beebiblogi | igapäev | Kassijutud

kassipostitus

9. juuli 2013

Pilt
Kerge vahelduse mõttes räägiksin oma esimesest “lapsest” ehk oma kassist. Õigemini tutvustaksin teda ka teile lühidalt.

Tema on nimelt minu kullakallis ja mina kui paras catlady ikka aeg-ajalt jutustan oma kassile, kuidas tema peagi endale väikese õe (jah, ultraheli põhjal on igatahes tulekul tüdruk) või venna saab (olen skeptiline ja päris enne seda sugu ikka ei usu, kui täitsa oma silmaga ta üle kaen). Nimeks on tal eriskummaline Zóra, mis on talle ajapikku kujunenud. Leian igal juhul, et kassipidamine (ja ilmselt ka teiste loomade pidamine) on täitsa hea praktika ka tulevase lapse jaoks. Näiteks peab kassi järelt ju ka koristama, pidevalt, sest ta suudab puhta põranda mõne tunniga uuesti oma karvu ja liivapuru täis ajada. Või siis oskab ta ikka mind üllatada, kui ma kojutulles leian eest oma riidekapi praokil ukse, kust on hunnikuga riideid lihtsalt maha laiali visatud, et endale kapis magamiseks ruumi teha. Ja siis ma naeratan, sest see on tegelikult üpris armas ja ei riidle temaga palju. Noomin ainult.

Väga ära on ta ka hellitatud muidugi, sest kui ma ta sain, olin ma nii õnnelik et tahtsin talle kõiki kõige paremaid asju pakkuda. Nüüd on Zossu vahel isegi, et pirtsakas seetõttu. Viimasel ajal jonnib ja järsku ei kõlba talle enam konservid ja nokitseb ainult krõbinaid. Samas käib mul köögis olles kogu aeg kannul küll ja njäub nõudlikult midagi head. Pakud aga midagi – ei kõlba. Vahel oma kaasale olen ka naljaga öelnud, et noh.. esimene läheb ikka aia taha. Seega lapsekasvatamine tuleb ehk paremini välja ja nii üle loodetavasti ei hellita ikkagi.

10102011173cbeebi Zóra

Õnneks kiisu mul vägivaldne ei ole ja usun, et beebit hakkab ta samamoodi hellitama ja hoidma nagu mindki. Vahel tuleb ja poeb, nurrub ja peseb mind. Lisaks arvan ka, et lapsel võiks olla koduloom, kelle seltsis kasvada, sest see arendab ka last. :)

8 kommentaari

  1. lipsuke ütleb:

    Nii armas :D Mul on ka kass ja koer on ka. Ei kujutaks ettegi elu ilma nendeta :D

    1. kats ütleb:

      Koera tahaks ma kunagi tulevikus, kui päris oma maja ja aega reaalselt ka tegeleda. :)

  2. dawndancing ütleb:

    Nii kenad rohelised silmad :)
    Huvitav, et minu Miku kunagi niiviisi ei pikuta, et esikäpad on kõhu all peidus, on koguaeg lääbakil nagu.

    1. kats ütleb:

      Minu oma just niimoodi kogu aeg passibki. Mu arust üks kummaline poos kassidel, et kuidas need käpad niimoodi seal üldse mugavalt saavad olla. :D

  3. Aili ütleb:

    Ma ei väsi rääkimast seda lugu, kuidas ema tundis minu õega 100% et tuleb tüdruk, 5. raseduskuul aga leidis arstitädi ultraheliga aga sealt kusagilt mingi noksi talle. Seega ikkagi, et 100% kindel olla, tuleb jah sünd ära oodata… kui just ei taha teha ma ei tea mis meditsiiniline uurimus see oli vereanalüüsidega, et teha kindlaks lapse sugu.
    Ise ma veel ei tea lapse sugu, eile sain imelikult arstilt teada, et “nende ultrahelis sellega ei tegeleta” ja pean ise vist uurima hakkama kes mulle seda siis teeks. Ise loodan tüdrukut, sest tüdruku nimi olemas, poisile poleks aimugi.

    1. kats ütleb:

      Meil oli just vastupidi poisinimi olemas ja kogu aeg kui lapsest juttu oli, siis oli too nimi. Seetõttu ise mõtlesin alguses ka, et ju siis tuleb poiss, sest me olime lihtsalt niimoodi ise kuidagi ette kujutanud. :D
      Ema mul ka aga selline pisikese kiiksuga ja tajub kohati ebamaiselt asju. Tema ka 100% kindel, et tuleb tüdruk ja kui UH-d kinnitavad ka, siis on ta veelgi kindel. :D Mina aga kardan ikkagi, et laps võib vingerpussi mängida ja üllatada – näitas teine mulle viimati ultrahelil narritades keeltk ka. :D

  4. cucara ütleb:

    Oi kui ilus kiisu! :)

    1. kats ütleb:

      Tõesti on, aitäh.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga