beebiblogi

1. raseduskuu

13. juuli 2013

Mõistsin, et parem on teha eraldi kuude jaoks eraldi postitus, sest muidu tuleks üks ilmatuma pikk jutujada ühe korraga. Mõneti on isegi hea niimoodi tagantjärgi kirjutada ja meenutada, sest oleksin ma iga kuu vältel üksikuid postitusi teinud, oleks kokkuvõttev pilt keerulisem.

Selleks, et endale meelde tuletada, mis tunded mind reaalselt valdasid, pean abiks tsekkima ka mõnd vana, masendavat postitust enda vanemast blogist, kus ma otseselt välja ei julgenud öelda, et niisugune lugu juhtunud on minuga. Seega pean iseenda mõtteid ridade vahelt välja lugema, imelik, eksole..

1. kuu (1-8 nädal): Rasedusest teada sain ma selle 5-ndal nädalal. Sellele järgnes suur šokk, lõputu nutt, otsustamatus ja muud rasked tunded, mured, sest nii ei olnud üldsegi plaanitud. Esialgu tundsin natukene häbi, sest ilmselge oli fakt, kui ootamatu kõik see oli ja kuidas mu elu polnud sugugi sellises seisus, et võiksin lapsesaamise peale mõelda. Kuna ka enda suhtlusringkonnas olen esimene rase, ei osanud ega teadnudki, kellega saaks rääkida ja kes oksaks nõu anda.

Need kellega rääkisin, neil ju tegelikult omapoolset kogemust siiski ei olnud. Oli vaid nende enda arvamus. Aga ka mina arvasin enne ise rasedaks jäämist rasedusest hoopis teisiti, kui nüüd, seega ei suutnud ma midagi kuulda võtta.

Lisaks oli mul plaan lõpuks kooliminemine uuesti kavva võtta ja juba sel aastal mõned sisseastumiskatsedki läbida üritada, seega olin nördinud ka seetõttu, et see plaan järjekordselt edasi lükkub.. ja nüüd ei sõltugi enam nii väga minust, kui kaugele see lükkuda võib, sest ma ei tea veel täpselt öelda, kui keeruliseks või missuguseks kujuneb elu emana. Kõik juhtus nii järsku ja kogu elu oli pea peal.

Need olidki minu raseduse kõige raskemad nädalad ehk üldse siiani. Need 3 nädalat sellest esimesest kuust, mil ma sellest teadlikuks sain ja teadlik olin.

[tsitaat minu kirjutatust]
ma tahan kirjutada. ma tahaks absoluutselt igat emotsiooni ja mõtet jagada ja leida inimesi, kes samamoodi end tunneksid või oleksid mingil eluetapil tundnud. lihtsalt teada, et ma ei ole päris üksi ja päris ainukene inimene maailmas, kes niimoodi mõtleb. noh, vaevalt, et olengi, eksole. küllab minusuguseid on miljoneid, aga lihtsalt.. ma ei tea ühtegi lugu reaalselt ise, millega end samastada.
ma olen kord juba õnnelik ja siis olen jälle kurb. ja siis kardan kõike. kõige haigem mu meelest on, et ma kardan liiga palju seda, mida teised arvavad või mõtlevad, aga ma tean, et ma saan hakkama. ffs. tundub täiesti normaalne mõtlemine kui arvestada seda, kui uus see praegune elu mu jaoks ikkagi on.
[…]


Snapshot_20130126_7ccsiis kui ma veel ei teadnud – 4.nädal

6 kommentaari

  1. ailialber ütleb:

    Jaaa, täpselt sama! Üleüldised emotsioonid vähemalt küll. Tagantjärele mõeldes aga ongi kõige totum ikka, et pöörasin nii suurt tähelepanu sellele mida teised ometi arvavad sellest kõigest, ometi tegelikult vanust on ju piisavalt, et mitte häbi tunda selle pärast. Mu enda emagi oli alles 20. aastaseks saanud kui minu ilmale tõi.
    Maailma keeras küll pea peale, kuid me mehega ka juba mõtleme, et aasta hiljem samal ajal ei kujutaks enda elu ilma pisikeseta ilmselt ettegi ja see on peamine mis õnnelikusk teeb igal sekundil.

    1. kats ütleb:

      Mu ema ka muudkui abistas mind sellise väitega, et kunagi vaatan oma last ja ei kujuta ettegi, et teda poleks just sel ajahetkel mu ellu juhtunud. :)
      Ja noh, eks need emotsioonid olid tõesti nagunii liiga suure vindi peal, sest ikkagi ei teadnud ju täpselt, kuidas olema peaks. :P

  2. Andra ütleb:

    Võin sind lohutada, et ka minu algne teadasaamine oli kui suur šokiteraapia, nutsin ja mõtlesin ka igasugu mõtteid… Niiet üksi ei olnud sa kohe kindlasti!

    1. kats ütleb:

      No see on loogiline, et eks maailmas teisigi sarnaseid leidub, aga kuna just enda tutvusringkonnast kedagi ei olnud, kellel nagu selline kogemus oleks kasvõi kunagi olnud, siis oli üksik tunne. Ei saanud ju kellelegi toetud ikkagi. :)

      1. Andra ütleb:

        Ma olin/olen siiani suhteliselt üksik. Nii tore oleks, kui mõni kaasrase vahel toeks oleks.

        1. kats ütleb:

          Siin ma ju olen! :D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga