beebiblogi

Annabeli sünnilugu: kodus viibitud aeg

30. september 2013

IMG_0997c

Kõigepealt pean ma alustama sissejuhatusega sellest, et kolmapäeval oli mul vägagi energiline ja normaalne olemine. Peast käis isegi läbi mõte minna öölaulupeole ja ainuke asi, mis selle plaani ära segas, oli mõte sellest, et hiljem viimaste trollidega kojusaamine on ebameeldivalt ebamugav. Eelmisel aastal mitterasedanagi häiris see, et troll puupüsti täis oli ja vaevu seisma mahtusid, seega kõhuga ei tundunud väga ahvatlev ja jäigi minemata. Võtsin kodus hoopis vankri ette ja tundsin miskipärast, et viimane aeg selle funktsioonid välja nuputada ja endale kõik selgeks teha. Pusisin päris kaua ja nuputasin ja selle käigus käis peast läbi ka mõte, et “No sellest pingutamisest raudselt varsti ongi minek kah.” Naersin ise ka selle mõtte peale.

Ärkasin neljapäeva varahommikul veidi peale kuute, kui ma ei eksi. Koheselt tundsin, et alt on veidi niiske ja midagi justkui voolaks. Esimene naiivne mõte muidugi, et veed need olla ei saa. Ükskõik mis muu kummaline asi, aga mitte veed. No ei uskunud, et veed oleks. Vaatasin kella 6:16, tõusin püsti ja nirisesin mõnusa pitsitäie loiku veel põrandale. Umbes 5 minuti pärast uuesti samamoodi.

Teadsin, et haiglasse tormata hüsteeriliselt ei tasu kui veed on selged ja valusid ei ole. Nii palju oli perekooli loengust või teiste naiste kogemustest meelde jäänud, sest nii mõnigi naine tagasi koju saadetud “õigemat hetke” ootama. Jalad aga all ikkagi värisesid ja olid justkui lihaskrambid hirmust. Otsisin paaniliselt Pelgulinna Sünnitusmaja numbrit. “Kas seal üldse on mingi sarnane asi nagu EMO? Või ei.. kuhu ma helistama peaksin üldse?” paanitsesin. Lõpuks ikkagi helistasin sünnitusmaja telefonile ja küsisin nõu: “Mis te arvate, kas tulid veed ära? Ma tean, et ma kohale veel ei pea tulema, et umbes nii 5-6 tunni pärast, aga mida ma tegema peaks ometi?” Naine vastas, et “Te ju just vastasite ise enda küsimusele. Tulgegi nii 6 tunni pärast kontrolli siis.” Selge. Arvestasin, et kui umbes kuuepaiku tulid veed, siis panin paika plaani kella 10-11 paiku kontrollima minna.

Valusid mul tõesti ei olnud. Tsillisin facebookis seega. Teatasin oma raseduskaaslastele, et vist on minek ja ühtlasi oli ka Keio imekombel nii vara online ja ütlesin tallegi, et “Kuule, mul vist tulid veed?” Kuna aga meil oli see teema, et ei tahtnud, et puhkus raisku läheks, siis ma ei julgend talle ka kindla peale öelda, et hakka aga siiapoole nüüd tulema, sest ma polnud ikka veel kindel, et mul tõesti minek on. Tundus nii uskumatu. Äkki ma ikkagi lekin midagi muud.

Kui välja arvata see, et jalad all värisesid nagu vastsündinud kitsekesel, olin ma ühtlasi ka üsna rahulik. Üks meeldejäänud asi oli ka see, et enne haiglasse minekut, kodus olles, võiks süüa ja noh.. rahulikult olla. Tegingi siis mõned võikud ja koristasin vahelduva eduga. Isegi pesemas käisin ja raseerisin jalad ära, sest olemine oli hea ja mulle endale oleks lihtsalt ikkagi olnud väga vastumeelne liialt karvasena kohale ilmuda. Pesin nõud ära.. ja siis kuivatasin jälle põrandele tekkinud loigukest, mis minust välja nirises. Kusjuures, ma naersin kohutavalt palju iga tegevuse käigus. Niisugune hirmu naer? Ärevuse naer? Uksumatuse naer? Ma ei teagi, aga ma naersin ja mul oli vägagi lõbus olla. Samas kartsin meeletult.

kell 7:55 on mul teise wordpressi drafti märgitud, et hakkasin tundma päevadelaadset valu. Sellist, mis mul tavaliselt oli päev enne päevi. Võtsin haiglaasjade nimekirja uuesti ette ja pakkisin viimased asjad: akulaadija, fotokas jms. Tõstsin suure hunniku asju ka sealt kotist hoopis välja, sest taipasin, et kui üksinda pean end haiglasse toimetama, ei viitsi nii suurt ja rasket kotti kaasa tassida ja lasen hiljem kellelgi kodust järele tuua asjad, mis mõeldud beebile ja niisama after-sünnituseks.

Vahepeal rääkisime veel Keioga ja olin endiselt niisugune kahtlev. Arvasin, et ehk on targem oodata, kuni haiglas kontrollis ära käin ja siis teatan talle, et kas tasub tulema hakata või mitte. Ta muidugi tahtis vist sõjaväest väga innukalt ära saada, sest ta ütles mingi hetk siiski, et ta sai asjad räägitud ja hakkab varsti siiapoole liikuma. Et ehk jõuab isegi mingi 11-paiku ja saame koos kontrolli minna. Ma naljatasin kaasa ka, et “No kui on mingi false alarm, siis õhtul tuleb teha SS’i, et puhkusepäevad ikka raisku ei läheks.”

Veidi peale kella kaheksat helistasin emale ja teatasin tallegi, et vist on minek ja et valusid ei ole, ent vaikselt on niisugune päevadesarnane tuikamine kõhus. Tuhud (?) jõudsid kohale ma oletan, et veidi enne üheksat. Igatahes on mul märgitud drafti kellaaeg 8:51 kus ma oletasin, et võisid tuhud alata. Ma ju endiselt ei teandud, mis asi tuhu on ja kuidas seda tunda on.. või kuidas neid täpselt ikka lugema peaks. Teadsin aga, et haiglasse võiks minna kui tuhude vahe on ~5 minutit. Ma sain oletatavate just alanud tuhude vaheks ~4 minutit ja see ei tundunud seega sugugi õige. Alguses ju valutatakse pooletunniste või tunniste vahedega lausa. Samas tekkis ikkagi hirm. Äkki peaksin juba haiglasse minema? Samas ei.. no mis ma ilmaasjata lähen lolliks end tegema ja saadetakse koju tagasi. Nii ma siis valutasin tasapisi ja üritasin oma tuhusid lugeda. Lõpuks oli vahe juba ~2-3 minutit minu imearvustuste järgi ja mõtlesin, et aitab, kutsun takso ja lähen ja käin südamerahuks kontrollis ikka ära. Ootan pärast siis kasvõi sünnitusmaja ukse taga, aga koju ma küll niimoodi tagasi ei tatsa.

Kuna Keio oli alles Jõhvist sõitma hakanud, kutsusin rahumeeli takso. Nii hull veel olla ei olnud ja valud ei olnud tugevad. Täiesti väljakannatatavad, kui sügavalt sisse hingata. Pelgasin ka, et taksojuht mind nähes ära ehmatab, sest jällegi kuulnud, kuidas nad meelsasti väga rasedaid ei taha sõidutada, kartes, et nende auto täis lödistatakse. Õnneks aga oli taksojuht muhe vanem mees, kes sõbralikult edu ja õnne soovis ja rahulikult mind kohale toimetas..

Loe edasi > Annabeli sünnilugu: sünnituspalatis

29 kommentaari

  1. C ütleb:

    Jaaaa edaasi? Ma nii elevil juba :D

    1. Katre ütleb:

      Ja lugesidki kogu selle niigi pika jutuvada läbi või? :D Eks jätkub kui jälle aega leian. Mees niigi hirmutas, et kes mu pikka lugu ikka lugeda viitsib ja et see on ;tldr :D Ja siis ma mõtlesingi, et pean loo pooleks tegema, aga kurat.. juba esimene pool tuli nii pikk ju.. :D

      1. C ütleb:

        Ei ole ta nii pikk miskit. Tead küll, mis saab, kui huvitav raamat käes on :D:D sama sellega

      2. Liisu ütleb:

        Ei ole pikk jah, lugemine läks igatahes väga kiirelt ja vaatasin ka et nii, mis nüüd edasi :D

  2. Kadi ütleb:

    Ma tahan ka edasi lugeda. Savi see taksosõit. Mis edasi sai? :D

  3. sesamy ütleb:

    jaa, paljuks järge :)
    ja palju-palju õnne :)

  4. Anneli ütleb:

    Nii põnev nii põnev, tahaks kaa juba järge lugeda :)

  5. Katrin ütleb:

    Ma olen seda 2 päeva oodanud, kiusata ei ole ilus -.- :)

  6. Kässu ütleb:

    Ootan ka juba järge :) Päris põnev , endal sünnitus seljataga juba pea 10 kuud tagasi. Kuid see jutt on küll põnev :)

  7. Kati ütleb:

    Mul on ka juba siukene tunne, et loen juturaamatut ja nüüd ei saa edasi lugeda sest järgmist lehekülge enam pole. Sinu kirjutatud jutt läheb nagu lennates nii, et järgmised võivad kasvõi veel pikemad olla :) Ootan põnevusega mis edasi saab :)

  8. irka ütleb:

    noo ……ma vaevu sain hakata lugema kui juba lõppes.et ootan järge.

  9. Britt ütleb:

    No pane aga teine osa ka :)
    Mul oli kusjuures samamoodi sünnituse algus, et väga kahtlev kas on minek või ei ole. Tuhude vahed väga väikesed, kuskil 4-5 minutit, kui tund aega olid kestnud nii, siis läksin kohale ja 4h hiljem oli laps käes :)

    1. T ütleb:

      See on nii põnev ja huvitav lugemine – tõesti nagu ilukirjandus! Oleksin trollis oma peatuse maha maganud! Ootan järge :)

  10. JMP ütleb:

    Päris põnevaks läks kohe:)

  11. Kai ütleb:

    Küll läks kiiresti, kui 12:27 juba laps käes :) aga ootame järge.

  12. Andra ütleb:

    Nimevalik on hea – ma oleks ka oma väikesele tüdrukutirtsule Annabel nimeks pannud :)

  13. Liisu ütleb:

    Alates sellest, kui Sa teada andsid, et printsess käes, ootasin sünnilugu suure põnevusega ja seda ongi põnev lugeda! :) Oi kuidas tahaks juba järge lugeda, nagu ise oleks sünnitanud :D

  14. Kati ütleb:

    Su laps on NIIIIIIII ilusa näoga! Ei ole üldse selline nagu teised just sündinud titad (nagu oleks paistes näoga vms). Nii ilus laps lihtsalt! Muidugi vanematele on oma laps ikka ja alati ilus :)

    Ootan ka põnevusega, mis edasi sai. (Heh, nagu pubeka ajal sai “järjekaid loetud” ja alla kommentaariumisse kisendatud “JÄTKAAA!!!” :)

    1. Katre ütleb:

      Ei arvanud jah, et nii kuum postitus sellest tuleb. :D Eks ma ikka üritan tasapisi jätku ka valmis vorpida oma uue elurežiimiga. :D Ja tänan pisikese komplimendi eest. Mulle ennegi mainiti, et justkui filmibeebi. Nii puhas ja klaar. :D

  15. Gabriela ütleb:

    Jaaa, mis edasi sai? :)))) Nii elevusega ootan juba! :)

  16. ailialber ütleb:

    Annabel ikka popp nimi tuleb nüüd välja, sama nimi oli ka minul planeeritud tütrele panna (teine nimi oli küll erinev).

    1. Katre ütleb:

      Vast jah. Kuigi mul juba paar aastat see nimi peas keerlend, aga see vist läbi aegade popp. Ja ega sellepärast ei jäta ometi enda lapsele ju panemata ka, sest noh.. suva tegelt ju. :D
      Poissi tahaks ka nii Sebastiani nimelist ja täitsa hea, et ta seekord tulemata jäi, sest see ka ju nii popp, et parem kui see nimi paar aastat ehk hääbub. :D

      1. ailialber ütleb:

        Täitsa lõpp, ma oleks ka Sebastian pannud, aga see langes välja, sest mehe bff’i KASS on Sebastian :D

        Aga neiu Annabelile sobib oma nimi väga valatult.

        1. Katre ütleb:

          Hahaha, MA KARTSINGI, et sa midagi sellist vastad. Või noh mõtlesin, et küll oleks huvitav ja kummaline kokkusattumus, kui sa nüüd ütleksid, et sul ka poisinimena Sebastian meeltes mõlkus. :D
          Ühtekad. :D

  17. I ütleb:

    :) Mind ajas nii naerma see, et endal tulid veed juba ära, aga ikka tegutsesid seal – pesid nõusid ja värki:) väga lahe!
    Ootan järge huviga.

    1. Katre ütleb:

      Polnud ju kuskile vaja tormata. Käisin alasti ringi ja tilkusin.. ja koristasin. :D

  18. Mammu ütleb:

    Palju õnne ja edu teile! Ootan huviga juba teist osa! Ma mõtlesin, et kui v,eed ära tulevad siis tuleb haiglasse joosta kohe. Ise kahe lapse ema ja sellist asja siis ei tea :D Minul tulid veed vahetult enne sünnitust ning haiglasse läksin valude pärast.(teisega valusid polnud vaid lihtsalt selline tunne et peaks vist sünnitama :D) Ja sellest omaette naermisest ma saan täiesti aru, ma ise ka itsitasin ja käisin ringi irve näol. Ja ma mõtlesin ka et oi peab ikka sööma sest pärast on jõudu vaja ning võtsin banaani autosse kaasa, mis lõpuks sinna jäigi sest valudega oli suhteliselt keeruline süüa ;:P Annabel on igati ilus ja armas plikatirts! ^__^

  19. Mari ütleb:

    See on nagu järjelugu, mis kõige parema koha pealt otsa saab! Sa kirjutad üliarmsalt ja ausalt sai see pikk postitus jube kiiresti otsa :)

  20. Erle ütleb:

    Hästi armas tydruk on :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga