beebiblogi | igapäev

Mehed ja voodielu pärast lapse sündi

14. november 2013

Kuna mu telekas viimase tormi ajal telekanalite näitamise ära lõpetas, olin ma sunnitud endale selle uue ja laheda 11-eurose puldiga nutiTV paketi võtma. Sellega aga tuli kaasa tasuta kordustv, mis mulle tegelikult täitsa meeldib ja kuna lapsega elutoas tegeledes olen ma hakanud rohkem telekat vaatama kui kunagi varem, siis on hea sealt ajaviiteks mingeid saateid tagantjärele vaadata, kui parasjagu laivis midagi tarka ei tule.

Nii olen ma hakanud siis saladuste kordusi vaatama ja olen seal juba päris mitme sellise loo otsa sattunud, kus räägib sellest, mis hakkab koduseinte vahel toimuma pärast lapse sündi. Enamjaolt on muidugi probleemiks ikka see, et voodielu juba raseduse lõpukuudel jahtuma hakkab. Ma saan küll aru, et inimesi on nii palju erinevaid, aga neid lugusid on lihtsalt jube vaadata ja paratamatult mõtlen, kuidas saavad need mehed siis nii palju ainult ühe asja peal väljas olla.

Näiteks oli ühes peres probleemiks, et naine lapse pere voodisse magama võttis. Mees hakkas siis ilmselgelt kiunuma, et milleks see – lapsel on ju oma voodi. “Tahaks sinuga vahel omaette ka olla. No tead küll..” Meil näiteks magab ka Annabel koos meiega suures voodis ja Keio ei ole sellel teemal kordagi vingunud. Ühe korra mina lõpuks siis küsisin huvi pärast, et kas teda tõesti see ei häiri. Noh, sest Keio on selle tõttu alati vastu seina surutud ja üsna kitsastes oludes, aga teda ei häirinud see tõesti absoluutselt. Ja ta saab täiesti aru sellest, et laps vajab lähedust ja kui on valida, kas nuttev laps kaugel oma voodis või vaikne laps meie kaisus, siis ilmselgelt on hetkel nii väikese lapse puhul valikuks see teine variant. Ka ei arva ta, et see peaks kuidagi meil takistama teineteist kaisutada või hellitada.

Teise probleemina märkasin seda, kuidas mehed ei mõista, et naisel enam Isu ei ole. Juba raseduse lõpus. No ei mahu neile pähe see, miks ei ole arbuusisuuruse kõhuga, lapse kõhus mürgeldamisega, mingite libatuhudega (ja mis kõike naistel võib seal lõpupoole avalduda), enam seda voodis hullamise isu. Jätkub see muidugi ka pärast lapse sündi. Teadupärast on ju keskmine naine siiski nädalaid, mõni lausa kuid, rivist väljas. Paraneb oma õmblustest ja venitustest ja üleüldse kohaneb kõigega.. ja kuidas saab olla, et mees ei suuda rahulikult kannatlik olla vaid hakkab esimesest haiglast kojusaamise päevast naise kallal vinguma, et ta juba KOLM PÄEVA ilma on olnud. “Jälle sa tegeled selle lapsega.. AGA MINA!?” Taas kiidusõnad Keiole, kes pole kordagi mulle midagi ette heitnud ja on suutnud vägagi mõistlik olla. Aga tunnen kaasa nendele, kelle koduseinte vahel niisugune asi pärast lapse sündi lisastressi põhjustab.

Siinkohal moraali lugeda pole vast väga mõtet neile meestele, kes siia äkki kunagi sattuda võivad ja ennast ära tunnevad, nii et parem jagan kuhjaga kiidusõnu Keio kohta, kes on olnud kõike muud kui niisugune rumal ja loll mees, kes mind ei mõista ja ainult enda heaolu ja rahulduse peale mõtleb. Neid lugusid vaadates mõtlesin muudkui, kuidas mul on ikka selle koha pealt vedanud, et iga päev ei pea ma oma kuklas tundma survet, et olen vägisi kohustatud ka millekski muuks kui lapse eest hoolitsemiseks. Muidugi ei poolda ma seda, kui naine täiesti külmaks mehe suhtes muutub ja ise selle asja täiesti välja suretab, aga mõlemad pooled peaks siinkohal lihtsalt teineteist mõistma, teineteisega vabalt suhtlema ja rahulikult ootama. :)

Untitled-1c11

25 kommentaari

  1. Pilleriin ütleb:

    Minul oli pärast esimese lapse sündi väga palju õmblusi, sest tehti vaakum ja kui need 2 kuud olid möödas, mis haiglas soovitati oodata ning me esimest korda uuesti püüdsime siis lõppes asi 2 sekundiga ja sellega, et mina ulgusin 15min nutta kuna nii kuradi valus oli. Ja uskuge või mitte aga selline valu kestis pool aastat. Mees oli supppppper, ta oli kannatlik ja lihtsalt ootas kuni olukord paraneb. Ja nagu näha siis paranes täitsa hästi, sest nüüd ootame juba kolmandat :))))))))

    1. Katre ütleb:

      Ma olengi lugenud ja kuulnud ka, et mõnel tõesti see kõik taastubki väga mitme kuu pärast või isegi aasta hiljem on tegevus valulik. Õige ja korralik mees mõistabki, ootab, on kannatlik ja kui tegevuseks läheb, siis mõistab rahulikult võtta. :)
      Ja palju õnne teile. Ma hetkel ei suuda ette kujutada veel teise lapse peale mõtlemistki. :D

      1. Pilleriin ütleb:

        Mäletan veel oma nägu kui enne haiglast kojusaamist tuli arst rääkima ja ütles, et seksiga võiksime paar kuud oodata. Ma tegin suured silmad ja küsisin, et kas keegi päriselt ka mõtleb üldse sellist asja veel kunagi teha peale sünnitust :D

        1. Katre ütleb:

          Ega jah. Mul oli ka pikalt tunne, et selle asja eesmärk ja tulemus on niiöelda täidetud. Ja kohutavalt üle elatud 9 kuuga. Et MILLEKS SIIS ÜLDSE VEEL KUNAGI!? :D

    2. Diana Plakan ütleb:

      Täpselt sama siin. Kui mees on kannatlik tähendab, et ikka õige mees kõrval )

  2. Merily ütleb:

    Khmmkhmm, mina mõtlesin peale sünnitust seksile… Ei jõudnud ära oodata, et saaks normaalselt seda asja ajada :D Kui 4 nädalat täis sai, sai tsölibaat ka läbi :D Ma olen ennekõike naine ja siis ema ;)

    Peale teise lapse sündi loodan ka sama kergelt pääseda :D

    1. Katre ütleb:

      Ma mõtlesin ka sellele.. aga selles valguses, et ma ei julge enam mitte kunagi seda teha, haha. :D
      Aga eks see hirm läks üle mingil hetkel jah. Ilmselt ikka siis, kui õige aeg ja tunned, et oled selleks valmis. Igal ühel erinevalt. :)

  3. Britt ütleb:

    Noh, mu mees pidi 4 kuud ootama enne kui ma üldse olin nõus asjale mõtlema. Jube,jube inimene olen ikka,eks :D

    1. Katre ütleb:

      No ma loodan, et ta ikka terve selle aja sulle iga päev pinda ei käinud ja sind milleski ei süüdistanud. Selles ongi point. :D

      1. Britt ütleb:

        Õnneks ei :D Vahepeal vihjas küll, et kle,kamoon,vaata kui kaua juba nagu khm :D

        1. Katre ütleb:

          No eks seda ikka juhtub. Ma pöörasin need vihjed naljaks alati ja siis lõpuks muidugi ka tõsisel toonil, et “Okok, aitab!” :D

  4. KIKS ütleb:

    Kas olete nüüd juba proovinud või tundub endale veel liiga vara ?:)

    1. Katre ütleb:

      Kuna tundsin end ilusasti paranenult, siis uudishimust sai proovitud ja polnud hullu midagi. Täpselt samasugune hirm ja tunne nagu kunagi kõige esimest korda asjatades. :D

  5. Pitt ütleb:

    Keio käskis eelmise vastuse ära kustutada võ?

    1. Katre ütleb:

      Ei käskind. :D Olin mingile valele asjale vajutand ja läks peitu vms. Ta ei loe mu blogi eriti. :D

      1. Pitt ütleb:

        Tegin natuke nalja ka :D Väga mõnus tütarlaps oled, et asja ikka huumoriga võtad ja kohe kisama ei hakanud.

        Edu sulle ja tütrekesele! :)

        1. Katre ütleb:

          Mis siin ikka. Selle postituse kohta oli oodatav küsimus. :D

  6. Liisu ütleb:

    Ma panen ka enda tütrele nimeks Annabel-Meria. Ega sa ei pahanda? Sünnib detsembris.

    1. Katre ütleb:

      Eks natuke pahane ja kurb oleks ikka. :D Liitnimede point minu arust ongi see, et kokku miksida kaks nime ja teha sellest midagi sellist, mis ei hakkaks korduma. Aga ega ma kätt ette panna ei saa. :/

      1. Liina ütleb:

        hahaha…sul on juba vähemalt üks suur fänn tekkinud. Mis sa ikka teed, eks :D.

        1. Katre ütleb:

          Annabeli fänn pigem. :D Eks kuulsuste järgi ikka pannakse nimesid. :D

  7. Polina ütleb:

    Väga meeldiv blogi ja mõnusat elu sulle pisikesega!:)

  8. Polina ütleb:

    Mainisid kusagil, et kirjandus ja kunst huvitavad: mis liigid täpsemalt ja mida lugeda/vaadata armastad?
    Kas oled ka ise väikseid kirjanduslikke katsetusi teinud?:)

    1. Katre ütleb:

      Kirjandus huvitab enim selle poole pealt, et ise kohutavalt kirjutada soovin. Ma ei suuda lihtsalt mõtteid endas hoida ja tihti ei piisa ka lihtsalt kellelegi rääkimisest. Tahan ikka kirjatükina asjad üles täheldada.
      Juba väga väikest saati olen vahelduva eduga muinasjutte kirjutanud, luuletanud, isegi raamatut kirjutama hakanud. Kahjuks aga alati mingil hetkel jookseb mõte kinni ja asi jääb poolikuks ja soiku.

      Lugeda meeldib mulle kaasahaaravaid raamatuid, mis paneks aju ka tööle ja millest saab mingeid noppeid ellu kaasa haarata.

      Kunsti poolelt aga valgub asi laiali, kuna pean kunstiks ka fotograafiat. Fotograafiaga tahaks tegeleda hobikorras. Viimasel ajal olen huvi hakanud tundma ka joonistamise/maalimise vastu. Tahaks kunstikooli lausa minna.
      Ja muusikaga olen tegelenud vahelduva eduga juba pea terve elu (kuigi selle kohta sa ei küsinud, aga need kõik saab ju ikkagi sama asja alla liigitada – looming.) :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga