beebiblogi

Annabel: update 2

13. oktoober 2013

Mis ma oskan kosta. Mõtlen muudkui, et ei taha blogi unarusse jätta, aga pea on täiesti tühi mõtetest. Kõik päevad mööduvad ka üsna ühtesoodu Annabeli seltsis, kuigi paar viimast õhtut on natukene jändamist olnud tema magama saamisega.

Alguses kahtlustasin juba, et gaasivalud vaevama hakanud, aga samas nii lohutamatu ta nutt ka ei olnud, kui ma oletan, et gaasivaludega võiks olla. Lähedus ja kussutamine natukene ikka leevendas olekut, aga samas midagi ikkagi ei olnud talle meeltmööda. Lõpuks tuletasin ja googeldasin, et asi võib täitsa selles olla, et ta uinuda ei oska. Nimelt sööb ja jääb magama küll, aga veidi aja pärast siis ärkab ja hakkab nutma ja enam magama ei suuda jääda. Ise on silmnähtavalt unine ja haigutab suurelt ja pikalt. Lõpuks ongi üleväsinud ja hädas omadega. Just õhtutundidel kuskil 9-10 paiku on selline jant nüüd olnud.

Kass hakkab ka vaikselt harjuma, vist. Natukene kurja ja kadeda näoga vaatab küll vahel, kui ma lapsega tegelen, aga samas ta vahib mind kogu aeg sellise näoga. Täpselt see sama nägu, millega ta mind jõllitab, kui ma söön midagi ja talle ei anna. Lapsest hoiab ta aga ikka eemale ja talle väga ligi ei tiku. Vahepeal on nüüd julgenud voodisse tulla hellitusi nuruma, kui ma koos lapsega seal laman, aga siis avastasin teise häda, mis ongi hetkel mu suurim hirm kassiga seoses. Nimelt ta harjunud, et võib voodis tatsuda nii kuis hing ihaldab. Üle minu ja minu otsas igatepidi ja kui tita ka kuskil teki all end peidab, siis peab jälgima, et kass talle peale ei astu. :D

Aga otherwise all is well. Keio sai ka ära reservi ja nüüd saame inimeste kombel edasi elada. Oktoobri lõpuni ja Annabeli esimese kuu süntarini on ta veel kodune ja siis edasi jään ma omapäi maadlema. :)

Rõõmsas pildistamise tujus ka Annabel ennist väga ei olnud. Või noh.. ta oli sellises olekus, et niisama tsillis ja vaatas ringi. :D
IMG_1130c
IMG_1138c

4 kommentaari

  1. Britt ütleb:

    Alguses ongi nii, et päevad on üsna ühtemoodi ja ei ole väga millestki rääkida/kirjutada. Ühel hetkel ta hakkab aga järjest uusi asju õppima ja sealjuures muutub ka iseseisvamaks st. on nõus rohkem üksi mängima ( okei, tegelt see osa on individuaalne) ja küll siis tuleb juba millest kirjutada :)

    Omast kogemusest ütlen, et gaasivalud täitsa lohutamatud ei ole. Meil aitas näiteks võimlemispallil hüppamine. See eeldab küll endal triksis traksis selja olemasolu, sest õige pea võtab üsna läbi.

    1. Katre ütleb:

      Elu seisab jah järsku kuidagi. Ise ju ka enam nii palju enda järgi toimetada ei saa hetkel kui pole veel reziimid korralikult paigas jne. Siuke kodune olek enamjaolt siiski ja see nädal on jalutamisega ka vanaema rohkem tegelenud. :D
      Aga eks varsti tõesti ehk tekib juurde igasuguseid asju. Praegu niisama naudin tema nunnudust ja vaiksust. :D

      Ja ma mõelnud, et peaks kandekoti muretsema ikka. Alguses nagu kadus see soov ära, sest talvel sinna teda väga ei paneks kui endal ka miljon rõivaeset seljas. Oleks ebamugav, aga tunnen, et toas oleks täitsa asjalik asi. Saan ta sinna panna ja enda rinnal nii hoida ja ise samas muid toimetusi teha. Ka aitab sellise nutu puhul äkki, sest kui ta siin ka pikalt jonnis, siis käed väsivad ikka ära sellest tema kussutamisest. :D

      1. Britt ütleb:

        Ma soovitan ka kandekotti. Mul on lina ka aga kotiga on ausalt öeldes lihtsam :D Kott käib üks-kaks-kolm selga ja kinni, aga see lina on ju 100m põhimõtteliselt ja siis keeruta seda ümber enda jne, tüütu :D

  2. Helen ütleb:

    Minul kohe 11-kuuseks saav laps ja kasutame tihti kandekotti. Ise soetasin sellise, millega saab seljas kanda (Ergo baby), kuna siis hea käed-vaba süsteem ja laps ei jää ette, samas on tal huvitav vaadata :) Asendamatu asi meil.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga