beebiblogi,  igapäev

Mehed ja voodielu pärast lapse sündi

Kuna mu telekas viimase tormi ajal telekanalite näitamise ära lõpetas, olin ma sunnitud endale selle uue ja laheda 11-eurose puldiga nutiTV paketi võtma. Sellega aga tuli kaasa tasuta kordustv, mis mulle tegelikult täitsa meeldib ja kuna lapsega elutoas tegeledes olen ma hakanud rohkem telekat vaatama kui kunagi varem, siis on hea sealt ajaviiteks mingeid saateid tagantjärele vaadata, kui parasjagu laivis midagi tarka ei tule.

Nii olen ma hakanud siis saladuste kordusi vaatama ja olen seal juba päris mitme sellise loo otsa sattunud, kus räägib sellest, mis hakkab koduseinte vahel toimuma pärast lapse sündi. Enamjaolt on muidugi probleemiks ikka see, et voodielu juba raseduse lõpukuudel jahtuma hakkab. Ma saan küll aru, et inimesi on nii palju erinevaid, aga neid lugusid on lihtsalt jube vaadata ja paratamatult mõtlen, kuidas saavad need mehed siis nii palju ainult ühe asja peal väljas olla.

Näiteks oli ühes peres probleemiks, et naine lapse pere voodisse magama võttis. Mees hakkas siis ilmselgelt kiunuma, et milleks see – lapsel on ju oma voodi. “Tahaks sinuga vahel omaette ka olla. No tead küll..” Meil näiteks magab ka Annabel koos meiega suures voodis ja Keio ei ole sellel teemal kordagi vingunud. Ühe korra mina lõpuks siis küsisin huvi pärast, et kas teda tõesti see ei häiri. Noh, sest Keio on selle tõttu alati vastu seina surutud ja üsna kitsastes oludes, aga teda ei häirinud see tõesti absoluutselt. Ja ta saab täiesti aru sellest, et laps vajab lähedust ja kui on valida, kas nuttev laps kaugel oma voodis või vaikne laps meie kaisus, siis ilmselgelt on hetkel nii väikese lapse puhul valikuks see teine variant. Ka ei arva ta, et see peaks kuidagi meil takistama teineteist kaisutada või hellitada.

Teise probleemina märkasin seda, kuidas mehed ei mõista, et naisel enam Isu ei ole. Juba raseduse lõpus. No ei mahu neile pähe see, miks ei ole arbuusisuuruse kõhuga, lapse kõhus mürgeldamisega, mingite libatuhudega (ja mis kõike naistel võib seal lõpupoole avalduda), enam seda voodis hullamise isu. Jätkub see muidugi ka pärast lapse sündi. Teadupärast on ju keskmine naine siiski nädalaid, mõni lausa kuid, rivist väljas. Paraneb oma õmblustest ja venitustest ja üleüldse kohaneb kõigega.. ja kuidas saab olla, et mees ei suuda rahulikult kannatlik olla vaid hakkab esimesest haiglast kojusaamise päevast naise kallal vinguma, et ta juba KOLM PÄEVA ilma on olnud. “Jälle sa tegeled selle lapsega.. AGA MINA!?” Taas kiidusõnad Keiole, kes pole kordagi mulle midagi ette heitnud ja on suutnud vägagi mõistlik olla. Aga tunnen kaasa nendele, kelle koduseinte vahel niisugune asi pärast lapse sündi lisastressi põhjustab.

Siinkohal moraali lugeda pole vast väga mõtet neile meestele, kes siia äkki kunagi sattuda võivad ja ennast ära tunnevad, nii et parem jagan kuhjaga kiidusõnu Keio kohta, kes on olnud kõike muud kui niisugune rumal ja loll mees, kes mind ei mõista ja ainult enda heaolu ja rahulduse peale mõtleb. Neid lugusid vaadates mõtlesin muudkui, kuidas mul on ikka selle koha pealt vedanud, et iga päev ei pea ma oma kuklas tundma survet, et olen vägisi kohustatud ka millekski muuks kui lapse eest hoolitsemiseks. Muidugi ei poolda ma seda, kui naine täiesti külmaks mehe suhtes muutub ja ise selle asja täiesti välja suretab, aga mõlemad pooled peaks siinkohal lihtsalt teineteist mõistma, teineteisega vabalt suhtlema ja rahulikult ootama. :)

Untitled-1c11

25 kommentaari

  • Pilleriin

    Minul oli pärast esimese lapse sündi väga palju õmblusi, sest tehti vaakum ja kui need 2 kuud olid möödas, mis haiglas soovitati oodata ning me esimest korda uuesti püüdsime siis lõppes asi 2 sekundiga ja sellega, et mina ulgusin 15min nutta kuna nii kuradi valus oli. Ja uskuge või mitte aga selline valu kestis pool aastat. Mees oli supppppper, ta oli kannatlik ja lihtsalt ootas kuni olukord paraneb. Ja nagu näha siis paranes täitsa hästi, sest nüüd ootame juba kolmandat :))))))))

    • Katre

      Ma olengi lugenud ja kuulnud ka, et mõnel tõesti see kõik taastubki väga mitme kuu pärast või isegi aasta hiljem on tegevus valulik. Õige ja korralik mees mõistabki, ootab, on kannatlik ja kui tegevuseks läheb, siis mõistab rahulikult võtta. :)
      Ja palju õnne teile. Ma hetkel ei suuda ette kujutada veel teise lapse peale mõtlemistki. :D

      • Pilleriin

        Mäletan veel oma nägu kui enne haiglast kojusaamist tuli arst rääkima ja ütles, et seksiga võiksime paar kuud oodata. Ma tegin suured silmad ja küsisin, et kas keegi päriselt ka mõtleb üldse sellist asja veel kunagi teha peale sünnitust :D

        • Katre

          Ega jah. Mul oli ka pikalt tunne, et selle asja eesmärk ja tulemus on niiöelda täidetud. Ja kohutavalt üle elatud 9 kuuga. Et MILLEKS SIIS ÜLDSE VEEL KUNAGI!? :D

  • Merily

    Khmmkhmm, mina mõtlesin peale sünnitust seksile… Ei jõudnud ära oodata, et saaks normaalselt seda asja ajada :D Kui 4 nädalat täis sai, sai tsölibaat ka läbi :D Ma olen ennekõike naine ja siis ema ;)

    Peale teise lapse sündi loodan ka sama kergelt pääseda :D

    • Katre

      Kuna tundsin end ilusasti paranenult, siis uudishimust sai proovitud ja polnud hullu midagi. Täpselt samasugune hirm ja tunne nagu kunagi kõige esimest korda asjatades. :D

  • Polina

    Mainisid kusagil, et kirjandus ja kunst huvitavad: mis liigid täpsemalt ja mida lugeda/vaadata armastad?
    Kas oled ka ise väikseid kirjanduslikke katsetusi teinud?:)

    • Katre

      Kirjandus huvitab enim selle poole pealt, et ise kohutavalt kirjutada soovin. Ma ei suuda lihtsalt mõtteid endas hoida ja tihti ei piisa ka lihtsalt kellelegi rääkimisest. Tahan ikka kirjatükina asjad üles täheldada.
      Juba väga väikest saati olen vahelduva eduga muinasjutte kirjutanud, luuletanud, isegi raamatut kirjutama hakanud. Kahjuks aga alati mingil hetkel jookseb mõte kinni ja asi jääb poolikuks ja soiku.

      Lugeda meeldib mulle kaasahaaravaid raamatuid, mis paneks aju ka tööle ja millest saab mingeid noppeid ellu kaasa haarata.

      Kunsti poolelt aga valgub asi laiali, kuna pean kunstiks ka fotograafiat. Fotograafiaga tahaks tegeleda hobikorras. Viimasel ajal olen huvi hakanud tundma ka joonistamise/maalimise vastu. Tahaks kunstikooli lausa minna.
      Ja muusikaga olen tegelenud vahelduva eduga juba pea terve elu (kuigi selle kohta sa ei küsinud, aga need kõik saab ju ikkagi sama asja alla liigitada – looming.) :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga