• Väsitav sotsiaalmeedia

    Olen elus kokku puutunud nii mõnegi inimesega, kes sotsiaalmeediast eemale hoiab. Näiteks ei oma mõni inimene facebooki kontot, ei kasuta instagrami, rääkimata muust. Samas ega tänapäeva inimene siis sealjuures nüüd päris nutikauge ka ei ole. Sõprade ja tuttavatega suhtlemiseks kasutatakse muud, nagu näiteks Whatsapp või Skype, kus sõprade uudisvooge ja pilte ette ei lipsa. Sotsiaalmeedia ignoreerimise põhjus? Liiga palju kasutut informatsiooni, eputamist, reklaami ja noh, asju, mis laias laastus võivad tekitada depressiooni. Eks sellest on ka artikleid olnud siin ja seal, kuidas üks või teine platvorm tegelikult väga paljudes inimestes vaikselt depressioonitunnuseid süvendab ja mis emotsioone me paratamatult oma news feedi scrollides tunneme. Ütleme nii, et päris pikka aega ei…

  • EBA boikoteerijad, grow the f up!

    Eile toimus siis Eesti Blogiauhindade jagamine ja mõtlesin, et viskan ka korraks sellele laivile pilgu peale, et natukenegi kursis olla, mis aasta jooksul blogimaailmas toimunud on. Sellest korraks pilgu pealeviskamisest muidugi sai hoopis terve laivi jälgimine kuni selle lõpuni, sest tore oli näha tuttavaid nägusid ja inimestele kaasa elada. Siinkohal kiidan Mari-Leenu, et ta viitsib seda üritust igal aastal korraldada. Minu arust oli väga hästi korraldatud ja väga tore oli ka, et Anu Saagim laivülekannet tegi, mis oli meelelahutuslik ja mida oli lõbus vaadata. Anu tõi muidugi teemaks ka selle, et sel samal päeval toimus mingisugune Stellaariumi üritus, kus oli mingi punt blogijaid, kes üritusele tulla ei plaani, seal ei…

  • Otsused, mis murravad..

    Ma kirjutasin eelmisel suvel sellest, et A sai lasteaia koha lasteaeda, mille suhtes ma olin veidi skeptiline (loe siin) või õigemini ehmatasin miskipärast ära selle kodukorra ja tegevuste peale. Tagantjärele mõeldes muidugi ülimalt narr, et ma selliseid hirmumõtteid üldse mõlgutasin, aga noh.. Aeg on see asi vist parandada. Olles nüüd 6 kuud seal lasteaias käinud, pean ma ütlema, et ma olen sellesse ja selle vaateväljadesse kohutavalt kiindunud. See on imeline lasteaed ja seal on imelised inimesed. Kõik maja töötajad on äärmiselt toredad inimesed nii palju kui mina nendega kokku puutunud olen. Majas on palju tegevusi ja palju käiakse ka majast väljas tegutsemas. Ja mis veel kohe eriti meeldib? A rühmas…

  • Kui negatiivsus su läbi närib…

    “Mina ei tea, mis minust saanud on. Ma ei tea, kes ma olin ja ma ei tea, kes ma tahaks olla. Ma tunnen, et ma olen tühi kui õhk ja täiesti ebaoluline mutter kogu maailma kooshoidmiseks. Mis on kõige mõte? Ühel hetkel me läheme ju niikuinii…” Selliste mõtetega alustasin ma uut aastat ja selliste mõtete vältel on kulgenud vist enamik mu möödunud aastast. Päris nukker, mis? Jah… Ma saan siinkohal öelda, et 2016.aasta oli mu elu kõige mõttetum ja väärtusetum aasta üldse. Tunnen, et justkui ei jää muud üle kui et tuleb silmad kinni pigistada ja teeselda, et seda pole kunagi olnudki. Parem üks aasta tühimikku, kui meenutus sellest, milliseks…

  • Sõnuseletamatu kohtumine päkapikkudega

    Seoses algava päkapikuajaga meenus mulle üks juhtum oma minevikust, millele ma ilmselt kunagi vastuseid ei saa, mis toimus, kuidas see toimus ja mis see täpsemalt oli. Iga aasta detsembrikuus aga meenub see uuesti ja vallutab mu pea totaalse arusaamatuselaviiniga. Lugu pärineb ajast, mil olin ilmselgelt ise selline päkapikukülastuste ealine, ilmselt ca 6-ne, ja taidlesime emaga köögis. Ma ei mäleta täpselt, mille üle me taidlesime, aga ilmselt olin ma väga kapriisne olnud mingi tühise asja üle, mistõttu päkapikud otsustasid tol hommikul mitte tulla. Ema aina rääkis, kuidas päkapikud ju piiluvad ja kohe kui ma halvasti käitun, võivad nad tulemata jätta. Mina aga olin kuidagi jumala kindel, et nad ei saanud kohe…