beebiblogi

Sünnitusvalude leevendamine

6. august 2013

Käisin eile oma esimeses perekooli loengus, mille teemaks oli sünnitusvalude leevendamine. Tore oli, et saal tuli ikka meid, suurekõhulisi, täis. Kahel olid mehedki kaasas, kuid minu arust meestel võis selles loengus küll üsna igav olla. Enamjaolt oli see siiski suunatud sellele, mida naine ise ära saab teha ja kuidas olla, et natukene lihtsam oleks. Mehed võiksite kaasata pigem loengusse “tugiisiku abi sünnitusel.”

Igatahes tutvustati erinevaid tehnikaid ja võimalusi, kuidas seda valu leevendada, mida sünnitusprotsess naisele tekitab. Ma ei tea, kas ma õigesti aru sain, aga tundus, et kõige olulisem on tuhud üle elada ja kui see tehtud, siis justkui olekski see laps juba käes. Tuhud aga lähevad sünnituse järgus järjest tihedamaks, tugevamaks ja valusamaks.

Koolituse läbiviija näitas ette mõned lõdvestavad hingamisharjutused ja ka erinevaid asendite soovitusi. Kuidas näiteks lapsele enda õigetpidi keeramiseks ruumi juurde anda või millised on head asendid lihtsamaks sünnituseks. Tuhude vahel enda liigutamine ja valupunktide masseerimine on samuti abiks. Kõige tähtsam on olla lõdvestunud, sest mida rohkem pinges olla, seda raskem on ka lapsel nendest pingutatud lihastest läbi end ajada.

positions-for-laboring-out-of-bed1

Hea võimalus on endale ka plaat kaasa kirjutada, sest palatites on muusika kuulamise võimalus. Kaasa võib muidugi võtta ka arvuti ja sealt muusikat lasta. Algselt mõned rahustavad palad ja hiljem kui pressimiseks läheb, midagi veidike hoogsamat ja erksamat, et tuju positiivsena hoida. :D

Lisaks räägiti valuvaigistavatest meetoditest. Narkootilised, naerugaas, epiduraal, jms. Esialgu jääb minul siiski plaani loomulik sünnitamine ja niimoodi jutu põhjal ei tundunud see sünnitusprotsess ka, et ta midagi keerulist oleks. Tuleb lihtsalt see valu ära kannatada ja ega see ju midagi surmavat ei ole. Muidugi ei tea täpselt ette hetkel öelda seda tulevast tunnet ja võib ju juhtuda, et viimases hädas siiski röögin ja käsutan arste mulle midagi ikkagi sisse süstima.

Loodame muidugi, et kõik läheb hästi ja siiani olen ma veel üsna positiivselt meelestatud. Mis see sünnitus siis ikka ära ei ole. ;)

15 kommentaari

  1. xxx ütleb:

    positiivsena sõna on küll väga naljakalt poolitatud ;)

    1. Katre ütleb:

      Minu brauseri või resolutsiooniga on ta täitsa poolitamata üleüldse. :D

  2. Kärt ütleb:

    Läksin ka sünnitama mõttega, et süsti ei tee, kasutan leebemaid viise. Lõpuks 5h hiljem olin neljakäpukil ja seletasin mehele kuidas ma süsti tahan, täitsime mingid lollakad paberid, mina ikka põrandal neljakäpukil, mees küsis igasugu küsimusi sealt lehelt ja ma muudkui käratasin: “MA EI TEA, pane midagi !!” :D :D Ja lõpptulemuseks ei saanud ma ühtegi süsti, sest avatust oli nii palju ja see oli see kõige hullem hetk, kestis u tunnikese-kaks, mille veetsin vannis ja tegelikult on hea meel et süsti ei teinud, sest see süst pidi ka omaette asi olema, kellel valutab pärast see süstikoht ja võib üldse tuimaks teha ja ei jaksa sünnitada.

    Aga edu sulle, natuke veel ja ongi pisike naerupall käes – maailma parim tunne !!

    1. Katre ütleb:

      Selle epiduraali puhul tundub see ka mõttetu, et selle toime on vaid mingi 2h. Kui muidugi hädasti valudest korraks puhkust vaja, et sõba silmale saada, siis võib-olla mõnele tasub ära, aga samas kui ikka saab kuidagi üle elada, siis võiks ju proovida ilma, sest sul võib see epiduraal sees olla, aga sünnitus toimub lõpuks ikkagi ilma selle valuvaigistita, sest selleks ajaks peab epiduraali mõju kadunud olema. :)

  3. Ethel ütleb:

    Kui ma seda epiduraali tegemise protsessi lugesin tundus see epiduraali värk palju hirmsam kui sünnitus ise. Lisaks kõik see tüsistuste oht, mis sellega on. Tüüpi, et sellal kui nad seda sondi selgroogu ajavad ei tohi liigutada nagu mitte üldse sest kui siis miskit veits liiga paremale või vasemale nihkub on halvatuse oht ja mis kõik veel. Ja noh alustades sellest, et selleks et üldse see voolik sisse mahuks tekitatakse auk ikka suht mitme süstlatorkega. Niiet ma ei kujuta küll, ette KUI SUUR peab see valu olema, et midagi nii kõhedat eelistada. Enda lapse tuleku puhul ei saanudki ma teada, valusad need tuhud üldse olla võivad. Ma ei tundnud midagi. Sõitsin liinibussiga Pärnust Viimsisse rutiinsesse kontrolli (nädalake oli veel aega) ja seal siis avastati, et sünnitus käib täie hooga, Võttis ikka tükk aega, enne kui kohale jõudis, et miks mul koju tagasi minna ei lubata. (Oi ma ikka tingisin nendega, et las ma tulen tagasi Esmap. või kohe homme hommikul kui neil nii kiire sellega on.)

    1. Katre ütleb:

      Ohh, loodan, et minagi ei tunne neid tuhusid nii hullult kui neid kirjeldatakse. Oleks ju ilus elu. :D
      Aga kusjuures loengus epiduraalist väga halvas valguses ei räägitudki. Pigem, et hullu ei ole midagi. Ainuke ebameeldivus ongi see, et 10minutit pead suutma paigal olla. Aga sellegipoolet mingisuguse imepika kanüüli torkamine selga ja siis hiljem mingi voolik on mu sees ja plaastriga seljal, tundub liiga rõve ette kujutada. :D
      Naerugaas tundub kõige mõnusam tee, kui üldse midagi. Samas sealt maskist pidavat ka olema suhteliselt raske nende tuhude vahel seda õhku kätte saada jms.
      Loomulik tee tundub ikkagi kõige loomulikum ja lihtsam. Läheb nii nagu loodus ette on näinud. :D

      1. Ethel ütleb:

        Pärnu haigla perekoolis räägiti veits neist riskidest ka, aga see halvatuse oht on tõesti ainult siis kui nad selle sondi mitte sinna seljakanalisse vaid sinna kalai ümber olevasse selgroo ossa suskavad ja see saab jah juhtuda vaid siis kui testi patsient liigutab ja siis ma muidugi väga elavalt kujutasin ette et ma raudselt visklen ja tõmblen :)

  4. Kärt ütleb:

    Jah, ega see 10min PAIGAL olla valudega on üsna raske.. Ja kui sa käid perekoolis ja õpid õigesti hingama ja sünnitusel endale tihti meelde tuletad, siis saad naerugaas ka kätte ;) Olen kuulnud, et paljud räägivad, et oh neil polnud sellest midagi. Mina käisin rasedate joogas ja meenutasin endale sünnitusel tihti, et HINGAMINE ja kui valu ajal gaasi sisse hingasin, siis ütleme nii et toimis küll. Muutusin tuimaks ja selliseks .. noh nagu paras kogus alkoholi oleks sees :D Ja mulle asetati seljale ja kõhule soojakotte ka, mis valu leevendasid. Lõpuks oli PARIM valuleevendus vannis, elukaaslane lasi vett seljale ja aitas väga hästi. Vanni ma sünnitada ei plaaninud ja ei sünnitanud ka (asualt öeldes tundub see vanni sünnitamine ebamugavam ka, sest seal on libe :D)

    Järgmise sünnitusega loodan minna sama teed.

    1. Katre ütleb:

      Meile anti seal pisike jääkotike ka kõigile kätte, mida pidime pigistama kõvasti nii kaua kuni ta ütles, et võime lahti lasta. Üsna valus hakkab jääd pihus hoides ikka. Tegime kaks varianti. Üks niisama pigistades ja teine õigesti hingates. Hingates ei olnud sugugi nii tähele panna seda, et jää pihus meeletult valusalt külmaks, sest tähelepanu hajus muule. :P
      Aga Pelgus, kus ma loodetavasti või arvatavasti sünnitan, pidavat igas palatis vann ka olema, nii et ehk leiab tõesti mooduseid, kuidas hakkama saada. :P

  5. Britt ütleb:

    Ma läksin sünnitama kindla mõttega, et kui võimalik, siis ühtegi valuvaigistit ei kasuta. Ühel hetkel küll karjusin ämmaemandale, et mina tahan nüüd epiduraali, aga siis oli natukene hilja juba, sest mul käis kõik üsna ruttu ( kogu sünnitus alla kuue tunni). Epiduraali asemel viis ämmaemand mind hoopis vanni ( mis oli ka mu soov, aga mille ma vahepeal ära unustasin) ja nii kui vanni sain hakkas kohe tõsiselt parem ja valud muutusid palju kergemaks. Nii et kui võimalik, siis ma soovitan sul ka kaaluda vette sünnitamist :)

    1. Katre ütleb:

      No kui palatis tõesti see vann olemas on ja võimalus sinna ronida ja muud väljapääsu valudest enam ei näe, siis kindlasti hüppan sinna sisse. :D
      Aga otsest plaani vette sünnitada miskipärast ei ole. Vesi ja veri on nii rõve kooslus. :D

      1. Britt ütleb:

        See oleneb :) Mul oli vesi nt lõpuni täiesti puhas. Kui kuskilt ei rebene, siis ei tohiks ka verd tulla :)

        1. Katre ütleb:

          Will see. Vaikselt ei jõua juba ära oodata, millal keegi kõhus enam ei niheleks. :D

  6. Triin ütleb:

    Tere,

    Olen sünnitanud kaks last, mõlemad täitsa nö naturaalselt. Esimene sünnitus kestis kõigega kokku 5 tundi ja teine 2 ja pool tundi. Mõlemad sünnitused on õpetanud palju ja ausalt üteldes tahtsin ma peale teist sünnitust minna kohe uuesti sünnitama, sest teadsin mida paremini teha jne. Sünnitus on valus, väga valus! :) Kui teise lapsega tuhud algasid, siis tõdesin, et see on just nii valus kui mäletasin. Oli valus, kuid ikkagi minu arvates mitte niiii valus. Mina soovitan sul kõige pealt suhtuda tulevasse rahulik, jäta oma otsused nt valuvaigistite suhtes lahtiseks, loomulikult hangi infot nende kohta ja üldse kõiksugu meetodite kohta, kuid ära otsusta. Ära karda valu! Hirm ajab krampi, hirm ajab meeleheitele. Avastasin, et mina olen naine, kes sünnitab üksi. Ma ei vaja sel hetkel kedagi. Tuhude ajal sisendasin endale, et ma SAAN hakkama, minu beebi saab hakkama, mida rahulikum ma olen, mida kergemini ma hingan valuga ühes rütmis, seda kiiremini ja kergemini läheb sünnitus, ma ei punni vastu, ma lähen kaasa. Käi raseduse aeg läbi oma hirmud, vaata neile silma, mida kardad, miks sa kardad? Mina võrdleksin tuhude ajal valu ära hingamist transiga, see on täitsa isiklik arvamus. Ma olen kohal, ma olen aktiivne, kuid mind nagu ümbritseks omamoodi kuppel. Mulle on ikka üteldud, et mis sul viga, sul on nii kiired sünnitused! Vähem valusad nad ei ole olnud! Sünnitused on kiired, kuid väga kerged ei ole olnud. Nt. teine laps ei tahtnud kuidagi vaagnasse langeda, sünnitegevus juba käis, kuid laps ikka ei vajunud, ei aidanud kõndimine ega mitte miski. Kui pea oli juba väljas, siis selgus, et tal oli nabanöör olnud nagu inglil rõngas pea kohal mis ei lasknud peal vaagnasse asetuda. Maailma tulles rullus nabanöör loomulikult ümber kaela ja kui see oleks natukenegi rohkem pingul olnud, siis ei oleks saanud seda enam normaalselt läbi lõigata. Samuti olid lapse õlad risti minu vaagnaga.Sahmerdamist kuhjaga!:) Lõpuks oli mul rinnal 4,3kg kaaluv väike hiiglane. Ei olnud kerge ega valutu, kuid kiire oli. Mina oletan oma kogemuste põhjal, et aitab liikumine, raseduse ajal ja sünnituse ajal. Kui sa tunned, et sa enam ei suuda, siis mõtle kas ikka on nii? Äkki suudad veel natuke? Mõtle, et see läheb ju varsti mööda! Kuigi räägitakse, et valuvaigistid ei ole lapsele kahjulikud, kuid nüüd hakatakse sedagi väidet ümber lükkama. Naised, kes on sünnitanud valuvaigistitega, nende lapsed on peale sündi apaatsemad ja nt magavad peale sündi väga pikalt. Ma ei taha nüüd hakata väitlema kuidas lapsed magavad jne, kuid olen näinud erinevaid lapsi. Samuti räägivad seda ämmaemandad.
    Kokkuvõtteks oma pika heietuse peale – jäta meel avatuks! Kui ikka on vaja valu leevendada, siis on, kuid ära mine kergemat teed pidi! Me oleme ülltavalt tugevad!

    1. Kats ütleb:

      Aitäh pika ja sisuka kommentaari eest. Õnneks ma sünnitust ei kardagi veel väga, sest ei teagi ju, mida karta. EI oska neid valusid ette kujutada ja meel ongi üsnagi avatud. Ideaalis siiski kas loomulikult või vette ja lihtsalt loodan, et ma meeleheitest ei hakka valuvaigistite järele karjuma. Endal kuidagi uhkem tunne hiljem, kui ikka ilma hakkama sain ja tundub, et ilma on ikka ju ka võimalik kuidagi hakkama saada. :D
      Loodan, et suudan jääda rahulikuks ja rahulikult hingata.. aga eks ma kunagi pajatan sellest oma sünniloost ka. Näis kuidas läheb. ;)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga