liiga pikas plaanis ja oletab jälle valesti.
      Kõige targem ikka hetkes elada ja mõelda tõesti, et mis sellest siis halba saab olla. Kui praegu siiamaani ei ole midagi häbiväärset, siis miks peaks miski seda tulevikus olema.

  8. Blondinka ütleb:

    Seda saab alles tulevikus näha, kas ja kuidas see mõju avaldub. Ei kujutagi ettegi ausalt öelda. Oleneb ka kuidas ja kellele sa blogid. Kui sa teed mingid sellist blogi, kus terve ilmarahvas näeb ja sinust saab teatud ringkonnas n-ö staar(blogija), siis maitseb ka sinu laps seda leiba vähemalt senikaua. Ei erine väga palju sellest, mida mingid Hollywoody staaride võsukesed taluma peavad.

    Mind häiriks, kui keegi praegu lendaks peale, et kuule ma nägin netist su pilti, kui sa olid kolmene ja sõid jäätist nii, et kogu nägu oli seda täis. Hahahahaaaa. Võib-olla veel levitataks kuskil suhtlusportaalis ka. Ma mõtlen kogu aeg, et jumal tänatud, et minu lapsepõlves sellist interaktiivset elu polnud ja lapsepõlv on ainult sugulaste fotoalbumites ning pere ja sõprade mälus. Siis pead ainult üle elama seda, kui vanaonu tuleb oma mälestusi sinust heietama. Ei kujutagi ette, mis oleks, kui see kõik oleks kuhugi avalikult talletatud. Aga samas, kui sa arvad, et sinul oleks pohhui, siis on suur võimalus, et ka su lapsel on, sest lapsed võtavad ikka vanemate eeskuju. :D Pealegi narrimise objektiks võib saada iga pisiasja pärast.

    Mina isiklikult olen tohutult vastu sellele, et laste pildid ja eluolukirjeldused netti laotakse lihtsalt selleks, et endale feimi saada ja oma elu põnevaks teha. Siia hulka käivad ka mingid beebipiltide võistlused ja muu selline. Ka FB-s võiks lapsepildid olla vaid väga kitsale auditooriumile, mitte kogu su 900 sõbrale nähtavad. Minu meelest peaks inimene ise otsustama, mis temast netti satub ja mis mitte. Siis, kui ta on ise piisavalt suur seda otsustama. Aga see on puhtalt minu arvamus ja see kuidas mina kindlasti oma lastega kunagi talitan. Samas ma ei anna lõuga kellelegi ega sõima kedagi, kes vastupidiselt käitub. Sest praktiliselt kõik teevad seda ja ma oleks siis kõigiga tülis. Ning see, et kõik teevad, pole ka mingi argument millegi tegemiseks. :)

    1. triin ütleb:

      100% nõus viimase kirjutajaga!!

  9. Mari ütleb:

    Mina oleks küll tahtnud, et minu emal minust rohkem pilte oleks. Mul on vaid umbes 10 pilti ajast, kui ma olin noorem kui 7 ja väga kahju on. Samas olen ma korduvalt tahtnud väga teada, mida mina kõike väiksena ja beebina tegin, kuid kahjuks keegi väga enam ei mäleta (ei ole enam ema, kellelt küsida). Selles mõttes oleks lahe olnud, kui mu ema oleks sellist päevikut minu kohta pidanud.

    Ma ei saa aru, miks kõik seda norimist nii väga kardavad. Beebi- ja pereblogid on aina populaarsemad ja ma kujutan ette, et umbes 15 aasta pärast peetakse seda väga tavaliseks. Kuidas saab kedagi tavalisuse pärast norida? Ehk noritakse tulevikus hoopis neid, kelle vanemad ei bloginud, sest nad on mingil hetkel vähemus? :D Ise elan õnneks välismaal, kus inimesed on avatumad, kuid südamest loodan, et ka eestlased lahtisemaks muutuvad ja oma kitsarinnalisusest lahti saavad.

    Ise olen tüüpiline kinnine eestlane, aga bloginud olen ma oma 10 aastat. Alustasin paraja teismelisena ning praegu saab minu blogist enamasti mu rasedusest lugeda, sest see on lihtsalt see, mis minu elus hetkel esikohal on. Mulle meeldib end natukene sedasi avalikuks teha ning blogide kaudu olen saanud lähedaseks nii mitmegi inimesega, samas kui “päris elus” on mul väga raske end avada ja sõprussuhteid luua.

    Lisaks mainiks Aili poolt välja toodud kommentaari Buduaarist põhiõiguse kohta, mis puudutab “eraelu- ja isikupuutumatust”. See ajas naerma ja pead raputama samal ajal. Kas seesama kommenteerija käseb oma lapse koolil temast mitte ühtegi pilti kooli kodulehele panna? Minu meelest tänapäeval enamus koole panevad oma kodulehele klassipilte ja mitmete sündmuste-ürituste pilte. Kuidas see on teistmoodi sellest, et lapsevanem ise valib ilusa pildi, mille oma lapsest internetti paneb?

    1. Blondinka ütleb:

      Võib-olla hakkab see olema täitsa tavaline asi, et lastest blogitakse kogu maailmale. Kunagi ei olnud ka ju see tavaline, et vanemd on lahus ja lapsel mitu kodu. Nüüd on see tavaline ja keegi ei ütle midagi. Aga kas õnnelikus abielus vanemate lastel pole selliste laste kõrval ikkagi vähe õnnelikum lapsepõlv? Miks ikkagi teha midagi, kuna kõik teevad, kui on võimalus teha seda, mis on lapse seisukohast kõige õigem? Mida sa saad sellest, et avalikkusele last näitad ja kirjeldad? Mida vähem teha asju, mis lapsele võivad kunagi kätte maksta, seda parem ju.

      1. Katre ütleb:

        As said – mujal maailmas on neid blogisid jõõõhkralt palju. Eestis lihtsalt uus asi ja teadagi ei ole eestlastele uued asjad eriti kergelt meeltmööda. Ikka vajab kõvasti harjumist. Lõpuks ehk ongi ikkagi kõigil ükskõik ka. :)

      2. Katre ütleb:

        As said – mujal maailmas on neid blogisid jõõõhkralt palju. Eestis lihtsalt uus asi ja teadagi ei ole eestlastele uued asjad eriti kergelt meeltmööda. Ikka vajab kõvasti harjumist. Lõpuks ehk ongi ikkagi kõigil ükskõik ka. :)

  10. Rents ütleb:

    1. Millisele statistikale tugineb väide, et beebiblogimine on maailmas üks kuumimaid žanre? Kui vaadata wordpressi popimaid, on nii inglis-, prantsus- kui hispaaniakeelses variandis kakablogisid mõni üksik, kui vaadata näiteks seda parimate blogide listi, siis 25st blogist kaks tegelevad “mässudega” (neist tglt üks on moeblogi, ema paneb pilte tütre riietusest, ja teine kirjutab tõesti huvitavalt, mitte lihtsalt ei pildista porgandipüreed), kõik ülejäänud blogid keskenduvad üldhuvitavatele teemadele. St titendus on muidugi ka huvitav, eelkõige teistele emadele, aga ma mõtlen keskmisele inimesele huvitavatest asjadest – majandusest, kultuurist, kirjandusmaastikust, filosoofiast jms.

    2. Millisele statistikale tugineb väide, et Eestis on siiani valitsenud ilu- ja moeblogid? Blogipuu tipus oleme näiteks viimse ajani olnud mina ja Merje ja me kumbki ei lähe päris kindlasti selle kategooria alla, vaid mõtleme tiba laiemalt kui “õumaigaad, mida ma täna selga panen, sest äkki keegi arvab, et ma polegi kepikas ää”. Rääkimata “päris blogidest” (Kaplinski blogi, ZA/UM jne). Lisaks mäletan mina veel väga hästi aega, mil internetis oli palju väga asjalikke blogisid, kus arutleti tõsiselt ühiskonnas oluliste teemade üle (praegu ongi neist alles mõni üksik). Selge see, et ilublogidega kaasneb rohkem raha ja manti, sest see on võimalus airheadidele midagi pähe määrida, aga see pole ju päris määrav. Saan aru, et sinu suunitlus on kogu aeg vähe teine olnud, aga ühiskonnas ON naisi, keda huvitab ka muu peale paljunemiseks valmistumise ja paljunemisjärgse tegevuse valideerimise ja neid naisi ei tohiks marginaliseerida.

    1. Katre ütleb:

      Nojah statistiliselt võib-olla tiba valesti öeldud. Õigem oleks, et välismaal on siiski selliseid beebi-emablogisid päris suurtes hulkates ja seal ei vaadata sellele nii imelikult ja viltu kui Eestis kohati. :)
      Ilublogide valitsuse all mõtlesin ka seda, et näiliselt tundub neil Eestis kõige suurem lugejaskond olevat ja külastajate arv päevas. Minu silmade läbi. :D

      1. AbFab ütleb:

        Võib-olla Rents lihtsalt ei saanud aru, mismoodi beebiblogi on sisukas blogi. Mina ka ausalt öeldes ei saa. Samas ma ei kujutaks ette, et kommide jaoks sobiva kausi leidmine on kuidagi blogimist väärt sündmus, nii et erinevad maailmad meil ilmselt.

        1. Katre ütleb:

          Eks muidugi oleneb, mis kellegi jaoks sisukas on, aga ma pidasin silmas ikka, et igasugused pikema jutuga blogid, kus on võimalik ka mingi arutelu teke ja kaasaelamine. Sellele ju kaasa ei ela, et keegi jälle uue ripsmeduši ostis? Või noh, ok võib-olla mõni elab ka.
          Ja ega ma ei kirjuta siin romaani ühest pikast teekonnast ideaalse kausi leidmiseni. :)

          1. t ütleb:

            Ripsmedušš? Kas seda tohib ka kulmude ja kubemekarvade pesuks kasutada?

          2. Katre ütleb:

            No nüüd küll panid ära. :D
            Midagi targemat tõesti ei leidnud öelda? :D

  11. bubbaa ütleb:

    Vingatsid, kes teil käib siis seda nn cräppy siin lugeda, kui teid titendus ei huvita?

    1. AbFab ütleb:

      “cräppy”??? MIS SÕNA SEE ON?? Ma saan aru, et prioriteedid on teised ja grammatika on nõme, aga…

      Ja muide, sinu rahustuseks: ei loegi; täna oli esimene kord seda blogi lugeda – tõsi küll, põgusalt, sest nagu öeldud, pole minu maailm.

      1. bubbaa ütleb:

        Oleksin pidanud selle sõna kaldkirjas kirjutama? Ma arvan, et minu grammatika on parem kui sul. Nimelt, õpin ülikoolis eesti keelt ja meie keel on piisavalt rikas, et saab vabalt ka sälgi kasutada nagu seda on sõna “crap”. Kui sa oled nii primitiivne ja pinnapealne siis on see sinu probleem, kallis kaasmaalane. Lisaks, kui sa mu kommentaari nägid siis järelikult käid siin üsna tihti lugemas.

        1. Kaur ütleb:

          AbFab on tõpratohter ametilt ahvaik, imelik et ta üldse arvuti ligi on lastud

          1. Rents ütleb:

            “Õpin ülikoolis eesti keelt” ei pruugi sugugi tähendada “ergo minu grammatika on parem”, vaid võib ka tähendada lihtsalt “sest mataeksam ei läinud piisavalt hästi”. Ma ei häbene küll öelda, et mul oli ka omal ajal eesti fill kõrvalerialaks, aga AbFab parandab vahel minu vigu, mitte vastupidi.

          2. Liina ütleb:

            Paar sõna paberitega eesti filoloogilt, kellel ei läinud mataeksam halvasti, sest ta ei teinudki seda üldse.

            1. Bubbaa kasutas slängisõna (so what?), pani veel ilusti lühendi nn ka ette, mis on veel eriti tubli
            2. Blogide kommentaarium on viimane koht, kus õiendada kellegi kallal sellepärast, et ta ei kirjuta, nagu KIRJAKEELE reeglid ette näevad. Keeleteadlased on osati seisukohal, et selline meedium on midagi kirja- ja suhtluskeele vahepealset ja seega on siin slängi mittekasutamist totakas nõuda või üldse ülikorraliku kirjakeele normide järgimist. Sest see pole kirjakeel. Punkt. Muidugi see piir, kus see vahekeel lõpeb ja kirjakeel algab, on ka äärmiselt hägune.

            Siiski mina ka eesti filoloogina ei arva, et ma peaksin kuskil facebooki või blogi kommentaariumis korraliku eesti keelt kirjutama, Ja kui keegi tuleb midagi kommenteerima, siis mul on sitaks neid argumente, millega see õiendaja n-ö surnuks loopida. Eriti naljakas on siis, kui keegi hakkab sinuga verbaalselt rääkides kommenteerima, et miks sul on parasiitsõnad või redaktsioonivead, sest sa oled ju eesti filoloog ja peaksid rääkima korrektset eesti keelt. Tulejumalappimaeivõi, kui tüdinud ma sellest olen.

          3. bubbaa ütleb:

            Kallis Rents! Kui sind mu eksamitulemused nii huvitavad siis matemaatika riigieksamis sain 94 punkti. Ja ilmselgelt on oma ala asjatundjal grammatika parem kui suvalisel inimesel, kes igapäevaselt ei puutu kokku õigekirja ja selle reeglitega. Üldiselt ütleks, et sa oled lihtsalt üks banaalne inimene, kes on kadedust täis ja ei saa iseendaga hakkama.

        2. nõid ütleb:

          Appiii, asi pole selles, et slängi ei tohiks kasutada. Asi on selles, et siin on konkreetselt tegu värdkeelega. Oleks olnud sõna “kräppi” või “crap’i” või midagigi sinnakanti.. Aga kust tuleb sõna, milles on eesti ja inglise keel meelevaldselt ühendatud ja siis veel y ka otsa topitud? Oeh.

          1. Liina ütleb:

            Mis ta ise ei või slängisõna välja mõelda v? Kus need muidu keelde tulevad? Muidugi oleks i täht seal normaalsem, aga antud juhul on see lihtsalt juuksekarva lõhki ajamine.

        3. Printsess ütleb:

          Kui õpid ülikoolis eesti keelt, siis peaksid teadma, et siis ette käib koma.
          (“Kui sa oled nii primitiivne ja pinnapealne, siis on see sinu probleem”… Viimases lauses on ka üks koma puudu) :) Ei öelnud pahatahtlikult, lihtsalt mainisin.

  12. Rents ütleb:

    Jess, vedasime enne kihla, kaua aega läheb, et esimene “sa oled lihtsalt kade” kommentaar ära tuleks! :D

    Ja mind ei huvita tegelikult kellegi eksamitulemus, nagu sa ehk märkasid (st ei märganud), ei rääkinud ma kellestki konkreetselt, vaid üldistasin. Mõtlesin pigem seda, et internetis ei tea keegi, kas sa oled tõbras või tõpratohter, nii et sinu üle otsustatakse paratamatult esitusest lähtuvalt.

    1. t ütleb:

      Aga mul on 20cm…

  13. Kristhel ütleb:

    Välismaal üldiselt küsitakse oma juba arusaajate laste käest, kas neist tohib pilte/juttu blogisse lisada. Beebidelt luba ei saa küsida kuid üldiselt jäävad kvaliteetblogijad mõistuse piiridesse. Mina ei kujutaks kunagi ette avalikustada ülemäära palju infot/pilte ükskõik kas oma lapsest (mul pole muidugi praegu last) või vanematest või isegi kaaslasest. Aga mõistuse piirides ja teisi arvestades on kõik väga okei.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga