beebiblogi

5. raseduskuu

17. juuli 2013

(21-24 nädal): Elu jätkus vanaviisi. Töö ja kodu ja kõht, mis järjest rohkem välja paistma hakkas nii, et sai mind juba täiesti rasedaks inimeseks pidada. Varem tundsin ikka, et mõni ehk arvab, et ma hoopis treenimata kõhuga paksuke olen. Tellisin endale seetõttu ka lõpuks spetsiaalsed teksad, millest kirjutasin siin. Jahedamate ilmadega muidu lihtsalt ei olnudki nagu midagi jalga enam panna. Samuti tellisin endale Palmer’si kõhuvõi, millega oma kasvavat kõhtu niisutama hakata – sellest kirjutasin siin.

Pidasime maha oma soolaleivapeo, kus mina teistega samas tempos endale mahla sisse ajasin ja lõpuks sõprade seltsis ka hoopistükkis samamoodi ülemeelik tundsin end olevat.

Kirjutasin esimese kirja beebile, kuna olin natukene mures, et tema liigutusi mõnda aega juba tundnud ei olnud. Platsenta mul ometi väidetavalt tagaseinas ja seega oleksin pidanud neid hästi tundma juba ning teised saatusekaaslased muudkui jutustasid, kuidas nende laps mürgeldab nii, et olla ei lase. Minu oma aga püsis vaikselt. Vahel harva vaid müksatas.

[tsiteerin]
Ma olen tegelikult nii ammu tahtnud Sulle kirjutada, aga Sa oled seal mu sees nii vaikne olnud kogu aeg, et ma ei olegi osanud vahepeal midagi tunda.. seda, et Sa üldse seal oled, näiteks.

Meil oli alguses natukene raske küll. Sa tulid ja lõid mind rivist välja, kartma, ajasid nutma – pöörasid mu elu täitsa pea peale järsku, aga me saime ju ilusasti hakkama kui vaadata kuhu me praeguseks jõudnud oleme. Ma tahan siinkohal ka vabandada, et ma üldse kunagi julgesin kahelda selles, kas Sinu tulekuks on õige aeg või et kas me ikka toime tuleme. Ma olin omadega lihtsalt kokku jooksnud, aga ma usun, et Sina seal sees tundsid ikka paremini, et kuskil enda sisimas mujal ma ju Sind ka tegelikult ikka ootasin salamisi ja olen Su tulekuks igati valmis.

Igatahes oli mul alguses päris palju muret Sinu pärast. Ei ajanud Sa mind iiveldama ega väsitanud mind üleliia. Ainuke tõestus Sinu olemasolust oli kahe triibuga pulk ja arsti kinnitus – pilt sellest, et mu kõhtu on tekkinud midagi uut, mingi imepisike rakk, mis tahab seal arenema hakata.. aga sellest tihti nagu ei piisanud. Kippus kohati isegi meelest minema – muidugi mitte nii, et ma Sulle kuidagi laastavalt tegutseks, vaid mõnikord leidsin ikka end endale meenutamas, et oh – minu sees on ju veel üks süda! Igatahes ma muretsesin, et äkki on Sul seal halb olla kuidagi ja tahtsingi jõuda selleni, et muretsen nüüd samamoodi.

Sa kaks nädalat tagasi andsid endast esimest korda märku kui ma voodis lamades kätt kogemata kõhul hoidsin. Ma olin nii õnnelik ja elevil, kas mäletad? Nüüd ma miskipärast leian, et praeguseks peaksid Su liigutused olema juba muutunud tugevamaks või aktiivsemaks, aga tunnen neid samamoodi harva ja väga õrnalt. Hei.. ära ole nii tagasihoidlik seal – löö mind! Muidugi loodan ma, et ehk see on tingitud sellest, et Sinust saab tulema väga rahulik pisike mul, aga praegu ongi see aeg, kus Sa võid taielda täiega!

Ma eile nägin Sind jälle ekraanilt. Su käed ja jalad on nii imepisikesed ja armsad. Ma tahaks Sind juba käes hoida ja päriselt puudutada ja näha. Su süda lööb imekaunilt ja Su südamelöökide kuulmine võtab paratamatult seest härdaks ja pisara silmanurka. Ja muide, Sa oled viimase kahe nädalaga ikka meeletult tegelikult kasvu visanud, kuigi kaalud ainult ~300 grammi alles..

Ma olin eile natukene kurb ka selle üle, et ma ei saanud teada, kumba sorti Sa oled täpsemalt. Oli arst, kes Sind vaatles natuke kogenematu või olidki Sa tõesti natukene kehvas asendis selle jaoks – ei tea, aga ma tahaks nii väga teada, kes Sa oled, et saaksin Sulle, spetsiaaslelt Sulle sobivaid asju soetama hakata ja Sinu tulekuks end veel rohkem ette valmistada.

Igatahes tahan Sind julgustada mind natukene peksma, et ma aimu saaksin kogu aeg Su olemasolust. Muidugi ära väga liiale ka mine, aga ma täitsa luban Sul tugevamalt lüüa ja liigutada seal sees. Arene julgelt ja liiguta oma pisikesi õrnakesi luusid ja arenevaid lihaseid. Ma usun ja loodan, et Sinuga on ikka kõik korras üldiselt nagu mulle väideti Sinu videopildi järgi.

Peatse kohtumiseni!
Sinu ema.
[…]

1 kommentaar

  1. Diana ütleb:

    Väga huvitav on lugeda:) Ma ise hetkel 27 nädalat rase ja nagu oleksin ise selle kirja lapsele kirjutanud :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga