beebiblogi | igapäev

Kui emotsioonid vahelduvad sekundiga..

21. november 2013

Emalik aju on vist kuidagi nii programmeeritud, et nii kui lapse nutt lakkab, on kõik need kehvad emotsioonid, mis just hetk tagasi kogu organismi valdasid, sekundi pealt meelest pühitud. Seepärast ma väga ei jõuagi siia sellest lapsekasvatamise pahupoolest rääkima. Unustan ära ja mäletan vaid, et oli kohutav. Pean tunnistama, et on hetki, kus ma tahaks karjuda, aknast alla hüpata või lihtsalt ära põgeneda, sest lapse lohutamatu nutt ajab hulluks. Üksi ON raske ja vahel tõesti tahaks lapse veidikeseks kellegi kätesse anda, et paar sõõmu rahulikult värket õhku hingata. Samuti ei mahu mulle siis kuidagi pähe, miks inimesed üle ühe lapse saavad. Üks beebi teise otsa.. appike!

Aga näiteks hetkel kui ta magab ja rahulik ja armas on, ei suuda ma mitte ühtegi sellist halba mõtet mõelda. Ei mõista, miks ma mõnikümmend minutit tagasi üldse midagi sellist tundsin või mõelda suutsin. “Kas oli tegelt ka nüüd nii hull või kujutasin seda ette?” Sellistel hetkedel mõtlen, et võiks neid beebisid tõesti siin reas kasvõi miljon olla. Täielik äärmus. Tahaks kogu aeg tema ligi olla, tuhat musi teha ja mida kõike imelist veel, sest tema rõõm ja rahulolu teeb lihtsalt nii jäägitult õnnelikuks ja ei oskaks mitte midagi temast paremat maailmas tahtagi! Hämmastav lihtsalt, kuidas see aju töötab. :)

IMG_2358cIMG_2360cIMG_2375c

29 kommentaari

  1. miiu ütleb:

    väga õige post, ma pole kunagi oma titeblogimise ajaloos suutnud sõnadesse panna, miks ma ei vingu ja ei hala :D mul ei ole lihtsalt MEELES ja tundub absurdse viginana, kui ma tegelikult olen maksimaalselt rõõmus :D

    1. Katre ütleb:

      Jep. Ma kogu aeg mõtlen, et oi varsti lähen ja blogin sellest hullusest, mis vahel toimub, aga tema nutu ajal ju ikka lohutan teda ja hullun tasapisi omaette. Ja kui ta kord rahulikuks muutub ja mõtlen, et nüüd saaks tulla teistele ka rääkima, mis just toimus, siis on pea tühi. “Tegelikult ju polnudki nii hullu..” jms. :D

      1. miiu ütleb:

        sama :D

  2. Britt ütleb:

    offtopic aga kas sa oled juukseid värvinud :D?

    1. Katre ütleb:

      Tahtsin jah natukene valgest blondist vaheldust ja sellise loomuliku meeblondi/helepruuni/kartulikoore vms poole püüelda. :)

  3. K ütleb:

    nii vahvad pildid! :D Juuksevärv on ka uudselt mõnus!

    1. Katre ütleb:

      Ma kodus tegelikult pean kogu aeg juukseid punupatsis, krunnis või igatahes kinniselt hoidma. Ta kogu aeg muidu jääb kättpidi kinni sinna ja siis sikutab. :(
      Aitäh. :D

  4. marinaveskimagi ütleb:

    Nii ilusad pildid, nii hea on alati vaadata.

  5. Mia ütleb:

    Anna andeks, aga minu meelest pole see Keio suurem asi mees, kui juba lapse sünnist peale kodus eriti pole. Esiteks pole Tallinn üldse kaugel ning meie elame Haanjas, ja mees käis ikkagi meie pärast kodus Soomest palju tihedamini.
    Teiseks, kui ni pisikese pärast ja sina ka ju näed palju vaeva, siis tundub, et tema ikka väga pereelu liige pole.
    Sellliseid mehi on miljoneid ja kahju, et sa ka sellisega om last jagad.

    1. Petra ütleb:

      Nojah, muidu veel, aga sul ilmselgelt on üksi raske ja suhe ka ju kannatab. Eriti kui mees veel osa ei saa kasvamisest.

      Ning ausalt, ongi raske üksi.
      Endal 3 last ja ei suudks küll ilma igapäevase toetuseta.
      Tubli oled, kui suudad, aga kui see pikemaks läheb, lööb suhtele kiilu vahele.

      Jõudu ja jaksu!

    2. Katre ütleb:

      Anna andeks, aga minu meelest pole see üldse koht, kus sina sõna peaksid sellel teemal võtma kuidas meie elame. Mul on küll vahel raske, aga kokkuvõttes tulen ma toime ja kõik on hästi. Inimesed on erinevad ja see, et Teil oli teistmoodi, ei loe meile midagi.

      Ühtlasi ei tea sa absoluutselt kui tihti ta tegelikult kodus käib. Ma ei pea ju kogu aeg blogis suurelt kuulutama, kas ta kodus on või ei ole.
      Ka ei ole sa ilmselgelt teadlik sellest, et me ILMSELGELT peame plaani ka päris kokku kolida, et pere kogu aeg koos oleks. Paraku sellised asjad ei käi nipsulöömisega ja vajavad veidi planeerimist ja asjaajamist. :)

      Vabandust väga, aga sellist jama ajada, ise mitte midagi teades, on lihtsalt idiootne. :D

    3. Aili ütleb:

      Kõige lihtsam ongi ju teiste inimeste eludele ja tõelisele loomusele hinnangut anda lugedes ainuüksi kellegi blogi.
      Täpselt sama moodi kujutati ka minu blogi lugedes ette, et mu lapse ise on ikka täielik suvaline jorss, sest mina ei olnud tema olemasolust oma blogis varem midagi maininud. Jah, sest peale blogi muud elu ei olegi ja kui kirjas pole, pole ka juhtunud.

      1. Katre ütleb:

        Ma olengi lihtsalt endale paika pannud, et ma ei räägi siin blogis nii väga Keiost, sest see on siiski beebiblogi ehk siis enamjaolt mind ja Annabeli hõlmav. Tema ja meie elu ei ole nagu see põhiteema.
        Ja ma üldse ei saa aru, kuidas kellelgi on sellist viitsimist midagi sellist toota kuskil. Mulle ei meeldi, kui ma ei saa asjade pointile pihta ja paraku sellistele kommentaaridele ei saa ma üldse pihta, sest need on nii mööda ju. :D

  6. B ütleb:

    Sa oled nii mitu korda maininud kui raske ikka üksi on.. Mulle tundub, et sa mõtled asja enda jaoks pisut hullemaks. Peale kõige selle olete te ju ise valinud sellise elu. Ma ei taha midagi halba öelda, mul on ka mees Soomes tööl ja mina lastega kodus, kuid ega see endale etteheitmine, et küll on raske, asja paremaks küll ei tee. Pigem pea püsti ja rusikaga vastu rinda, sest lõppude lõpuks on see ju olnud sinu enda valik ja nüüd pole muud võimalust kui tugev olla! Võin sulle kinnitada, et sellega harjub ära, aga mida rohkem jonnida et nii raske ja raske, seda raskem ongi. Tegelikkuses ei ole ju see asi nii hull ka.

    Aga vastuseks Miale, siis see on tõesti jabur jutt jahh.. Kui mees on üle lahe oma perele raha teenimas, et neile tulevikus parem elu kindlustada, siis ei saa küll öelda, et see mees mingi mees poleks! Olen kindel, et ega ta seal enda heaks ei tööta, nii nagu ka minu mees ja veel palju mehi. Selline alusetu süüdistamine ja mahategemine on küll väga alatu!

    1. Katre ütleb:

      Vahel lihtsalt tahaks vinguda ja öelda, et raske on. Muidugi mõista ei ole tegelikult nii hull, sest nagu ma ka ütlesin, siis peale lapse nuttu on kogu see raskus justkui peoga pühitud. :D Ma olen vägagi hakkaja ja tulen praegu tegelikult väga kenasti toime. Lihtsalt loogiline ja loomulik, et väsitav. Ikkagi kõik on nii uus. Kellestki nii palju sõltuda. Harjumatu.
      Ja sellise elu oleme hetkel tõesti ise valinud. Seepärast nii väga nüüd ka ei hädalda, aga vahel lihtsalt jookseb juhe kokku. :D

  7. Aili ütleb:

    Ega inimene ei olegi kunagi rahul. Kui kirjutad Katre nö “mannavahu” juttu siia – ei olda rahul. Kui ütled paar asja mis ei meeldi ja raske on – jälle paha. Oi jah, mis seal ikka :D

    1. Katre ütleb:

      Eks see on asi, millega tuleb avaliku elu juures leppida ja sellest lihtsalt läbi närida. Alati on ju keegi parem, targem, andekam.
      Ainult ma ei mõista, miks inimestel nii palju vaja sõna on võtta, sest ma ise ei lähe kunagi kellelegi midagi sellist ütlema. Mõtlen võib-olla oma ette ja olen vait, kui ma ikka midagi ei tea. :D

  8. thejanette ütleb:

    Ma käin igal pool kommenteerimas ja reklaamimas raamatut “Nutt ja jonnihood” väga lihtsal põhjusel – pärast selle lugemist on mul tohutult kergem toime tulla lapse nutuga ja iseenda tunnetega. Mul endal on see olemas, üks peatükk vahepealt lugemata, seda plaanin hiljem lugeda ja ma võin seda sulle laenata, kui sa tahad. Muidugi ei peaks kõike kirjutatud ülima tõena võtma vaid ikka rohkem emainstinkti usaldama aga ma olen kindel, et sul on vähemalt lihtsam enda tunnetega toime tulla. :)

  9. k2tsuu ütleb:

    Mul üldse küsimus su piltide kohta. Mis kaamera sul on ja kes sinust kogu aeg nii häid pilte teeb? :D Ja kuidas sul nii palju valgust seal kodus on, seina sees suur auk? :P

    1. Katre ütleb:

      Kaamera on Canon 600D.
      Pilte teeb keegi, kes parajasti külas, kuskil kaasas või teinekord ka lonerite taimer.
      Ja valgust ei ole absoluutselt! Päevad lühikesed, ilmad sünged, valgus tuppa ei pääse ja mõni päev seega ei kõlbagi mul pildistamiseks üldse. :D
      Samas valguse loomisele aitavad kaasa kaamera valgussätted mõnikord, kuid eelistan siiski sobivat loomulikku päevavalgust.

      1. k2tsuu ütleb:

        Nojaa, mul 1100D. Ka valgust ei ole piisavalt ja kui palju valgust püüda, siis läheb pilt säbruliseks. Sul ikka mitu pudelit parem, seega jääb ka kvaliteet parem. Aga sul siis päris hea käega sõbrad ka peab mainima ;)

        1. Katre ütleb:

          Oi sõbrad kõik on kehva käega tegelt. Niiiiiiiiiiiii palju ebaõnnestunud pilte. :D:D Fokusseerimisega ei paista nad hakkama eriti saavat, aga no mõnd koba peale tulnd pilti ikka saan kasutada. :D

          Ja mul ka need selle posti pildid natuke säbrukad tegelt. Lihtsalt kui ma pildi väiksemaks teen, et siia uppida, siis tõmbab pildi ju niiöelda kokku ja näib parem mulje. Võino, ma ei arva, et 1100D siinkohal teeks halvemaid pilte miskipärast. :D

          1. k2tsuu ütleb:

            No igatahes oled hästi suutnud ära petta :D

  10. Vici ütleb:

    Väga hästi kirjutatud tekst :) Just nagu minu enda mõtted. Ma ka kohati ei saa aru, et kuidas on võimalik üle ühe lapse üldse saada. Meil laps muidu juba peaaegu aastane ja kõige suurem probleem ongi öine magama jäämine. Vahest on närvid juba nii läbi sellest mitme tunnisest jamast, et mõtledki ” MITTE ÜHTEGI LAST ENAM! “. Samas mõni aeg hiljem vaatad ta beebi pilte või näed facebookis, et keegi on postitanud oma beebist pildi, siis mõtled ” Oh, nii nunnu ! Tahaks ka ! “

    1. Katre ütleb:

      Just! Praegu ma tõesti teist last kohe otsa ei taha, aga kui ta juba nii paarivanune ja rohkem isehakkaja, siis ei saa välistada, et tõesti kunagi ikkagi jälle beebiplaane pean. Ja siis hakkab kõik otsast peale.
      Aga vähemalt naised saunas räägivad, et teise lapsega oled kuidagi.. targem ja kogenum.. ja on sellevõrra natuke lihtsam. :D

  11. Ilona ütleb:

    Enamus piltide peal on lapsel kulmud kortsus/paahur nägu, kas gaasid kimbutavad?Kui jah siis kuidas toime tulete?

    1. Katre ütleb:

      Ilmselgelt ma gaasivaludes last piltidele ei tiriks. Kulm on kortsus alguses alati beebidel palju, ma täheldand. Naerda ju nii palju ei oska ja siis tuleb lihtsalt asjalik olla. :D
      Gaase muidu ei ole siiani üldse olnud. :)

  12. mairin ütleb:

    Osad lapsed ongi tõsisemad, ei naera ka siis palju, kui seda juba oskavad. :) Mul läks ka ikka paar kuud see uue rolliga kohanemine ja raske oli, mis siis, et mees igapäevaselt olemas, Mõni päev ei jõudnud ära oodata, mil mees koju jõuab, et saaks natukenegi puhata. Ühel hetkel aga muutus kõik kuidagi nii loomulikuks ja kui laps juba roomama hakkas ja kindlatel aegadel magama, oli elu lausa lill.
    Katre, jaksu sulle!

    1. Katre ütleb:

      Mu laps naerab küll kogu aeg kui üleval on nüüd, aga eks muul ajal on ikka kulm ka kortsus. Tõsine asi see maailm ju. :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga