beebiblogi

Annabeli sünnilugu: sünnituspalatis

1. oktoober 2013

Astusin siis kell ~09:50 Pelgulinna Sünnitusmaja vastuvõtu uksest sisse ja teatasin esimestele ettejuhtuvatele õdedele rõõmsalt ent kõhklevalt: “Tere. Tahaks sünnitama tulla.. ma arvan.” Seejärel juhatati mind ämmaemanda kabinetti, kes siis hakkas küsima igasuguseid andmeid. Et no kuidas rasedus ikka möödunud on, kas on mingeid vaevusi.. isegi kontaktandmeid äkki kontrollis üle? Ma ei mäleta enam täpselt. Igatahes selleks hetkeks olid valud jällegi üsna peatunud. Oli vägagi okei olla.

Pidin riided seljast võtma ja sättima end ülevaatluseks valmis. Teatas, et tema urgitsemine võib natukene ebamugav ka olla ja veidi aja pärast ka, et emakas on ~3,5 cm avanenud ja juhatas mind edasi sünnituspalatisse ootama. Lohutas ka leebelt, et võib minna vabalt nii 7 tundi veel, sest keskmiselt avaneb emakas 1cm tunnis. Üle koridori oli kaugelt kosta, kuidas kuskil keegi valude käes piinles ja see oli üsna hirmutav.

Palatis panin siis oma kodinad maha ja vahetasin riided. Selga sain seksika haiglaöösärgi, aga kusjuures see oli imeliselt mugav ja mõnus.. ja roosidega ka puha. Ämmaemand pani mulle külge kardiogrammi masina ja lindid ja pidin seega külili voodis lebama. Masina all olin ligi 40 minutit ja see aeg möödus minu arust ülikiirelt. Vahepeal valutasin ka, ent mitte midagi talumatut veel. Hingasin rahulikult sisse-välja, suutsin kotist vett krabada ja huuli niisutada. Kui ämmaemand mind nendest sidemetest vabastas, mis selle masinaga seotud olid, ütles ta, et kokkutõmbed tõesti ~3 min vahedega, aga oletas siiski, et vabalt võib mul veel aega minna, sest 40 minutit tagasi haiglasse sisseminnes oli avatust ju ainult 3,5 cm.

Seejärel tuli häda vetsus käia ja peale sealkäiku olin küll käpukil vetsupõrandal maas, sest oli esimene päris tugev valu. See möödunud, koperdasin tagasi palatisse ja jalutasin rõõmsalt ringi. Uurisin seinal olevat plakatit, kus erinevaid lõõgastavaid asendeid oli ette toodud ja avastasin raadio. “Muusika peaks küll mõnusalt ja rahustavalt mõjuma,” mõtlesin ja panin selle käima ning otsisin head lõbusat muusikat. Power või EnergyFM näiteks. Siis tuli uus tuhu peale ja ma olin raadiokanalitega kuskil väga jubedas kohas, mängimas hullumeelselt igav ja rõve muusika, ja poole valusa tuhu pealt lihtsalt pidin uuesti kätt raadio poole sirutama, et see välja lülitada. “Ei, muusikat ei taha. Muusika ei lähe kohe üldse mitte praegu,” suutsin vaid mõelda ja leidsin, et vaikuses oiata on parem. Ka pikali olla oli parem ja roomasin tagasi voodisse.

Teatasin Keiole, et olen juba haiglas ja kurtsin, et pisikesed valud juba aeg-ajalt on. Helistasin ka emale, kuna tema oli teine inimene, kes minu hommikusest teemast teadlik oli ja andsin aru, et tulin haiglasse ja võeti nüüd sisse. Poole kõne peal muidugi ka tuli valuhoog ja nii ma siis kõnelesin, vahepeal sisse välja lõõtsutades: “Oota, valu.. uh-uh-uh-uh-uh.. tuleb peale, aga uh-uh-uh-uh ma siis anna-uh-uh-uh-uh-n teada kui midag-uh-uh-uh-hu-i ära toimub ja vahe-uh-uh-uh-uh-peal enam ei helista.”

Kell ~11 helistas Keio ja teatas, et on kodus ning mida vaja kaasa võtta. Jätsin kõik oma asjad diivanile, seega kõik too nodi oli tema kohustus siis kaasa kahmata ja kiirelt haiglasse tormata. Tema ootamise ajal aga olid valud juba üsnagi väljakannatamatud. Tuhude vahelised pausid tundusid lausa maailma parimate asjadena, kus sai mõnikümmend sekundit rahulikult hingata ja end ette valmistada UUEKS oigamiseks. Lisaks olen ma ka alati pidanud ideaal sünnitamisplaani, kus ma ei oiga nagu metsloom, vaid saan vaikselt ja graatsiliselt asjaga ilusasti hakkama, aga kuskil kaugemas palatis mingi naine oigas terve aeg ja lõpuks kui minugi valud vaikselt tugevamaks muutusid, mõtlesin ka järele proovida ja seega alustasin ka mina iga tuhuga kaasa AAAAAH-tamist. Tõepoolest oli miljon korda kergem ja parem olla, tuleb tunnistada.

Vahepeal tuli ämmaemand kontrollima, kuidas mul läheb, kell oli miski 11:30, ja teatasin et väga meeletult valus on ikka juba. Ta oli üllatunud, kuna noh, idee poolest mul ei tohiks veel nüüd nii valus olla kui ma alles tunnike tagasi sisse tulin.  Minu rahuks otsustas ta siis kontrollida, et palju seda avatust nüüdseks on ja teatas: “Issand, neiu, me ju hakkame kohe sünnitama. Siin on lausa 8cm emakas juba avanenud.” Selle peale suutsin ma vaid pisaraid poetada ja hirmunult vastata: “Appi, eii, ma ei tahaaaa!” Arst muudkui lohutas: “Miks siis nii.. me ju jõuame kohe varsti ilusa finishini. Ainult natuke veel. Sa oled praegu pika puuga ära pannud nii mõnelegi, kes eilsest õhtust saati siin valutavad. Varsti peaksid tundma sellist tunnet, et tahaks jubedalt pressida ja siis ongi õige aeg käes,” ja oletades, et mul ikka läheb natukene aega veel täieliku 10 cm avanemiseni, lahkus ta jälle ruumist.

Keio astus uksest sisse umbes 11:40 ja kamandasin ta koheselt oma poole valu peal mulle koridori pealt kuskilt külma vett juurde hankima. Kui ta tagasi palatisse tuli, kamandasin ma teda jälle: “Mine kutsu kohee arst!” ja põhimõtteliselt oligi nii, et Keio jõudis täpselt selleks hetkeks haiglasse, kui sünnitegevus pihta hakkas.

Ämmaemand soovitas mul siis leida mingi mugavam või parem poos. Näiteks proovida istukile tõusta. Küsis, kas ma soovin järi äkki, aga ma ei suutnud ennast mitte kuidagimoodi enam liigutada oma poolkülili-poolselili asendis ja ütlesin, et soovin nii jääda. “Kas selles asendis saan sünnitada üldse? Kas tohib nii?” küsisin veel järgi. No pidavat saama küll. Pidin siis jalad laiali ajama ja ühte jalga tugevalt rinna vastu kõverdama, et tee lapsele võimalikult avatud oleks ja algaski esimene press, milles ma feilisin.

“Järgmised proovi tugevamalt. Praegu kui puhkepaus on, katsu puhata ja ära pressi. Kui uus tunne peale tuleb proovi nii kõvasti ja nii kaua ja nii palju pressida kui suudad,” juhendas ta samal ajal kui ma Keiot, kes mu voodikõrval mu kätest kinni hoidis, käevarrest pigistasin. Tasapisi hakkaski uus tunnetus peale tulema ja läkski pressimiseks. “Kolm korda, tugevalt. Hinga sisse, pressi lõpuni, hinga uuesti kiirelt ja uuesti pressi ja veel üks kord!” Niisuguse süsteemi pidin endale kätte saama ja lõpuks ma selle poole ka püüdlesin, kui ta teatas, et “Paistab, et pea ikkagi ei taha hästi läbi tulla. Proovime järgmise pressi ajal veel samamoodi. Kolm korda. Kui siis ka ei tule, pean ma vist lahklihasse ikkagi lõike sisse tegema.” Kipitas meeletult kõik see, mis mu jalgevahel toimus ja hirmutav oli mõte ka lõikest. Samas tundus see mõte ka ülimalt leevendav. Siiski järgmise pressi ajal andsin ma endast parima ja Keio hääl oli ülim lohutaja ja motiveerija: “Veel, kallis. Tugevamalt. Hinga! Lõpuni. Nüüd uuesti.. ja pressi täiega!” ja lõpuks tundsin hetkeks kergendust. PEA OLI VÄLJAS! JA LÕIGET EI TULE!

Seejärel tuli jälle puhkepaus kuni uue pressini ja lapse keha endast väljalükkamine oli kõige eelneva kõrval imelihtne. No nagu lupsti. Just täpselt nii nagu videotestki näinud olin ja tundunud oli. Asetati siis see pisike, natukene lillakas, inimlaps mulle rinnale ja kaeti sooja linaga. “Tehtud!” teatasime Keioga teineteisele otsa vaadates ja lõpuks ometi sain ma puhata. Kõik valus olid möödas. Imeline. Olemas.. tehtud. Ja kell oli 12:27 ning minu sünnituse pikkuseks loeti 3 tundi ja 45 minutit alates siis esimestest valudest, mida ma kodus 8:45 paiku tundma hakkasin.

Ei läinud ka kaua aega kui platsenta väljus. Juba nii kümnekonna minuti pärast ja seejärel sai alguse mu alumise korruse kokkulappimine. Kolm õmblust, kui ma õigesti mäletan. Ja imekombel ei olnudki see õmblemine sugugi ebameeldiv ega valus. Täiesti suva oli sellest kõigest, mis edasi toimus, sest kõik oli lõõgastav ja kõige hullem oli siiski möödas. Nabanööri Keio läbi lõigata ei söandanud, aga sellest polnud ka mitte midagi hullu, sest ta oli kõige olulisemal hetkel mu kõrval ja ma ei kujuta ausalt ka ette, kuidas ma oleksin üksi kõige sellega hakkama saanud.

Edasi puhastati ja kaaluti ja mõõdeti Annabel ära ning asetati seejärel mu kõrvale tagasi. “Kaua ma nüüd haiglas olema pean siis kah?” küsisin, kuna enesetunne oli lausa nii hea, et mu peast käis läbi mõte, et võiksin kasvõi kohe nüüd koju ära minna ja pole vajadust mind siin haiglas sees küll hoida. Tuli välja, et no ikka 2-3 päeva peaks haiglas olema, teatas ämmaemand palati korrastamise ajal ja läks siis mulle sünnitusjärgset palatit hankima. Tagasi tuli ta ratastooliga, mis peale ma “Ohhoo, milline luksus,” laususin ja end vaevaliselt ratastooli vinnasin. Mõistsin sel hetkel ühtlasi ka, end liigutades, et ega vist tegelikult ikka kojumineku valmis tõesti ei ole, sest jalad olid all nõrgad ja isegi nii väikesest pingutusest nagu enda voodist ratastooli veeretamine, võttis silme eest mustaks. Seejärel veeretasid ämmaemand mind ja Keio last sünnijärgsesse palatisse toibuma. :)

Lõpetuseks vajab kindlasti mainimist, et ämmaemand, kes terve sünnituse ajal minuga tegeles oli Raina Hammer ja ma võlgnen talle tuhat-miljon tänu. Ma polnud otsustanud tasulise ämmaemanda kasuks, kuna see teenus on ju ikka päris kallis, aga võin öelda, et ma sain Pelgulinna Sünnitusmajas kindlasti ise sellise teeninduse osaliseks nagu oleks mul olnud makstud ämmaemand. Ta seletas kõike ilusasti ja aitas ja abistas ja oli algusest lõpuni minuga. Tundsin end ülimalt hästi teenindatult. :)

poole tunni vanune Annabel

poole tunni vanune Annabel sünnituspalatis minu kõrval

42 kommentaari

  1. Britt ütleb:

    Sa nagu minagi oled tõestus, et esimene sünnitus ei pea kestma pool ööpäeva ja olema jube-jube vaid võib minna ka kiirelt ja lihtsalt :)
    Mul võttis küll kokku 2 nädalat, et see silme eest mustaks minemine ära kaoks, aga no täitsa ideaalselt ei saagi

    1. Katre ütleb:

      Rasedus oli ka leebe. Üleüldse ei mõista ma, mis selle raseduse ja sünnituse juures nii hirmsat siis on väga. :D

      1. Britt ütleb:

        Me ei mõista, sest meil oli leebe :) Paljudel ajab aga üks häda teist taga kahjuks. Sellepärast ma natukene kardangi teist last saada, sest miski ei garanteeri et läheb sama ilusasti :D

        1. Katre ütleb:

          Klassikaline dialoog leidis ka lõpus aset. “Noh, varsti olete tagasi jah?”
          Mina: “Oo ei, mitte kunagi enam.”
          Ta: “Seda räägivad nad kõik ja ometi on peagi siin samas laual lamamas.” :D

          Ideepoolest mõtlen ka, et mis see teine laps siis ka ära ei ole, valu juba meelest läinud, aga samas just täpselt see hirm, et aga äkki enam ei vea nii hästi. :D Juba enda nii lühikese pingutuse kohta olin surmväsinud ja ei suuda ettegi kujutada, mis nendest naistest järele jääb, kes 12+ tundi vaevlevad. :S

          1. kätlin ütleb:

            Minul kestis sünnitus 13 tundi. sünnituse lõpuks olin nii ära kurnatud kuid öösel uinuda ikka ei suutnud. Olin nii elevil oma beebist.

  2. Merily ütleb:

    Oeh, nii ilus ja lihtne sünnitus (teeb ikka kadedaks ka natuke). Hellik nagu ma olen, lõpetasin pisarake silmanurgas. :)

  3. Kärt, ütleb:

    Nii vapper naine oled! Pean tunnistama, et ka mul võttis lõpuks pisara silma. :)

  4. Jaanika ütleb:

    Mulle tundub, et sul läks ikka jube kergelt :) Igaüks sooviks endale nii kerget sünnitust ma usun. Kõike head teile ja palju õnne :)

    1. Katre ütleb:

      Ma soovin ka kõigile südamest kerget sünnitust! Tõesti tore on positiivsete emotsioonidega väljuda sealt ruumist, sest päris paljudel ikkagi väga valus meenutus sellest tihti. :)

      1. elex86 ütleb:

        No, ma esimesega vaevlesin 21 tundi ja teisega 12 tundi :) . Mäletan hästi, kui ämmakaga teise raseduse ajal nalja tegime, et esimene 21 tundi seljataga.. nüüd tuleb 12 tundi :D see tagurpidi 21 ju :D . Nii läkski.. ise soovisin :D ja teise sünnitusega, kuni sealt maalt, kui pressidega valu platsis olin, mõtlesin küll, et eriline sooda olen, et teist korda seda tunnet ise soovisin :D :D

        Aga Sellest hoolimata on väljusin midagi sealt positiivsete emotsioonidega ;)

        Õnne Teile Veelkord! :)

  5. KRISS ütleb:

    Nii hea meel lugeda! Ma ei tea kas asi on minu raseduses, aga ma elan tõesti pisarateni sinu loole kaasa. Rasedus on nii ilus ja ootust täis aeg, et sünnitus hirmutab vaid sellega, et siis saab kõik läbi. Nii tore, et su mees kohale jõudis. :)

    1. Katre ütleb:

      Ma olen ise sedasorti inimene, et mu arust on nii paljud asjad mõtlemise taga kinni. Ma ise olin terve raseduse selles osas positiivselt meelestatud, et ei viitsi küll iiveldada ja sünnitusest mõtlesin ka, et ahhh raudselt on lebo üritus. Ja noh, täpselt nii läkski.

      Nii et ma soovitan ka ikka endasse ja endale sisesndada kogu aeg sellist positiviset meelt, sest ei saa karta midagi, mida pole varem ju kogenud. Nii et parem mõelda, et läheb hästi. :D
      Igatahes minul on sünnitamisest väga äge ja meeldiv kogemus. Sain naerda, sai valutada ja midagi hullu ei olnud. :)

  6. Mammu ütleb:

    Ilus ja rahulik sùnnitus oli =) Tùdrukutega vist làhebki veidi kergemalt. Muide ma ka enne esimest sùnnitust mòtlesin, et no ùkskòik kui valus on mis seal ikka karjuda, et mina kùll karjuma ei hakka. Ema loomulikult muigas omaette selle peale ning kui viimased valud olid, siis moirgasin nagu loom :D Aa ja pàrast sùnnitust topiti mulle lusikas suhkrut suhu, et energiat oleks ja siis aidati palatisse kòndida.

    1. Katre ütleb:

      See möirgamine on jah üks asju, mida filmides ja teiste lugudeski mööda ei panda. :D Vaikselt kannatada lihtsalt ei anna minu meelest. :D
      Ja palatisse kõndida? Ma ei suutnud päris mitu tundi paari sekunditki jalgadel olla, kõndimisest rääkimata. uhh.

  7. Li ütleb:

    Minul oli ka just selline peaaegu külje peal asend kõige mugavam. Tore, et lõpuks juttu üles panid, ma juba nii ootasin. Ja pisike Annabel on nii armas :)

  8. Kadi ütleb:

    Niii hea, kui nii hästi läks. Super! Aga uudishimust küsin, et mis pisikese printsessi kaaluks ja pikkuseks ka oli ? :)

    1. Katre ütleb:

      Oh mind, pea laiali otsas. Polegi tõesti neid tähtsaid numbreid kuskile kirjutanud. :D
      Aga igatahes kaalus 3305g, pikkus ~50cm ja apgari hindeks lausa 9/10. Punkt läks maha ainult selle eest, et ta oma esimesed eluminutid tsipake lillakat tooni oli. Aga samas ta tõmbas kohe normaalselt nii et ma loen ikkagi ta ideaalskooriliseks. :D

      1. Liis ütleb:

        Palju õnne Annabeli sünni puhul! Tõesti kiire sünnitus oli sul. Apgari kohta ütleks niipalju, et kõik üle 7 on hästi – pm näitab see hinne seda, kui hästi laps sünnitusel tekkinud stressiga toime tuli. Hinnatakse: nahavärvi, kisamist, südametöö kiirust, reflekse, toonust. max punktid igas vallas on 2p. Enamasti sünnivad lapsed 8-9p Apgariga. Esimene nr on 1. eluminuti skoor ja teine number 5.eluminuti skoor.

        (tore on oma erialaseid teadmiseid nii rakendada. kahjuks arstina mind normaalsete sünnituste kõrvale ei kutsuta ja töötan ka teises haiglas, muidu oleks äkki isegi kohtunud. :) )

  9. Helen ütleb:

    Oh, nii hea on kuulda, et kellelgi sünnitus nii kiire ja kerge oli. Mina kahjuks kaks kuud tagasi pidin pea 54h valudes kannatama, sest emakakael ei tahtnud avaneda. Vete avamisest sündimiseni läks 14,5h.
    Aga sünnilugu on nii armas, et tõesti pisarsilmil lugesin seda. Oma kogemus tuli meelde ja mitte see valus ning halb osa vaid just see, kui imeline tunne see on kui pisike su sülle antakse.
    Üks ütlemata tubli naine! Nagu me kõik, kes selle imelise teekonna ettevõtame! :)

  10. Liisu ütleb:

    Väga hea, et nii kergelt läks :) Annab endale tulevikuks ka julgust juurde :)

  11. I ütleb:

    No sul läks eriti hästi. Rasedus oli suht kerge ja sünnitus läks ka suhteliselt libedalt. Aga kogu see tekstile elasin ikka väga kaasa ja endal südamelöögid kohati hakkasid kiiremini lööma. Igatahes väga tänulik olen, et panid selle loo kirja. Tõesti huvitav ja kuidagi ülimalt kaasakiskuv. Ma kogu aeg muretsesin, kas Keio ikka kohale jõuab. Õnneks läks hästi:)

    1. Katre ütleb:

      Kusjuures see on lihtsalt ülimalt uskumatu KUI TÄPSELT ta jõudis! Piiga otsustas täpselt sel hetkel tulema hakata kui issi kohal. :D Vähemalt ootas ilusasti ära, aga nii kiire oli ikka, et kohe läks tulemiseks. :D

  12. M. ütleb:

    Mulle tundub, et oled sünnitajaks loodud :D
    Imeline lugu ja imearmas beebi!

    1. Katre ütleb:

      Ma ise ka naljaga mõelnud, et ma olen ideaalne sürrogaatema vms.. aga siiski no thanks. Tore on enam-vähem endine olla ja teada, et VALU enam kannatama ei pea. :D

  13. Maris ütleb:

    Palju õnne:) Vapper oled ja väga armas tütreke:)

  14. Mari ütleb:

    Ma loodan, et mul tuleb sinumoodi sünnitus. Rasedus on lebo olnud, ehk sünnitan ka suht vabalt võttes :P

    Sa tundud üliarmas inimene, kel on superkaunis tütar ja toetav mees. Ideaalne väike pere :)

  15. Katre ütleb:

    Pirakad õnnesoovid armsa Annabeli sünni puhul! Tõesti väga huvitav oli lugeda seda sünnituslugu ja see, et piiga ootas issi tuleku ära, paneb mõtlema, et need pisikesed inimesed on targemad ja saavad rohkemast aru, kui me arvatagi oskame:)
    Ilusat kooskasvamist su perele!

  16. Reet ütleb:

    Palju palju õnne nii imelise sündmuse puhul!!! Kuna ise ka paari kuu pärast sama tee ees ja sa tundud minuga ühes suuruses olevat, küsiks kaalu kohta ka, et mis su algkaal oli, mis lõppkaal ja palju sünnitusmajja maha kohe jäi :)

    1. Katre ütleb:

      Mind ennast need kaalunumbrid väga huvitanud ei ole terve raseduse. Suht suva ju. Peaasi, et hea olla. :D
      Aga enne rasedust olin 49kg, 2 päeva enne sünnitust 66,4 kg ja nüüd täna kui kodus kaalusin ehk 6 päeva pärast sünnitust 55kg.
      Aga mu kodukaal võib valetada ka, ei tea mina. :D Igatahes haiglas kohe after birth ma ei kaalunud. Seal ei näind kuskil kaalu. :D

  17. blue ütleb:

    Sa oled fantastiline ja minule suureks eeskujuks! Olen samuti “positiivselt mõtleja” ja samuti on rasedus möödunud nii kergelt. Isegi, kui on olnud raskeid aegu, ei tee ma neist välja ega pea vajalikuks igast asjast rääkida (mina näiteks oksendasin 30 rasedusnädalani mitu korda päevas), vaatan neist lihtsalt mööda ja tunnen end rõõmsa ja rõõsana. Kõigile on ju nii parem. Juhtusin aga paraku Mariann Kaasiku blogi lugema sinu kohta ning see oli kohutav, millist kadedust, kibedust ja üleolevust sealt õhkas. Nad teevad ikka täielikku ülekohut sulle, tõelised kibestunud ennast täis tropid istuvad ja pauguvad seal. No mis sellest, et kellelgi läks kergemalt? No mis sellest, et sa ei vingu, virise IGA PISIASJA üle ja et oled üleüldse tugev ja terve mõistusega inimene? Praegu on nii “oktoobri beebide” grupis kui ka seal Marianni blogis lõkkele löönud räme enesehaletsemise tolereerimine, et kui halised ja vingud, siis oled “IN”. Tahaks neid lihtsalt raputada ja anda ühe bitch-slapi mööda kuppu, ja karjuda: “MIDA TE VINGUTE NII PALJU? KUIDAS TE KÜLL JÕUATE? KAS TEIL ENDAL EI HAKKA JUBA HALB?” Igas pisiasjas nähakse suurt kolli, iga pisiasja pärast tuleb joosta arstile.. Saan aru, et kui tõesti juba preeklampsia sümptomid, et siis on õige minna, aga minna a.la pea- või näpuvaluga EMO’sse, siis nagu really, are you fucking kidding me. Mul on piinlik lugeda nende kõikide naiste kommentaare (eriti Marianni omi + okt.beebide grupist Signe Sillard + Keiti Tseller + Nele Nellu JNE), kuidas nad saavad niiiiii nõrgad olla ja sellised hädapätakad. Mismoodi nende mehed küll nende vingupillidega hakkama saavad. Ok, olgu saamatud ja mõttetud eided, aga kui julgevad tulla mölisema sinu kallal, et sa tugev oled, siis valmistugu ka selleks, et neid ka tümitama hakatakse nõrkuse ees. Vabandan siinkohal Signe, Keiti ja Nele ees, viimane lause nende kohta ei käi. Nad on küll hädised, kuid vähemalt ei tunne viha sellepärast, et sul sünnitus kergelt läks ja elavad kaasa.
    Kohutav, kui õelaks ja ilmetuks on mõned naised muutunud. Nagu pubekad, kes tunnevad kadedust selle üle, et keegi sai sünnipäevaks uue Ipad’i. Seriously, I don’t want to live on this planet anymore.

    1. A. ütleb:

      Vabandust, aga veidi tobe sinust inimeste nimesid siin nii välja tuua ja öelda et “Nad on küll hädised” ja “sellised hädapätakad” ja “saamatud ja mõttetud eided”. Ja selle põhjal ma ütleks küll, et sa tõesti ei ole ise sellisel juhul parem. Ja üldse “MIDA SA VINGUD NII PALJU TEISTE INIMESTE KÄITUMISE ÜLE? KUIDAS SA KÜLL JÕUAD? KAS SUL ENDAL EI HAKKA JUBA HALB?” Kui sa nii positiivselt mõtled, siis milleks üldse vaevuda ja ärrituda sellest, mida teised inimesed räägivad ja mis sind üldse ei puuduta. :)

      Vabandan veelkord, see on minu arvamus kõigest.

    2. K ütleb:

      See postitus Mariannil on ju parooli all, ilmselt läbisid tema ankeedi ja pidid seal lubama, et ei hakka ta hinge si**uma.. Aga mida sa siin teed ? Kas sa selleks küsisidki temal parooli, et siis hiljem teiste blogides tulla rääkima, millest ta kirjutab?!

      1. Ann ütleb:

        Marianni ennast mingid “hinge si**mise” vanded ja lubadused ei takistaks, kui midagi kritiseeritavat leiab. Tema paroolialune jutt ei ole ju seekord temast, vaid kellestki muust. Mis sa arvad, et Heledal Valgusel ei ole õigus teada, kui mingi kanakari teda sümboolse parooli all, mida teavad sajad ja sajad, taga räägib ja kritiseerib?

      2. Krissumissu ütleb:

        Emmede klubi oli ka kinnine.

    3. Nella ütleb:

      Ma kommenteerin vähe igasuguseid blogisid, aga see lihtsalt on väga naljakas, mis sa, blue, siia kirja olen pannud. Pole ammu midagi NII lapsikut ja rumalat lugenud.

  18. KK ütleb:

    Jõudu ja jaksu pisikese kasvatamisel! :)

  19. Ethel ütleb:

    Sinu sünnituslugu on nii positiivne vaheldus paljudest foorumitest loetud õudukate kirjeldustele. Ma ise olin paaniline sünnituse kartja – mitte selle valutamise vaid just selle Grande Finale kartja – kõik see rebenemine ja nii. Silver tuli lõpuks erakorralise keisriga ja mul oli kohati isegi hea meel, et ma sellest nn kõige hirmsamast osast pääsesin. (Mina olen ilmselt see sünnituse hädapädakas – rasedus ise läks imekergelt.) Aga pärast sinu lugu on küll selline tunne, et tahaks juba teist last ja parima meelega sünnitaks ise :)

  20. Krissumissu ütleb:

    Esiteks tahan sulle PALJU PALJU õnne soovida. Ja hea uudis, et mees ikka jõudis kätt hoidma, loodan, et saate vähe aega koos olla nüüd.

    Ja mõnus, et sul nii kergelt läks. Pikk ja raske sünnitus mõjub tükkaega mõnele rusuvalt.

    Mul esimesel sünnitusel olid mõned rebendid ja sama lugu oli, õmblemist ei tundnud peaagu üldse. Teisel sünnitusel aga 0 rebendit. Arst ka imestas, et vaakum sünnituse järgi jäin nii terveks. sünnitus polnud pikk, kell 9 õhtul olin haiglas ja kell 2 öösel oli ära sündinud, enne seda 2 tundi olin kodus, sest veed tulid ära aga midagi hullu polnud. Selle eest pressisin 2 tundi ja see oli jube, sest kästi aina rohkem pressida aga kui laps kinni siis mis abi sellest on. Sündis siis kenasti käsi kõrval, see kõrv siiani pojal lontis vähe.

  21. Juula ütleb:

    Kas ma olen ainus, kellel kuidagi äärmiselt ebamugav oli lugeda? Sellised äärmiselt isiklikud hetked et vahepeal pidi lausa läbi näppude piiluma.

    1. Madli ütleb:

      Kuidas kellelegi. Minu arust huvitavalt ja hästi kirjutatudu ja pole kidagi kohatut. Midagi äärmiselt ebamugavat võib mallu sünniloost oodata ma loodan arvestades tema kirjastiili :D

    2. Katre ütleb:

      Aga ega see asi polnudki äärmiselt mugav ka. Mis ma ikka ilustan ja häbenemisväärset ka miskit ei kirjutanud. :)

  22. Carmen ütleb:

    Palju palju õnne pisikese sünni puhul! Minul oli ka poja sündi vastu võtmas Raina Hammer. Tõesti ülimalt meeldiv ja positiivne tunne jäi. Loodan, et seekord veab ja saan samuti tema sünnitust vastu võtma.
    Hea oli lugeda neid positiivseid emotsioone sünnitusest, mis kõige toredam, kergest sünnitusest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga