beebiblogi

2. raseduskuu

14. juuli 2013

(9-12 nädal): Panin kirja end ämmaemanda juurde. Võtsin aega rasedusega kohanemiseks. Enam nii palju nutma ei kippunud. Selle asemel tuli olukorraga siiski leppida ja valmistuda järgmised mitu kuud hoopis teisel lainel olema.
Teatasin oma rasedusest lähedasematele inimestele. Tegelikult soovitati suuremale ringile sellest rääkima hakata peale neid üüratuid uuringuid 12-nädalal, aga ma olin nii ärevil ja vajasin pidevalt lihtsalt mingit tuge. Seega ma jupphaaval ikkagi hakkasin inimestele järjest teatama, et tead – nüüd on nii. Tööandjale muidugi ka. Ema, isa ja mõned kallimad said tegelikult eelmisel kuul juba teada, sest nende arvamus oli oluline. Pealegi tahtsin teada, et kui ma peaksin feilima, kas nad oleksid ikka toeks. Igatahes oli inimesi, kes olid rõõmsad mu üle ja oli ka neid, kes vaatasid veidi mööda ja suhtusid ebausklikult minusse.
Härra sünnipäevatähistamine jäi ka sellesse vahemikku ja seal tõusis ta lausa lauas püsti, et toosti öelda, et meie kahe elu on nüüd muutumas. Oi kus me mõlemad ka kartsime, et mis tema sõbrad kosta võivad, aga positiivseks üllatuseks olid inimesed hoopiski nii siirad ja head ning soovisid õnne. Mõndadest inimestest aga oli otse näha, et neil on täiesti suva või neile asi ei meeldi. Siiamaani pole ma nende inimestega rohkem vajalikuks suhelda pidanudki. Ei tundu väga õiged sõbrad olema, või mis. :)

Kartsin suure hirmuga pidevalt peetumist, kuna foorumites siblimine hirmutas mind selle koha pealt väga ära. Kõik muudkui ütlesid ka, et ei tohi halbu mõtteid mõlgutada – siis pidavatki halvasti juhtuma. Seda enam ma muidugi muretsesin.

[tsitaat minu kirjutatust]
mu peas on üle nädala juba nii palju negasid mõtteid, et need on hirmutavaks muutund. sedavõrd, et ma ei tea, kas ma olen nad reaalsuseks muutnud või ei. ma ei oska ennast kuidagi moodi tunda, sest olen kartnud, et äkki kartused saavad tõeks. ma ei teagi tegelikult, kuidas ma olla tahan, aga ma olen valmis olema nii nagu ma olen praegu arvestanud, et ma olema pean.
[…]

Olin ilmselgelt valmis saatusega leppima ja rase olema. Igasuguste negatiivsete mõtete keskel uitas ringi siiski ka mõte, et tegelikult ma ju ikkagi murduks, kui midagi oleks halvasti läinud. Tundsin, et kui ma nüüd juba niimoodi olen, siis parem on ka edasi olla.

Juttude kohaselt pidi saabuma kohale ka iiveldus, mida aga ei tulnud ega tulnud. Muidugi andis see ka omakorda põhjust muretsemiseks, sest mitte ükski asi ei viidanud sellele, et ma rase olen. Ainult rasedustest ja ultraheli tuvastus, aga muud ei midagi. Ja kaks eelnevalt nimetatud tundusid rohkem kui unenägu paistvat.

Ühtlasi toimus selle perioodi lõpus ka kuklavoldi mõõtmine ehk esimene kõhupealttehtav ultraheli, kus nägin oma beebit esimest korda enam vähem inimese moodi moodustisena ja kuulsin ka esimest korda tema südamelööke enda kõhus põksumas. Saalist väljudes olin endiselt oma tuleviku suhtes ebakindel, kuid pisar oli silmas ja õnnis naeratus näol. :)

IMG_7386

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga